Tuhandete inimeste kokkutulemises on päriselt ka vägi sees

0
Mari Tammar. Foto: Siim Solman

Mari Tammar

Käesoleval nädalal saab teoks juubelilaulu- ja tantsupidu, mis ühtlasi tähendab, et kogu Eesti silme all kulmineerub sadade ja tuhandete inimeste mitmeaastane töö. Olen ise laulu- ja tantsupeo protsessis osalenud laulja, tantsija ja pillimehena. 2017. aasta noortepeol olin Raplamaa kuraator ja see aasta osalen akrediteeritud ajakirjanikuna. See kõik on andnud mulle võimaluse kogeda pidu erinevate külgede pealt.
Algklassides Tiiu Laurimaa juhendamisel tantsupeol tantsida oli pidulik ja ülev. Mäletan proovide ajal vihma ja ühte episoodi, kui ilma õpetajata meile prooviväljakul suppi ei tahetud anda. Kui siis õpetaja kohale jõudis, oli juba potile põhi tulemas ja kokatädi lohutas, et potipõhjast saabki paksemat suppi. Mäletan, et supi sees hõljusid porgandilaastud ja riisiterad. Ei saa öelda, et see oleks ülemäära rammus supp olnud, aga lapsena see meid väga ei seganud. Emme ja issi olid ju jäätiseraha kaasa andnud ja kuna me ööbisime kodus, mitte Tallinnas, olid ka võileivad kotis kaasas.
Ühel peol mängisin rahvamuusikute koondorkestris. Lisaks paluti mul paaris lauluseades plokkflöödi ja parmupilliga soolokohti mängida. Plokkflöödi mängimisega sain vist kenasti hakkama, aga kui pidin dirigendipuldi kõrval väikesel laval parmupilli mängima, siis lõug vist värises küll nii kõvasti, et välja tuli ainult metalli klõbin vastu hambaid.
Minu viimane pidu Raplamaa kuraatorina oli kindlasti üks minu elu suurimaid väljakutseid. See andis hea sissevaate peo ettevalmistusprotsessi ja tekitas sügava lugupidamise nende inimeste vastu, kes selle suure peo eest seisavad ja kogu seda vankrit liikumas hoiavad. See on meeletult suur pusle, mida nad peavad väikestest detailidest kokku panema.
Kuigi olin arvanud, et laulu- ja tantsupidu on „püha lehm”, millele isegi meie poliitikud ei julge kätt külge panna, tuli siiski välja, et laulu- ja tantsupeo vedajad peavad rahandusministeeriumile peo olulisust igal korral taas põhjendama. Nii et see, et meie peod toimuvad, ei ole mitte kõigile iseenesestmõistetav.
Teine mõtlemapanev koht on peo repertuaar. Olles õppinud pärimusmuusikat ja selle sees ka pärimustantsu, on mul olnud vahel raskusi laulu- ja tantsupeo repertuaariga samastuda. Olen väga nõus Postimehes Celia Roose kirjutatuga: „Laulupeol saame teha kummarduse meie unikaalsele kultuurinähtusele – regilaulule. Veljo Tormise sõnutsi on regilaul meie kultuuri tüvitekst. Meil on rikkalikult imeilusaid, tänapäevalgi oluliste sõnumitega regilaule, mida oleks võimas koos terve Eesti rahvaga laulukaare all laulda. Ei peagi jalgratast leiutama. Meie esivanemad on loonud küllusliku lauluvara, kus leidub laule igaks olukorraks, tuleb vaid otsida ja laulda.”
Neist mõtlikest nootidest olulisem on aga siiski pidudel kogetud ja nähtud ühtsustunne.
Seisin ühel laulupeol lauljana ühendkoori lugude ajal päris laulukaare ülemises osas, peaaegu viimastel astmetel. Vaade teistele lauljatele ja kogu lauluväljakule oli sealt imeline. Nägin, kuidas kogu lauluväljaku ümber oli sinakas-kuldne energiakuma või oleks õigem öelda aura, isegi puud olid ümbritsetud erilise valgusega. Kuigi see kõlab natuke esoteeriliselt, on tuhandete inimeste kokku tulemises päriselt ka vägi sees – usun, et see puhastab kõiki neid inimesi, kes vahetult selles energiaväljas viibivad, ja tervendab Eestimaad ka sügavamalt.
Ärgem siis unustagem neil päevil kokku tulla – kui mitte füüsiliselt, siis vähemasti vaimus.