Klassikalise muusika tähtsusest

0

Helerin Väronen

Ajal, mil suur osa Eestist elab ja hingab jätkuvalt Metallica rütmides, tahan hoopis kirjutada klassikalisest muusikast. Ma olen jätkuvalt suur rockmuusika fänn, kuid austan ja armastan ka klassikalist muusikat. Kui neid kahte stiili veel omavahel miksitakse, on tulemus midagi erakordset (näiteks Apocalyptica ja 2Cellos).
Kohtudes Rapla kirikumuusika festivali peakorraldaja Pille Lillega, tuli meelde üks seik Veronika Kivisilla raamatust “Kuni armastus peale tuleb”. Kivisilla oodanud koos poja ja kamba teismelistega bussi. Teismelised tõuklesid omavahel, kuni üks poistest teatas, et tema keeras elus uue lehekülje ja kuulab nüüd teistsugust muusikat, pannes telefonist mängima Mozarti “Öökuninganna aaria”. Teised olid tahtnud alguses justkui itsitama hakata, kuid miski hoidis neid vait. Keegi ei öelnud midagi halvustavat ega nõmedat. Lisaks lasi poiss teistele “Väikest öömuusikat”, mis olevat ta lemmik, ning andis kaaslastele ülevaate Mozartist. Seda lugedes tekkis küll tunne, et ei ole veel see noorus midagi hukas, kuni on veel selliseid lapsi, kes vaimustuvad klassikalisest muusikast ja suudavad ka teistes selle vastu huvi tekitada.
Põhjuste kohta, miks klassikaline muusika nii oluline on ja miks on vaja just lastes selle vastu huvi tekitada, leidsin vastused dirigent Kent Nagano artiklist “In Times of Crisis, We Need Classical Music” („Kriisiaegadel vajame klassikalist muusikat”). Nagano sõnab, et klassikaline muusika aitab meil selgemalt mõelda, sügavamalt tunda ja elada täiuslikumat elu, kui seda ilma selleta suudaksime. Suurte heliloojate looming toob esile meie mured ja hirmud, meie valu ja rõõmu.
Aga samal ajal, kui maailm on kriisis, on seda ka klassikaline muusika. Üha vähem tuntakse ja teatakse klassikalist muusikat. Kogu info on küll olemas, salvestatud, digitaliseeritud ja arhiivides olemas, kuid see muusika ei ela. Võimalused selleks on aga praegu suurimad kui kunagi varem. Kiputakse arvama, et klassikaline muusika on mõeldud ainult teatud osale ühiskonnast. Nagano ütleb oma artiklis, et muusikalise kogemuse hetkedel kohtuvad inimesed võrdsetel alustel. Kasumile orienteeritud maailmas, kus sotsiaalne ühtekuuluvus väheneb, saaks klassikaline muusika olla see sideaine, mis ühiskonda koos hoiab. Klassikaline muusika saab olla kõigi jaoks jõu ja emotsionaalse, vaimse ja intellektuaalse inspiratsiooni allikaks.
On tehtud ka uuring, millest järeldus, et rõõmsa klassikalise muusika kuulamine soodustab loomingulise töö tegemist, inimene on positiivsemalt meelestatud ja tuleb välja originaalsemate ideedega. Nagano sõnab oma artiklis, et see muusika viib meid justkui teise maailma ja loob kas teadlikult või alateadlikult sisemise dialoogi. Muusikast saadavad esteetilised kogemused võivad inimest muuta ja luua nägemuse sellisest ühiskonnast, kus me tahame elada. Ja kui on olemas nägemus, siis on see esimene samm loomaks sellist maailma päriselt.
Üht võimalust klassikalist muusikat rahvale lähemale tuua ja armastama panna on kirjeldanud Mariliis Mõttus Müürilehe artiklis “Klassikaline muusika end igaühele kätte ei anna”. USA-s on alguse saanud “klassikalise muusika Uberiks” kutsutav Groupmuse, mis toob muusika inimeste kodudesse. Seda ideed võiks meil ka rakendada. Paljud pop- ja rockmuusikud harrastavad väikeste intiimsete kodukontsertide andmist, nii et miks mitte ei võiks elav Mozarti või Arvo Pärdi muusika kõlada kellegi elutoas või tagaõues.

Jäta kommentaar

avatar