Maakonna tuletõrjespordi MV võitsid Laukna ja Kaiu

0
Kaiu meeste võistkond võistlustules. Foto: Tanel Vahtre

Mariliis Vest

Laupäeval peeti Kehtnas maakonna tuletõrjespordi meistrivõistlused, kus parimat tulemust näitasid Laukna ja Kaiu harrastajad.

Võistlusest osavõtt oli rohke: 18 võistkonda on viimaste aastate rekord, ütles Raplamaa päästepiirkonna juht Tanel Vahter ning lisas, et kuna osalemine oli vabatahtlik, oli selline tulemus suurepärane. Maakonnas on kokku 14 päästekomandot (4 kutselist ja 10 vabatahtlikku) ning laupäeval oli kohal üksteist komandot. Viiest neist osales nii naiste kui ka meeste võistkond ning Laukna oli väljas lausa nelja esindusega.
Selleaastane võistlus erines nii mõnegi aspekti poolest eelnevatest. Tavapäraselt on meistrivõistlustel naistel ja meestel võistlusalas erinevused kas distantsi või elementide arvu poolest, kuid tänavu sooritasid kõik kohale tulnud sportlased üht ja sama ülesannet. Neljaliikmelistel võistkondadel tuli kahe veejoaga tabada tuletõrjeautost 90 meetri kauguselt tulejoonelt kahte märki. Uus nüanss oli võistlusraja keskel olev sild, mida tuli edasi-tagasi liikumisel iga kord ületada ning mille all asetses veega täidetud bassein. Kui varustus veekokku kukkus, oli see „läinud“ ning kui võistleja kukkus basseini, oli ka tema võistluse jaoks kadunud.
Kõigil komandodel oli kasutada oma tuletõrjeauto, mida Vahter põhjendab järgmiselt: „Klassikaline autohargnemine tuletõrjespordis tähendab ka vee imemist lahtisest veekogust ja imiliini paigaldamist. Imivoolikud asuvad tuletõrjeautodel nii erinevate kohtade peal, et keegi saaks suure eelise ja keegi kaotaks juba ette palju aega lihtsalt selletõttu, et autod on erinevad. Siis kaob arusaadavalt ka motivatsioon osaleda. Sellega on kõik nõus, et üks tuletõrjeauto peab olema suuteline pumpama omaenda kaasavõetud kustutusvett mööda voolikuliine vajamineva objektini. See ongi olnud lähtepunkt.“
Ka kõik naiskonnad näitasid Vahteri sõnul selgelt, et võistlusala oli ka neile jõukohane ning lühema raja vajadus puudus.
Päeva parimat tulemust näitasid meeste arvestuses Laukna II võistkonna harrastajad (1.25,79), teiseks võitlesid end Märjamaa elukutselised (1.27,11) ja kolmandaks Rapla elukutselised päästjad (1.38,45). Naiste arvestuses olid parimad Kaiu harrastajad (1.32,02), teise ja kolmanda koha napsasid Laukna II (1.34,85) ja I naiskond (2.03,48), kes on samuti harrastajad.
Vahter rääkis, et võistluste ideed sünnivad sellest, et alati tahaks midagi põnevat lisada. Poomi ületamise mõte koos basseiniga tekkis tema sõnul kolm aastat tagasi maakondlikul tuletõrjevõistlusel. „Seal basseini ei olnud ja siis tekkis palju vaidlusi ja arusaamatusi, et mida see poom imiteerib ja mis saab, kui võistleja poomilt maha kukub. Seekord oli kõik kõigile selge – kui kukud, saad märjaks! Mulle tundub, et oleme leidnud selle põneva ja kaasahaarava lisanüansi ja võib-olla ei peagi järgmiseks korraks midagi uut välja mõtlema,“ ütles Vahter.
Kas võistluste puhul on tegemist pigem oskuste või õnnega, sellele vastab päästepiirkonna juht järgmiselt: „Harrastajad teevad tihti konkreetse võistlusala sooritamiseks rohkem trenni kui elukutselised. Elukutselised muidugi teevad iga päev erinevaid harjutusi ja suudavad oma oskuse pealt kiiresti ka võistlustel orienteeruda. Võistkonnaaladel saavutatakse edu siis, kui kõik lülid teevad oma osa ära. Vahel veab ka tehnika alt või unustad autost vajaliku varustuselemendi kaasa haarata. See kõik mõjutab.“
Raplamaa tuletõrjesport on Vahteri sõnul Eesti tipptase. „Ma ei tea, kas mujal maakonnas sellist kõiki päästeinimesi hõlmavat spordiüritust üldse korraldatakse. Meie seda teeme ja me teeme seda sellepärast, et see ühendab meid ning me seda ise soovime.“ Kindlasti on mehe sõnul plaanis jätkata tuletõrjespordivõistlustega ja plaanid juba idanevad.
Võib öelda, et üheks päeva tipphetkeks sportlaste jaoks oli päästepiirkonna juhi basseini „viskamine“. Päeva algul naljatas Vahter, et üritus on tema jaoks läbi kukkunud, kui keegi vette ei kuku, mistõttu tegi ta ettepaneku, et laseb end vabatahtlikult võistluste lõpul vette visata, kui ükski võistleja sinna ei komista. Sportlased öeldut ei unustanud ning päeva lõppedes ütlesid nad talle: „Meest sõnast, härga sarvist!“ Nii Vahter kõigi rõõmuks ühe värskendava supluse võistlusbasseinis tegigi.

Jäta kommentaar

avatar