Mari Tammar
20. juunil tähistas Rapla hooldekeskus oma hoovis jaanipäeva. Käisime vaatamas, kuidas nad pidutsevad, ning piilusime ka tuppa, et näha, mis tingimustes nad oma argipäeva veedavad. Maja on kohati küll kitsas ja hämar, ent selle sees valitseb optimistlik vaim.
Kui meie hooldekeskuse hoovi jõudsime, hõljus õhus juba lõkkesuits ja vorstikeste lõhn ning varikatuse all kaetud laual ootasid pidulisi salat ja kringel. Puude varju oli kogunenud ligi 50 inimest – osa neist tugiraamide ja ratastoolidega.
„On tore, et meie jaanipeost on tulnud osa saama ka paljud meie sõbrad,” tervitas hooldekeskuse juhataja Anne-Ly Pedaja kohaletulnuid. Ühtlasi meenutas ta oma tervituses mitmeid jaanipäevaga seotud pärimusi ja vanu ütlusi. Samuti palus ta teha maja töötajatele suure aplausi. „Tänu neile saame meie olla täna siin õues, saame olla siin iga päev hoitud ja kaitstud,” ütles ta ning soovis head pidutuju ja seda, et kõik naudiksid ilusat päikest ja lõkkeleeki.
Siis astus lavale ansambel Kruiis ning nende esituses kõlas mitmeid särtsakaid tantsulugusid. Kaua ei pidanud ootama ka esimesi tantsupaare. Tantsuhimu ja oskuse poolest tuntud Vahtra tugikeskuse noored astusid julgelt tantsumurule. Bändi esituses kõlas ka armastatud laul „Kauges külas”, ning muusikud julgustasid kõiki pidulisi kaasa laulma. Vähemalt üks lava ees istuv memm laulis seepeale usinalt kaasa.
Skype, hämar koridor ja värvikas käsitöö
Jätame pidulised hoovi ja astume Anne-Ly juhatamisel tuppa, et majas väike ringkäik teha.
Rapla hooldekeskus pakub ööpäevaringset hooldust koos dementsete hooldamisega, sotsiaalpindu ja koduhooldust, erihoolekandeteenuseid, kriisiabi ning abivajajatele ka pesupesemise ja sauna teenust ning supikööki. Kokku kasutab hooldekeskuse teenuseid üle 200 inimese, üldhooldusteenusel on voodikohti 50, mis kõik on täis ja ootejärjekord on kujundlikult öeldes uksest väljas.
„Siia tulevad liikuvamad ja aktiivsemad inimesed ise sööma ning meie suuremad sündmused toimuvad samuti samas ruumis. Ka väljaspool maja elavad eakad inimesed saavad siin iga päev sooja suppi maitsta,” näitab Anne-Ly saali ja ütleb köögi poole suunates, et ka koduhoolduse kliendid tellivad siit toitu, mis neile koju viiakse. Sellel päeval on lõunaks maksakaste, kartul ja peedisalat. Kokatädi selgitab, et neil päevadel, kui on supp, pakutakse ka magustoitu, aga täna on praepäev ja siis magustoitu ei ole. Küll saab aga prae kõrvale morssi, piima ja leiba. Kokku valmistavad kokad ühel söögikorral ligi 65 portsjonit.
„Meie majas on ka pisike saun. Sauna teeme reedel ja laupäeval ning on määratud kindlad kellaajad nii naistele kui ka meestele. Pärast seda, kui Raplas ühissaun tegevuse lõpetas, soovisid paljud meie majas saunatamas käia, kuid kahjuks saame pakkuda täna saunateenust ainult puuetega ning eakatele inimestele,“ selgitab Anne-Ly.
Esimesel korrusel on ka erivajadustega inimeste tegelusruumid. „Nad õpivad siin, kuidas oma igapäevast elu elada ja kuidas selle elu elamise kõrval ka toredaid asju valmistada,” tutvustab Anne-Ly värvikat käsitööd täis tuba. Seal on riiulitel näha isevalmistatud karpe, küünlaid, helkureid, lõikelaudu, märkmikke, kaunistatud tikutoose, šokolaadikarpe, käevõrusid, keraamikat jms. Sarnast käelist tegevust pakutakse korra nädalas ka eakatele.
Käsitööruumi kõrval on kööginurk, kus erivajadusega inimesed õpivad endale toitu valmistama.
Üldhooldusteenus on majas jaotatud kahele ülemisele korrusele. „Kahjuks kõik oma valla inimesed ei ole meil siia teenusele saanud, ruumi ei jätku kõigile soovijaile. Kuigi Rapla valla all on nüüd ka Kaiu ja Juuru hooldekodu, on meil ikkagi järjekord,” selgitab Anne-Ly ja ütleb, et vähemalt 80 kohta peaks Rapla hooldekeskuses kindlasti olema selleks, et katta ära oma valla vajadused, ent laiema plaani mõttes võiks olla neid rohkemgi.
Piilume hooldajate puhkeruumi, kus hakkavad silma arvuti ja telekas, venituspink, massaažitool jms lõõgastumiseks vajalik. Ühtlasi on seinal kuvar, kus kaamerapilt maja erinevatest koridoridest ja väljapääsudest. „Kuna majas on ka dementseid, on kaamerasilm väga palju abiks, et hoida majas toimuval silm peal,” selgitab Anne-Ly ning lisab, et neil on olemas ka Skype-süsteem.
„Skype-süsteem võimaldab pereliikmetel arvutiekraani kaudu suhelda oma lähedasega, kohale tulemata,“ räägib Anne-Ly ja ütleb, et nii oleks väga tore sellisel moel oma eaka lähedasega ühendust hoida, ent täna pole lähedased seda võimalust siiski väga varmad kasutama. Kokku on hooldekeskuse kollektiivis koos Alu sotsiaalmaja ja erinevate lisateenustega 33 töötajat.
„Kolmas korrus on meil renoveeritud aastal 2006, aga teine korrus ei ole veel kapitaalset remonti saanud. See on lähituleviku soov saada siia uuem ilme, aga eks me siin toimetame igal võimalikul moel,” ütleb Anne-Ly mõtlikult.
Tubadesse ma pilku ei heida, ent kuna minu vanaemagi veetis oma viimased päevad siin, tean, et enamasti on tubades kaks voodit, telekas, kapikesed ja mõni vaasike kunstlillega. Kuna head õhutust majal ei ole ja all tegutseb supiköök, oli vanaema külastades õhk majas sageli üsna paks, ent seekord ma mingit lõhnahäiret ei tunne. Koridor on siiski kitsas ja pime, ent seintele maalitud puud ja nende okstel olevad värvikad linnud on täitsa toredad.
Kolmandal korrusel tutvume ühe puhkeruumiga, kus on koosolekulaud, diivan, ent ka paar trenažööri. „See on meil ikka oluline, et klientide füüsiline liikumine säiliks, aga ega nad väga ei armasta liikuda, peame neid rohkem motiveerima ja suunama, väga lihtne on end voodisse jätta,” nendib Anne-Ly ja lisab, et selles ruumis tehakse ka filmihommikuid, käsitööd ja samuti töötajate koolitusi. Ühtlasi on seal, nagu ka mitmes teises ruumis, raamaturiiulid. „Lugejaid on meil päris palju. Meil on üks hoolealune, kes peab nende raamatute üle usinalt järge,” ütleb Anne-Ly.
Samal korrusel on ka pesupesemise ja triikimise ruum. Vaatan sellegi uksest sisse ning värske pesu lõhn tungib ninna. Hooldekodu elanik saab kanda enda riideid, mis tal on kodust kaasa tulnud ja kui ei ole enda riideid, siis antakse talle need asutuse poolt.
Kolmandal korrusel on teinegi, väiksem puhkeruum, mis olevat aga rohkem meeste pärusmaa. Seal armastavat mehed kaarte mängida ja kui nemad seal ümber laua on, siis teised sinna ruumi ei pidavat enam mahtuma.
„Aastast 2007 on majas ka tõstuklift, millega saab korraga sõidutada üht inimest, aga tänaseks on esitatud taotlus uuele suuremale liftile, kuhu mahub sisse ka kanderaami ja voodiga,” räägib Anne-Ly uue lifti üle rõõmustades, sest siis saab elanikke kergemini õue viia.
Majas on ka ühe voodikohaga kriisituba, kuhu on ajutiselt võimalik paigutada hätta sattunud abivajaja.
„Maja otsatiibades asuvad sotsiaalkorterid. Sotsiaalkorterid antakse üürile sotsiaalteenusena eluaset vajavale perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale tagama,” ütleb Anne-Ly.
Uue maja ootuses
„Meie majas on väga suur ruumipuudus ja loomulikult ootame pikisilmi uut hooldekodu, et me saaksime võimalikult head ja kvaliteetset hooldeteenust pakkuda. Parem töökeskkond toob kaasa ka parema töökvaliteedi. Tänastes kitsastes tingimustes on ka töötaja jaoks töö raskendatud,” räägib Anne-Ly ja arutleb, et uus maja parandaks kindlasti oluliselt eakate eluolu ja turvalisust, kes saaksid ise rohkem liikuma, sõltumata abist.
Kui küsin, kui optimistlik juhataja uue maja saamise osas on, muigab ta kõigepealt ohates. „See kindlasti tuleb. Jah, selge on see, et me ei saa enam pakkuda kvaliteetset teenust tänastes tingimustes. See ei tähenda seda, et need tingimused oleksid väga kehvad – kindlasti mitte. Aga uues majas peaks olema kindlasti rohkem õhku, ruumi ja valgust ja eks nende puudumine siin majas mõjutab nii kliente kui ka töötajaid,” räägib Anne-Ly tõsiselt.
Oma töötajatele mõeldakse asutuses palju, sest töö, mida tehakse, on nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnav. Lisaks ühisreisidele jms ühistegevusele peab Anne-Ly oluliseks ka töötaja koolitamist, et anda neile kindlustunnet ja häid teadmisi töö tegemisel. Lisaks konkreetsele kvalifikatsiooniõppele, mida asutus töötajatele võimaldab, korraldavad nad motiveerivaid koolitusi, mis aitavad kaasa sellele, et rõõmsameelsus ja hea tuju säiliks. Seda aitavad hoida ka sellised toredad ühissündmused, nagu tol päeval toimunud jaanipidu.
Minust jääb hooldekeskuse rahvas pidutsema. Jalutan mööda Vahtra tänavat kesklinna poole ja veel raamatukogu juureski kuulen kaugusest kostvat muusikat. Vaikselt meenutan aga päeva, kui oma vanaema Rapla hooldekeskuse voodis viimast korda nägin. Vahest võinuks ta valgusküllasemast toast teele minna.
