Balti keti aastapäevast ajendatud mõtisklus

0
Raplamaalt osalesid ajaloopäeval (paremalt): Väino Sassi, Aleksander Kuruson ja Tõnis Tõnisson. Foto: Aare Hindremäe

Tõnis Tõnisson

Läinud nädalavahetusel tähistati maailmas Balti keti kolmekümnendat aastapäeva. Eestis oldi pisut ebalevad, tagasihoidlikumad. Tundub, et poliitikutel, nii riigi tasandil kui ka kohtadel ei ole päriselt selge, kuidas aastate tagustesse sündmustesse suhtuda. Kuid ajakirjandus, nii telekanalid, raadiod kui ka trükipress, oli aktsioonis nagu kolmkümmend aastat tagasi. Ja mitmel pool Eestis siiski olid meenutusüritused.
Üks neist, Rahvarinde muuseumi eestvõttel ja ilmselt Tallinna linnavalitsuse ning Keskerakonna toetusel korraldatud Balti keti ajaloopäev oli pealinnas Vabaduse väljakul. Iseendast väga kena, kohati küll pisut lappama läinud üritus, teenis kindlasti seatud eesmärki – tuletada meelde aastate taguseid sündmusi ja tunnustada neid, kes selle korraldamisel suure töö tegid. Ettevõtmise kulminatsiooniks oli Tallinna linnapea hr Mihhail Kõlvarti, Läti Vabariigi suursaadiku T.E. hr Raimonds Jansonsi ja Leedu Vabariigi suursaadiku T.E. hr Giedrius Apuokase vastuvõtt Raekojas.
Ajaloopäeva temaatika oli jagatud kolmeks plokiks. Esimeses meenutati Balti keti sünnilugu. Sel teemal arutlesid Ain Saarna juhtimisel toonase Rahvarinde juhatuse liige emeriitprofessor Rein Veidemann ja Balti keti korraldustoimkonna üldjuht Andrus Öövel. Olgu siinkohal meenutatud, et nii Saarna kui ka Veidemann olid kolmkümmend aastat tagasi Balti keti kulminatsiooni hetkel Raplas. Esimene Eesti Raadio reporterina, teine Rahvarinde juhatuse kuraatorina. Muide, Veidemann pidas tolle päeva õhtul keskkooli staadionil toimunud miitingul sütitava kõne, kus muu hulgas ütles: „Gustav Suits on Eesti kujundina kasutanud kord Tuulemaad. Tuuli on siit tõepoolest üle puhunud, kuid kui meil läheb korda vaid kätte võita poliitiliste risttuulte koguja ja summutaja roll, siis võiks meist kui praegu kogu impeeriumi pahast lapsest saada kord midagi salongi taolist, kus erikeelsed ja erimeelsed inimesed võiksid leida turvalise kohtumispaiga.”
Palju, millest unistasime, on täitunud, võib-olla oleme ÜRO julgeolekunõukogu ajutise liikme staatuse läbi kätte saanud isegi risttuulte koguja ja summutaja rolli.
Kuid tulgem arutelu juurde tagasi. Teises plokis räägiti Balti keti peamisest põhjusest, 1939. aastal kommunistliku Venemaa ja fašistliku Saksamaa vahel sõlmitud vastastikuse mittekallaletungi lepingust, mille salaprotokolliga määrati kindlaks kahe suurriigi mõjupiirkonnad Kesk-Euroopas. Arutlejateks olid õigusteadlased Lauri Mälksoo, Heiki Lindpere ja Igor Gräzin. Vestlust juhtis professor David Vseviov. Kolmas plokk oli kõige ebamäärasem. Selles püüdsid Ignar Fjuk ja Erik Terk Andres Kollisti juhtimisel mõista, kuhu me nüüd siis tegelikult välja oleme jõudnud.
Aeg muudab mälestusi, lihvib teravaid nurki ja kustutab ebameeldivaid hetki. Täna tagasi vaadates võibki tunduda, et Balti kett oli üks äraütlemata meeldiv ja meeliülendav ettevõtmine, nagu president Kaljulaid seda 23. augustil Lillis, Eesti-Läti piiripunktis korraldatud mälestusüritusel meenutas: „Kõik, kes Balti ketis seisid või sellele televisiooni või raadio kaudu kaasa elasid, mäletavad, et inimesed ketis olid rõõmsad ja sõbralikud ning meil ei olnud enam hirmu suure ja võimsa impeeriumi ees. Ning see oligi kõige tähtsam – me olime valmis ühiselt ja julgelt oma vabaduse eest seisma.”
Jah, me olime ketis seistes elevil ja kätest hoides tundsime tõesti, kuidas hirm meist eemaldus. Keegi ei teadnud siis veel isegi mitte umbmääraselt, kui palju meid tegelikult selles ühenduses on, kuid selle keti kohale tekkinud ja sinna mõneks ajaks püsima jäänud eriline aura oli reaalselt tunnetatav ning sisendas enesekindlust ja usku sellesse, et me tõesti suudame oma eesmärke saavutada.
Kuid ohuhaisting jäi sellegipoolest – Moskva ei olnud kunagi varem häbenenud jõudu kasutamast. On arvatud, et meid, enam kui kahte miljonit inimest, säästis ettevõtmise lihtsus ja see, et Moskva tõrkus uskumast, et midagi niisugust on ka tegelikult võimalik ellu viia. Meil on väga palju õnne olnud. See ei tähenda, et me tohime praegu sellesse kõike üleolevalt suhtuda.