0.5 C
Rapla
Neljapäev, 18 apr. 2024
PersoonMerle ja Aivar Kaljuste koduaed pakub silmailu eriti sõnajalgade armastajatele

Merle ja Aivar Kaljuste koduaed pakub silmailu eriti sõnajalgade armastajatele

Helerin Väronen

Juba sel pühapäeval avavad mitmed Eestimaa talud oma väravad ja tutvustavad end huvilistele avatud talude päeval. Raplamaal on üks neist Enno talu Märjamaa vallas Laukna külas. Talu puhul seostub see enamasti loomadega. Enno talu pererahvas, Merle ja Aivar Kaljuste on aga tuntud sõnajalgade kasvatamise tõttu.


Sel ajal, kui Merle kohvi hakkama pani, tutvustas Aivar meile sõnajalgade aeda, mis mõjus kui väike džungel, kus on mõnus aeg maha võtta, jalutada ja õppida märkama mustreid, mida sõnajalalehed pakuvad. Aivar rääkis, et maailmas on sõnajalgtaimi 30 000 eri liiki, pluss sordid. Palju liike neil endas aias kasvab, seda ei osanud ta täpselt öeldagi. Igatahes on neid rohkem kui Eestis looduslikult kasvab. Sellist kogu kellelgi teisel ette näidata pole. Ehk nagu Aivar naljatlemisi sõnas: “Teisi lolle rohkem pole.”

Vaade sõnajalgataimede aiale, mis mõjub kui pisike džungel.

Mitmekülgsed sõnajalad

Just enne meie külaskäiku lahkus Kaljuste koduaiast soomlaste buss. Tuleb välja, et soomlased käivad tihti Enno talus aiaekskursioonidel. Aivar ei teagi, mis see täpne põhjus võib olla, kas asi on nende looduslembuses või milleski muus. Eestlased nii altid külastajad pole olnud, siin peab Aivari sõnul, naljaga pooleks küll, lill olema ikka suure õiega, tumepunane, hea, kui on veel mitmevärviline, ja õitsema märtsist kuni oktoobrini, ideaalis lausa detsembrini.
Kuna paljudel kasvavad sõnajalad näiteks sauna juures ja on muutunud pigem nuhtluseks, ei osata hinnata nende taimede häid omadusi. Olles aga ühed vanimad taimed maal, ei ole neil haigusi ja sitikad neid ei söö. Paljud sõnajalad on ka igihaljad, nii et Aivari sõnul on eriti hea vaatepilt nende aias detsembris, kui lund maas ei ole – mujal on talv, aga neil on kõik veel roheline.
Populaarsust kogusid sõnajalgtaimed 19. sajandil Inglismaal, kus praegu on Inglismaa Kuningliku Sõnajalgade Ühingu patrooniks prints Charles. Kes aia loomiseks inspiratsiooni soovib, võib guugeldada näiteks sõnu “Highgrove Royal Gardens”, “Biddulph Grange” ja “Stumpery”.
Üks osa aiast on veel eriti mõnus ja rahulik koht, vesi kivide vahel vulisemas. Veega seoses rääkis Aivar, et inimesed arvavad sageli, et sõnajalad kasvavad vesistes kohtades ja hapu turba peal. Tegelikult kasvab sõnajalgtaimi Arktikast kuni kõrbeteni välja, suurused varieeruvad 4 mm ja 32 meetri vahel.
Suurem osa Aivari ja Merle ajast läheb taimede peale. Aivar tutvustas ka kasvuhoonet, kust kõik alguse saab, näidates külvikarpe ja etappe, kuidas ühest väikest rohelisest lapikesest mullapinnal saab lõpuks kaunis taim. Eostega paljundades on alati juures ka üllatusmoment, sest kunagi ei tea täpselt, mis sealt välja tuleb.
Väga mahuka osa Kaljuste päevadest võtavad ka lapsed, kes käivad Tallinnas trennides. Lisaks on Merlel Kullamaal Coopi poe all väike kohvik, kus ta ise ainuisikuliselt teeb, müüb ja toimetab. Enamik värskest toidukraamist kohviku jaoks tulebki nende enda kasvuhoonetest. Kohvik ise asub huvitavas kohas, kunagi olevat seal olnud valla vangimaja. Aivar kõneles, et kunagi oli sinna tulnud üks vanainimene ja rääkinud, kuidas ta seal sõjaajal sakslaste käes vangis istus ja ootas mahalaskmist, kuid pääsenud siiski ära.

Aiandushuviliste paradiis

Avatud talude päeval osalemise kohta rääkisid Merle ja Aivar, et nemad osalevad nüüd kolmandat aastat. Kampa võetakse ka lähemad naabrid ja sugulased, kellel midagi huvitavat pakkuda ja tutvustada on. Niimoodi ühiselt on kõigil toredam ja rahval rohkem vaadata.
Võiks ju arvata, et loomadega talud on taimekasvatustaludest popimad, kuid üha enam on Merle sõnul neid, kes ütlevad, et nad enam loomadega tallu ei tahagi minna, lapsi ei huvita enam loomad nii väga. Tuleb nentida, et ehk on see mõnes mõttes õige mõte. Lastel ehk ongi rohkem vaja käia sellistes taludes nagu Enno talu, kus saab rahulikus keskkonnas lihtsalt olla ja looduse ilu nautida, ilma et pidevalt käiks üks trall ja tahtmine kedagi katsuda.
Eelnevatel aastatel on avatud talude päeval Kaljusted kampa võtnud näiteks palkmajade tegija, kunstniku, moekunstniku lambakasukatega, sugulase koos käsitöökarpidega ja vorstitegijaga. Sel aastal on kambas nii mõnigi vana olija, kuid külalistele pakutakse kindlasti ka midagi uut. Ilusa ilma korral plaanib Merle näiteks garaažimüügi korraldada.
Mõni talu on avatud kahel päeval, aga Enno talu vaid pühapäeval. Samas ei saa Merle arvates välistada, et külastajaid võib tulla ka laupäeval. Ühtegi külastajat ära ei aeta, kuid kohvikut lihtsalt sel päeval pole.
Enamik ajast lähebki Merlel pühapäeval kodukohvikus tegutsemise peale. Eelmine aasta valmistasid nad näiteks kohaliku vorstimeistri grillvorste ja lambahakklihast kebabi. Lisaks söögile müüdi ka elusat lammast. Sellega sai nalja palju, kui tulid kümme jalgratturit ja üritasid leida nippe, kuidas lammast endaga kaasa võtta. Näiteks pakuti võimalust lammas nipukatega jalgratta toru külge kinnitada.
Nii et nalja sel päeval saab. Merle sõnaski: “Õhtuks oled küll täiesti läbi, aga tegelikult on tore.” Nende pere jaoks hakkab avatud talude päevaks suurem valmistumine päev varem, kui sugulased Enno tallu kogunevad. Merle naeriski, et kui teistel on afterparty, siis neil on nii-öelda enneparty.
Pärast esimest aastat arvas Merle kohe järgmisel päeval, et nemad rohkem ei osale. Kuid panid end ikkagi kirja. Ka teisel aastal lubas Merle, et see oli viimane kord, kuid siiski pandi end ka selleks aastaks kirja. Nii et avatud talude päev on üritus, mis pakub ka osalejatele endale, mitte ainult külastajatele, mingit väärtust, mille pärast tasub osaleda. Ja see väärtus ei ole mõõdetav rahaliselt. Merle sõnas, et see päev pole kindlasti rahateenimise koht, kodukohvikuski on hinnad sümboolsed.
Seoses avatud taludega meenutas Merle, et mitte kaugel asuvad inimesed, sisuliselt uued naabrid, tulid eelmisel aastal kohale, kuid tema neid ei näinud, kuna tegutses terve aja kohvikus ja rahvale tegi aiatuure Aivari ema. Ka naabrite teisel ja kolmandal külastusel ei õnnestunud Merlel neid näha. Nii ei tea ta seniajani, millised on need inimesed, kes nende aia kohta sõnasid, et tegemist on lausa paradiisi sarnase kohaga, nii rahulik ja mõnus.
Selle arvamusega nõustun ma täielikult, just selline Enno talu ongi. Taimekasvatajate, aiandushuviliste ja loodusearmastajate paradiis.

Aivar Kaljuste näitas kasvuhoones,
kuidas sõnajalgade kasvatamine
alguse saab.

Intelligentsustaseme näitaja

Kogu sõnajalgade kasvatamine sai Kaljuste perel aga alguse Aivari emast, kes omal ajal oli tööl Tallinna aiandites. Tema sõnajalgade kogu pälvis Jaapani aiandusnäitusel ka hõbemedali. Kuigi nüüdseks on naisel vanust omajagu, toimetab ta aias krapsakalt edasi seniajani. Merle naeriski, et kohati on Mammil, nagu nad teda kutsuvad, tööjõudlus suurem kui neil Aivariga kahe peale kokku.
Lauknale osteti talu 2006. aastal. Siis oli praeguse aia asemel lihtsalt üks suur võsa ja maja ümber kõrge hein. Toona oli veel kulupõletamine lubatud ja koos silma peal hoidvate kohalike vabatahtlike pritsumeestega põletatigi hein lihtsalt ära. Naerdes meenutasid Merle ja Aivar, kuidas aias kõrgus neljameetrine õunapuuokste kuhi, mille ärapõlemine võttis reaalselt aega kaks nädalat.
Maja remondiga väga tegeletud ei ole, vesi ja elekter on sees ning muldpõrand on valatud variandi vastu vahetatud (kuid seinaääri tuleb toas siiski aeg-ajalt rohida). Sellest Merle arvates piisab, kuna mida vanemaks saad, seda rohkem mõistad, et piisab sellest, kui on natukene sooja, vesi sees ja kõht täis.
Kohvitassi taga lahkavad Merle ja Aivar ka natuke kohalike taimelaatade tagamaid. Veel mõni aeg tagasi käisid näiteks Soome ja Rootsi turismibussid agaralt Türi lillelaadal, aga nüüdseks on käijaid vähemaks jäänud. Ja põhjuseks arvatakse olevat kõrgemad hinnad, mis just turistidele krõbedamaks muudetakse. Nii et üha enam on hakanud soomlased taimejahil käima Lätis.
Türi lillelaada paljud müüjad pärinevadki Lätist ja Leedust. Kui aga Aivar ise Lätti oma taimi müüma tahab minna, ei anta talle seal lihtsalt kohta. Sellist probleemi Soomes aga pole, nii et seal käivad Aivar ja Merle tihti, nii müümas kui ka teiste aiandushuvilistega kohtumas. Näiteks on nende üheks lemmikkohaks Arboretum Mustila, kus toimuvad augustikuus aiapäevad.
Kuigi võiks arvata, et inimesed teavad, et sõnajalgade õitsemine on müüt, tullakse Aivari sõnul temalt ikka aeg-ajalt laatadel küsima, millised need sõnajalgade õied on ja mis kuus õitsevad. Ja täiesti tõsimeeli küsitakse. Merle aga meenutas humoorikat lugu, kuidas üks proua küsinud, miks nad nii palju loorberit kasvatavad.
Eks nende müütide murdmine, mis meil seoses sõnajalgtaimedega on, võtab veel aega. Sõnajalgade ilust arusaamine nõuab ka mõningast süvenemist. Inglise botaanik Abraham Stansfield on öelnud, et õie ilu oskab märgata igaüks, kuid sõnajalgade vormi ja tekstuuri ilu nägemiseks on vaja teatud kõrgemat intelligentsust. Ja Enno talu on just selline väike maapealne paradiis, kus on hea seda intelligentsust kasvatamas käia ja samas kuulata Merle ja Aivari toredaid lugusid.