Kultuurilisa “KUKITEMUKI”: Lootus peitub õnnevalemi ümbermõtlemises

0
Mari Tammar. Foto: Siim Solman

Mari Tammar

Ma usun õnnelikesse lõppudesse ja seepärast tahaksin ka seekordse KuKiTeMuKi, mis algas dramaatilise pealkirjaga „Maailmalõpp ja lunastust ei kusagil?”, lõpetada lootuse sõnumiga. Nimelt usun, et inimesel ja meie keskkonnal on siiski veel võimalus, kui mõtestada ümber õnne tähendus.

See, mis on maailma kiiva kiskunud, on nimelt inimese õnne otsingud. Kõik see tootmise ja tarbimise, priiskamise ja pillamise kultuur on ju üles ehitatud illusioonile, et see toob lõpuks kaua oodatud õnne ja rahulolu. Me oleme seda muinasjuttu, mida meile iga päev reklaamide ja ilusate piltide kaudu jutustatakse, uskuma jäänud.
Oma õnnelikkuse püüdlustele oleme ohverdanud oma looduskeskkonna, ent ka eluterve suhte iseenda, oma lähedaste ja jumalaga. (See viimane ei ole sugugi vähem oluline kahest esimesest.)
Toomas Pauli raamatus „Haihtunud hingede aeg” on mõtisklus pealkirjaga „Õnn ja rõõm”. See mõtisklus on ilmunud 2001. aastal, ent hoolimata möödunud kaheksateistkümnest aastast, on see ikka veel aktuaalne. (Võib-olla isegi aktuaalsem kui oma ilmumise ajal.)
„Tavaliselt arvatakse, et õnneliku elu elamiseks tuleb kokku koguda teatud hulk tingimusi: veetlev abikaasa, edukas karjäär, mugav maja, uhke auto, suusapuhkus talvel ja mererand suvel. Rida võib olla pikem. Me kulutame nende elementide kogumiseks palju aega ja energiat, lootes, et kui kõik on käes, siis oleme õnnelikud. Paraku, saavutatu ei tarvitse isegi rahulolu pakkuda, õnnest rääkimata. Õnn asub ilmselt kusagil mujal,” kirjutab Paul.
Kummalisel kombel oleme tõmmanud võrdusmärgi edukuse ja õnne vahele ning materiaalsete rikkuste ja õnne vahele. (Ometi ei tähenda see sugugi, et kõik edukad ja rikkad oleksid õnnelikud.) Me usume, et kui pingutame rohkem, saavutame kaua oodatud edu, ostame uue telefoni või kohtame ideaalset kaaslast, saame lõpuks õnnelik olla. Ent kas saame?
Pigem on meil kombeks seada õnnele kogu aeg uusi tingimusi ja lükata teda järgmise saavutuseni edasi. Aga kui kaua? Kui kaugele? Ükski uus asi ega saavutus ei täida meid ju rahuloluga pikaks ajaks, need tekitavad meis vaid kerge õnne virvenduse ja paiskavad meid siis rattasse tagasi.
Toomas Paul tsiteerib oma mõtiskluses Apostel Paulust: „Olen õppinud pidama piisavaks seda, mis mul käepärast. Oskan elada kehval kombel ja oskan elada ka jõukal kombel. Olen kõigega ja kõigi oludega tuttav.”
Kui me oskaksime elada sellisel viisil, oleksime tõeliselt vabad.

Õnn elab seespool

“Õnne saladus ei peitu moona koguses, mis kellelgi on, vaid pigem sõltumatuses sellest. Võimes kõigest lahti lasta ja ometi olla rõõmus,” kirjutab Toomas Paul.
Olen üsna veendunud, et ta ei pea oma öelduga silmas vaid materiaalset moonakotti, vaid ka võimu, ühiskondlikku staatust, edukust jms, millest inimesed sageli enda heaolu sõltuvusse seavad.
Sügav ja püsiv õnn aga ei asu väljaspool meid. Ei asu poeriiulitel, ilusalongis ega autoroolis, ei ajakirja kaantel ega pangakontol. Õnn asub meie sees ja et seda leida, tuleb vaadata sissepoole. Kes seda teevad, näevad, et iroonilisel kombel algab õnn vabastamisest, mitte omamisest.
Endale tuleb teadvustada, millega me oma õnne samastame ja seome – kas see on midagi, mis on meist väljaspool või midagi, mis on meie sees. Kui see asub meist väljaspool, tuleb see sõltuvuslik suhe lõpetada, sest välised stiimulid on muutlikud ja nendele oma õnne rajada on nagu parvele maja ehitada.
See, mida me tegelikult otsime – turvatunne, armastus, elurõõm, vabadus -, elab meie sisemistel maastikel. Nendega kohtumiseks tuleb õppida tundma oma sisemaailma ja teha seda pühendumisega.
„Inimesele, kes suudab ühesuguse mõnuga nautida mugavust ja valu, ei saa enam miski esitada tingimusi ega teda hirmutada. See on positiivse ükskõiksuse seisund, kus kõik ilmneb ühtaegu võrdse ja erinevana. Need, kes seda on kogenud, kasutavad ise küll „õnne” asemel sõna „rõõm”. Rõõm, mida keegi ei saa riisuda,” kirjutab Paul.

Lähemal olek jumalale

Seesugune sisemisele õnnele ja tasakaalule orienteeritud maailm oleks ka märksa keskkonnasäästlikum. See tähendab loobumist senisele õnnele ja edule orienteeritud mõttemustritest, ent keskendudes sisemisele, leitaks vastutasuks palju sügavam ja püsivam õnn.
„Lõpuks on see ju küsimus alistumisest Armastusele, mis ei tunne mingeid piire. Kuna sellise armastuse olemasolu uskuda ei ole kerge, siis see hirmutab. Seepärast on mõistetav, et side vaimse reaalsusega tekib vahel alles siis, kui ei ole enam ühtegi alternatiivi, kui inimene on oma elus nullpunkti jõudnud,” kirjutab Paul sama raamatu teises mõtiskluses „Elu kui väljakutse”.
Haarates Pauli sõnasabast, siis võib-olla ongi nüüd inimkond jõudnud sellesse nullpunkti, kus võitluse asemel on alles jäänud vaid võimalus alistuda vaimule.
Kui siiani on püüdnud inimesed leida õnne ja rahulolu läbi külluse ja priiskamise (seda siiski leidmata), tuleks nüüd proovida ehk teist teed. Juba Raikkülast pärit õpetlane Uku Masing rääkis sellest, et võib-olla on inimteadvuse evolutsiooni järgmine etapp samm lähemal jumala ja maailmaterviku mõistmisele.
“Kummalisel kombel toob just loobumine lahenduse. Kui oleme täielikult lõtvunud, teiseneb maailm meie ümber uskumatult palju. Kui inimene ei ole enam jäik, võib ta hakata hoomama seost oma hinge avanemise ja talle juhtuva vahel. Vaimu treenides on võimalik muuta nii oma olemust kui ka reaalsustaju, sest miski pole sõltumatu,” selgitab Paul.
Ka India kaasaegsed õpetajad Sri Amma ja Sri Bhagavan räägivad sellest, et inimkonda on ees ootamas uus virgumise ajastu ning selleks peame lõpetama vastupanu ning pideva võitlemise eluvoolu, kannatuse ja iseendaga.
Kuidas suuta vabaneda vananenud uskumustest ja avaneda eluvoolule? “Vaimu treenides,” ütleb Toomas Paul.
Oma teises mõtiskluses “Ilmalik ja vaimulik” kirjutab Paul järgmist: “Elava Jumalani ei jõuta arutlemise, vaid armastuse ja kannatuse teed mööda. Jumalat ei ole võimalik tundma õppida, et siis teda armastama hakata. Alustada tuleb tema armastamisest, tema ihkamisest. Teda peab janunema. Jumala tundmine kasvab välja armastusest tema vastu.”
Ehk teisisõnu – kui inimkond on mõistnud, et see, mis toonud meid siia, enam edasi ei vii, siis on aeg muutusteks. Muutused algavad aga alati mõistmisest ja asjade ümbermõtestamisest, sest kui tahes innukalt sõudes ei jõuta ju ikkagi kohale, kui sõutakse vales suunas. Sestap alustagem mõtlemisest.
Inimest kannustab soov saada õnnelikuks ja kogeda rahulolu. Meie täna käibiv õnnevalem aga enam ei toimi – ei ole tegelikult kunagi toiminud, sest materiaalne küllus ja edu ei vii meid püsiva õnnetundeni. Seega tuleb see õnnevalem ümber mõelda.
Õnn, mis on ühtlasi kooskõlas meie keskkonna ja kogukonnaga, algab meist endist, meie siseilmast ning jõuab seeläbi ka suurema läheduseni Jumalaga.
See õnnevalem, mida mainisin ka möödunud nädala terviseküljel, seisneb selles, et esmalt tuleb võtta end vastu sellisena nagu oled, seejärel anda andeks oma minevikule ja lõpuks olla tänulik selle eest, mis sul on.
Ma ei ütle, et ma ise suudaksin kõike seda teha, aga olen mõistnud selle lihtsa õpetuse paikapidavust ning võtnud selle endale eeskujuks. Oma vaimu sedaviisi treenides olen avastanud, et iga punkt neist kolmest kätkeb endas ka suhet jumalaga – maailma tervikuga. Sestap ei saa õnnelik olla ka ilma selleta, et sul oleks harmooniline suhe jumalaga ja seega tuleb õnnelik olemiseks pühenduda ka rahumeelse suhte loomisele Jumalaga.
Kui see sügav õnne ja rahulolu tunne lõpuks saabub, muutub kõik su ümber äkitsi palju elusamaks ja kirkamaks. Üle sinu voolab tänutunne ja suur armastuskogemus kõigi ja kõige vastu. Siis koged ka Jumalat, kes on alati tegelikult sinus ja sinu kõrval olnud.
“Kuula valgust!” lõpetaksin ma lauldes nagu Peeter Volkonski “Eesti jumalate” etenduses. “Kuula valgust!”

Jäta kommentaar

avatar