Maanteel kiirustaja trahvi menetlemise maksab kinni ka sinu vanaema!

0
Kristi Hunt.

Kristi Hunt,
Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja kantsler

Nii saab see tulevikus olema, kui justiitsministeeriumi kavandatav pööre n-ö tagasi minevikku käivitub, ehk kutsutakse uuesti ellu 90-ndatel aastatel Eestis toiminud täitemenetlussüsteem.
Tõsi, süsteem on plaanitud tagasi pöörata osaliselt, lisades vaid mõned täiendused, kuid just sellised süsteemid on mujal Euroopas kõrvale heidetud kui ebaefektiivsed, segased ja riigile liigkulukad.
IT-areng ning uuendused on väga teretulnud, sest need peaksid vähendama bürokraatiat ning kulutama riigiteenustele vähem meie kõigi ühist raha. Paraku soovib riik panustada vaid osaliselt täitemenetluse 21. sajandisse toomisesse ning kahjuks vaid selles osas, mis on avalikkusele seksikas ning mida saab poliitilises propagandas hästi ära kasutada. Tegelike probleemidega riik aga tegelda ei taha – ikka on tore minna ja poest saia osta, selle asemel, et vilja külvata, sellest jahu teha ning siis saia küpsetada. Praegu tundub avalikkusele, et tore, kui riik on asunud täituritega võitlusesse, kuid see on selgelt vale arusaam, sest riik ise on sellise kohtutäiturite süsteemi loonud ning kohtutäiturid on riigi poolt ametisse nimetatud ning oma tegevuses riigile partnerid.
Eesti elanikkonnast on 10% inimesi, kes on ühel või teisel moel võlgnikud. Inimesed, kes on sattunud kohtutäituri juurde, kurdavad, et süsteem on segane ning siin tuleb võlgnikega nõustuda. Süsteem ongi segane, kuna riik muudab seadusi pidevalt nn poliitilistes tõmbetuultes ehk ad hoc – mõeldud-tehtud põhimõttel, mis omakorda teebki süsteemi tavainimesele arusaamatuks. Selleks, et praegune süsteem oleks kõikidele arusaadav, tuleks vaadata üle kõik seadused, kus on täitemenetlusega kokkupuude ning muuta need selgeks ja arusaadavaks.
Ministeeriumi väide, et täitemenetlus muutub läbipaistvaks, kuna enamuse tööd teeb ära IT-süsteem, võibki olla realistlik, kuid seda vaid riigi vaatest, kuna riik ise saab raha automaattoimingutega kätte, kuid võlgnik automaadiga vaielda ega argumenteerida ei saa.
Palju on räägitud täitemenetluste kõrgest hinnast, kuid on unustatud lisada, et hinnakiri on riigi enda kehtestatud ja kohtutäiturid lähtuvad oma tasu määramisel just riigi kehtestatud hindadest vastavalt osutatud teenusele – võlgniku abistamisele võlgadest vabanemiseks.
Oluline on mõista, et kui 10% inimeste ehk võlgnike elu läheb näiliselt kergemaks, siis 90% ehk ülejäänud maksumaksjate elu läheb raskemaks.

Järjekordne tasuta teenus

Riik pakub välja n-ö tasuta asja. Ministeerium on märkinud, et reformi jõustumisel on alla 50-euroste nõuete puhul täitemenetluse tasu 0 eurot (Postimees 21.06.19), ehk võlgnikule tasuta. See omakorda tähendab, et selle maksab kinni iga üksik maksumaksja, kelleks on seesama töötav pensionär Mati, üksikema Malle, praeguse artikli lugeja ja ka tema vanaema.
Selleks, et täitemenetlustoimingut läbi viia, peab kohtutäitur päris palju tööd tegema – võtma ühendust võlgnikuga, selgitama talle, miks ta peab trahvi ära maksma, mis juhtub siis, kui ta seda ei tee jms. Kõige selle tegemiseks vajab kohtutäitur kontorit, postiteenust, telefoni, internetti, arvutit, abitööjõudu jne. 50-eurose võlas oleva trahvi täitemenetluse läbiviimisel on kohtutäituri tasu selle vabatahtlikul tähtaja jooksul tasumisel 15 eurot, mis ei ole suur summa. Vaadates ringi, kui palju maksavad täna ka kõige lihtsamad teenused, siis kindlasti ei kata see 15 eurot kõiki kulutusi, mida kohtutäitur peab töös võlgnikuga tegema.
Justiitsministeeriumi poolt ajakirjanduses kuvatud kohtutäituri tasu 66 eurot on summa, mis rakendub vaid siis, kui võlgniku probleemiga tegelemiseks peab kohtutäitur tegema täiendavaid tegevusi – arestima ja müüma võlgniku vara, saatma mitmekordseid meeldetuletusi, menetlema avaldusi. Seega selle numbri esitamine ilma laiemat tausta avamata, on selge manipuleerimine avaliku arvamusega.
Kuidas saaks teha, et võlgade tasumine läbi kohtutäituri oleks odavam? Ka sellele on olemas rohi – kohtutäituri tasudele tuleb kehtestada käibemaksumäär 0% ning see teebki kohe võlgnikule menetluse 20% odavamaks. Aga seda lahendust riik ei kipu tegema, sest siis laekuks riigieelarvesse kohtutäituritelt 20% vähem maksutulu – nokk kinni, saba lahti! Ühest otsast tahab riik teha täitemenetluse võlgnikule odavamaks, aga samas ei taha loobuda ka maksutulust.
Tegelikus elus pole justiitsministeeriumi poolt meedias näitena toodud pensionär Mati täitemenetluse sihtrühm, sest võlgnike hulgas on vähe pensionäre. Üle 65% võlgnikest on 31-40-aastased vallalised mehed, kelle suhtes on rohkem kui üks võlanõue. Piltlikult öeldes, tavapärane kiiruseületaja, kelle kiiruskaamera trahvide täitemenetlusi me tulevikus rõõmsalt üheskoos kinni maksame.

Õiglane riik kõikidele?!

Nn operaatori (kohtutäitur asendatakse maksuametnikuga) vahetus ei too võlgnikule suuremat sissetulekut. Trahv on karistusmeede ja selle õigeaegne tasumine on õiguskuulekus. Ühiskonnaliikmete õiguskuulekus on üks riigi tugisambaid ja oluline väärtus majanduskeskkonnas.
Eraisiku ning ettevõtjate ja avalik-õigusliku (riigi trahvid, lõivud jms ning linnavalitsuste otsused) täitemenetluse erinev kohtlemine uue süsteemi rakendumisel on arusaamatu. Kui riigiga seotud täitemenetlusi püütakse teha näiliselt odavamaks, siis inimeste ja ettevõtjate menetluste tasud jäävad ju samaks ning seda ebavõrdsust ei saaks üks demokraatlik riik endale lubada. See läheb vastuollu õigusriigi printsiibiga, et kõiki riigi kodanikke tuleb kohelda võrdselt. Näitena võib siinkohal tuua politsei määratud 48-eurose rahatrahvi ning sama suure telefonivõla sissenõudmise, sest nende kohtlemine ning tasud on erinevad. Ei ole objektiivselt põhjendatud, miks 48-eurose eranõude sissenõudmine peab olema kallim või raskemini täidetavam kui 48-eurose riiginõude oma.
Kõige kurioossem on, et kui maksuamet ei saa võlgniku kontodelt raha kinni pidada, läheb võlanõue ikkagi kohtutäiturile täitmisele pööramiseks. Võlgnik maksab nii riigile kui ka kohtutäiturile, kuna täitemenetluse keerukuse eest tulebki rohkem maksta. Riiklik süsteem, mille eest me kõik ühiselt maksame, ei saa hakkama ja siis peab kohtutäitur töö üle võtma. Milleks siis üldse teha muudatusi juba toimivas süsteemis?
Kui riigi vaatest on probleemiks kohtutäiturite suur arv, siis oluliselt lihtsam ning odavam oleks, kui justiitsminister vähendaks kohtutäiturite arvu määrusega. Siis jääks ära kontseptsioonis kavandatav pikaajaline ja äärmiselt pingeline protsess, kus tuleb läbi kaaluda, kuidas toimub kohtutäiturite büroode ülevõtmine/-andmine. Ühes määruses numbri muutmisega saaks ära hoida ligikaudu 20 seaduse ja 7 määruse muutmise vajaduse.
Me ju kõik näeme oma igapäevaelus, et tasuta asju ei ole olemas, need makstakse kinni millegi muu või kellegi teise arvelt. Need makstakse kinni meie laste, meie vanemate ja vanavanemate arvelt.
Planeeritavasse reformi mõeldud raha võiks vabalt suunata näiteks meedias kajastust saanud laste ja puudega inimeste tasuta transporti.

Jäta kommentaar

avatar