Nädal enne suurt pidu

0

Järgmisel esmaspäeval astume täistallaga laulu- ja tantsupeonädalasse, kuigi tegelikult on pidu ammu käima veetud. Tartus esimese suure peo platsil süüdatud tuli tuuritab juba mõnda aega mööda Eestit, viies laulupeosõnumit suurtest teedest ja tuntud keskustest kaugematessegi paikadesse. Selle taustal oleks paslik arutleda selle üle, mida laulupidu meile kõigile korraga tähendada võiks. Ka siis, kui ise laulja ega tantsija ei olda.
Eestis ei saa olla mitte ühtegi inimest, kes ei oska seletada, misasi on laulupidu. Võib ju niimoodi öelda? Isegi siis, kui inimene ei ole kordagi laulukaare alla laulma pääsenud või Tallinnas staadionimurul sussisahinal tantsumustreid joonistanud, on tal ikkagi side selle üldrahvaliku nähtusega. Laulupidu saab ju nähtuseks nimetada, sest see on konkreetne sündmus, mis väljendab läbi aastakümnete meie enda kujunemise lugu. Ka meie ise oleme rahvana nähtus – oleme viimase saja viiekümne aasta kestel paralleelselt oma, tõsi küll, sakslastelt laenatud, kuid täiesti omanäoliseks sündmuseks muudetud laulupidude traditsiooniga kõrvuti maarahvast kultuurrahvaks kasvanud.
Meil on oma suuremate ja väiksemate võitude ning kaotustega ajalugu, oma suurnimed, mis kõnetavad inimesi maailma eri paigus. Ja kõik selle oleme saavutanud vaid saja viiekümne viimase aastaga. Oma esimesele suurele peole kogunedes ei olnud me veel õieti mitte keegi, meist polnud kuuldudki. Tollel esimesel, 150 aastat tagasi korraldatud laulupeol oli teiste hulgas kõnemeheks eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid eestvedajaid, rahvaluule- ja keeleteadlane ning vaimulik Jakob Hurt. On meelde jäetud, et võrreldult Kõpu kirikuõpetaja Fr. Hörchelmanni ja peo üldjuhi Voldemar Jannseni esinemistega oli just Hurda programmiline kõne „Kolm soovi” see, mis mõju avaldas ja hinge läks. Hurt rõhutas seal, et eestlased peaksid ennast rohkem harima – enam lugema ja kõrgema kooli asutama, aga seejuures ikkagi eestlasteks jääma. Hurt on sedagi meile südamele pannud, et kuna me pole suured jõult ega arvult, siis peame saama suureks oma vaimult ja kultuurilt.
Hurt ei soovinud oma rahvale midagi võimatut. Nüüd, 150 aastat hiljem, on meil oma riik, millega arvestatakse Euroopas ja mis sekkub ühinenud rahvaste organisatsiooni julgeolekunõukogu liikmena maailma keeruliste probleemide lahendamisse. Me oleme uskumatult lühikese ajaga ja keerulistele oludele vaatamata suutnud jätta selgelt nähtava jälje maailma muusikalukku, kirjandusse, kunsti. Meil on teadlased, kelle panuseta oleks maailm tervikuna millegi olulise võrra vaesem.
Sellele kõigele võiksime mõelda eelseisval laulupeonädalal.