Kibuvitsast, lupiinidest ning vanadest parkidest

0
metsallik

Eha Metsallik

Praegu puhkuste ja pühade ajal toimub väga mõtlemapanevaid ning tõsiseks tegevaid sündmusi. Loodusobjektide hävimise või nende looduskaitseväärtuse kadumise tõttu arvatakse kaitse alt välja – kogu Eestimaal, kõigis maakondades! – sajad mõisapargid, dendropargid, kirikuaiad, koolipargid, põlispuudegrupid.
Paljudes paikades on need hiiepuud.
Rapla maakonnas arvatakse kaitseväärtuse kadumise tõttu kaitse alt välja 18 parki ja puistut.
Kehtna vallas Eidapere (metskonna) park, Keava põlispuud ja Lellapere põlispuud;
Kohila vallas Nõmme kasesalu, Reinu kasesalu ja Saueaugu kasesalu;
Märjamaa vallas Maidla põlispuud ja Päärdu põlispuud;
Rapla vallas Atla allee, Hagudi põlispuude grupp, Hernemäe kasesalu, Hiie-Sunda kasesalu, Jaaneri kasesalu, Kaiu põlispuud, Kuimetsa põlispuud, Luuka kasesalu, Mihkli-Andrese kasesalu ja Purku kooli park koos männikuga.
Kaitse alt välja arvamise menetluse materjalidega oli võimalik tutvuda kuni 30. juunini 2019, parandusettepanekud ja vastuväited sai esitada kirjalikult keskkonnaametile hiljemalt 3. juuliks 2019.
“Keskkonnaamet teeb looduskaitseseaduse par 9 lg 4 p 3 alusel ettepaneku arutada asja ilma avaliku aruteluta. Vastava ettepanekuta avalikku arutelu ei korraldata.”
Mind, kes ma vastutan siin rohelise looduse, maailma, eest, olgugi et enamikule inimestest paistan ma selle tõttu totakana, teeb selline riigipoolne käitumine väga kurvaks ning ettevaatlikuks. Kelle jaoks toimub selline loodusobjektide või nende looduskaitseväärtuse kadumine? Kas ööbiku ja lehelinnu jaoks, või elurikkuse – samblikute jaoks, või sadade kohalike jaoks mullapinnast puulatvadeni?
Kuna puidutöösturid on järjekordselt saanud oma tahtmise – keegi saab suure koguse haket ahju ajada ning kohalikud märkavad-ärkavad siis, kui juba langetustraktorid „miljööväärtuse kaotanud” põlispuid maha võtavad!
Jälle see inimlikkuse faktor ja üleregulatsioon, ehk looduskaitsealal heatahtliku inimtegevuse keelamine n-ö pargi korrastamise mõttes, kus ühtki puud ei tohi ilma ameti loata puutuda, ja kui looduskaitse alt ära võtta, siis saab lageraie peale.
Pole vist mõtet sõna võtta, et ka seest õõnsad puud võivad elada veel mitusada aastat, pakkudes kodu paljudele linnuliikidele või mesilasperedele. Et see on looduse loomulik käik ja puud peavadki vananedes olema seest õõnsad.
Looduse ohtlikkuse ja ka loodusväärtuste, miljööväärtuste mõiste on minu meelest meil väga-väga paigast ära. Olen kohanud liigset hirmutamist, et vanad puud kukuvad kaela, ja olen kohanud arusaama, et kui mingi pargike on n-ö metsistunud – loodus ise on tulnud kujundajaks, sest pargivaht on ära läinud, vanaks saanud või kool on kinni pandud jne -, siis sel puistul polegi enam eluõigust.
Kui mõni peakski kukkuma, siis tulevad seal kohe uued ja 100 aasta pärast oleksid vägevad puud olemas. Seni tuleb lasta puudel kasvada. Miks peaks vahepeal kaitse alt välja arvama, eriti kui keegi seda ei soovigi? Mis on tegelikud põhjused? Kas toetab seda omavalitsus, et siis hakatakse maamaksu maksma selle maa pealt, tahab keegi midagi suurt ehitada või on lausa müügiplaanid kellelgi?

Meie auklikus looduses on iga põlispuude grupp kulda väärt kui haruldane pelgupaik või kodupaik sadadele taime- ja loomaliikidele. Lindude maandumise paik, keset põlde. Eriti veel, kui seda looduse saarekest iga nädal muruniidukitega ei triigita enam. Arusaamatu, et riik, keda esindab sel teemal keskkonnaamet, ei korralda kohaliku rahvaga, kes teab, näeb, kuuleb kohapeal rohkem, sel teemal isegi arutelu! Ei pea vajalikuks oma otsust põhjendama tulla. Nagu oleks mingi paiga looduskaitse all olemine riigile kulu või koormus!?
Samas tegeldakse (ametnike armee on liiga suur) pseudoprobleemidega. Hiljuti võis ajakirjandusest kuulda, et kurdlehine kibuvits on meil üleliigne ning ka lupiin – jäänuk majandiaegsetest liblikõieliste põldudest -, millega peab 2019. a võitlusse asuma. Nagu karuputkega seni. Ajab ju naerma, kui samal ajal on võimust võtnud monometsandus ning meie oma täiesti tavalised, harilikud liigid on kadumas sadadelt ruutkilomeetritelt (näiteks pärnad, tammed, vahtrad jt). Lisaks on sajad alusmetsa taimed kaotanud põlised kasvukohad tihedate puupõldude tõttu ning on muutunud haruldasteks, looduses harva esinevateks kaduvateks liikideks.
15. juuni Õhtulehest võis lugeda, et Eesti teadlased vaatavad kosmosest, kuidas kasvab rohi, kerkib maja ja millised alad on tuleohtlikud. Satelliitseire abil tehakse järelevalvet ehituses ja põllumajanduses. Satelliitfotolt saab PRIA ametnik lugeda heina kõrguse rohumaal või millal täpselt alustati ehitusega ning kas ehitusluba oli olemas. Veidi nagu kupja teenistuses, et kas saaks põllumeest või ehitajat karistada. Isegi pinnase kuivuse aste määratakse kosmosest. Mingil põhjusel riik sama täpsust looduses – metsades, parkides – puistuid mõõta ning elurikkust, elutähtsaid rohevõrgustikke kontrollida ei soovi.
Maaeluministeeriumi külastas riigikontroll seoses importtoiduainete vähese kontrollimisega. Varem on importtoiduainete mittekontrollimist õigustatud vahendite puudumisega. Samas omi põllumehi kontrollitakse üle – selleks jätkub vahendeid küll. Riigikontroll võiks külastada ka keskkonnaministeeriumi, just Eestimaa puistute vanuse uurimiseks ja liigirikkuse-elurikkuse mittehoidmise teemal Eestimaal.
Vapustas Maalehes 20. juunil ilmunud Peeter Krimmi artikkel „Kas linnusugu on Eestis ohus?”. Vapustas see, et too inimene on liiga vähe linde tegelikkuses jälginud ning tuleb raierahuaegseid raieid õigustama.
Riik ise rikub Looduskaitseseaduse § 55 lõige 6, mis peaks hoidma raierahu, raadates kevadises looduses raudtee ääri või raiudes näiteks Harku-Lihula-Sindi 330 kV õhuliini all meeletut, 80 meetri laiust trassikoridori.

Jäta kommentaar

avatar