Mari Tammar
Seitse aastat Tallinna Lastekodus töötanud Rapla poiss Andres Sahkur pööras oma elus uue lehekülje ja tuli Raplasse tagasi. Ülikoolis psühholoogiat ja sotsiaaltööd õppinud noormees asus sellest õppeaastast tööle Vesiroosi kooli huvijuhina. Ehkki ta peab ennast rohkem spordimeheks, on ta siiski ka elupõline koorilaulja ja kooliteatri tegija. Kohtume Andresega, et rääkida huvihariduse olulisusest, tema endisest tööst lastekodus ja sellest, mis teda Raplasse tagasi tõi.
“Meil oli üks koosolek, aga nüüd ma olen teie päralt,” ütleb Andres laia naeratusega, kui me Vesiroosi kooli avaras ja valgusküllases fuajees kohtume. Ta juhatab meid huvijuhi uude kabinetti, mis on ühtlasi õpilasesinduse ruum. Juhtumisi on akna taga katusel tegutsemas töömehed. “Nad ropendasid ennem nii hirmsasti, et ma pidin akna kinni panema,” ütleb mees naerdes. Vestluse alguses mainib ta, et võrreldes eelmise huvijuhi Maili Metssaluga, on tal sündmuste korraldamisel palju väiksem kogemus, aga oma plussiks peab ta seda, et ta on varem palju noortega töötanud.
Aga hakkame algusest peale.
Kui sa mõtled Raplale, mis on esimene asi, mis silme ette tuleb või pähe lööb?
See on mu kodu ja teisena Riinimanda. Kui mõelda pilti, siis see on see pilt, kui ma vaatan algklasside maja poolt silla pealt ühisgümnaasiumi poole. See vaade on minu Rapla vaade.
Sa lõpetasid Rapla ühisgümnaasiumi ja laulsid terve kooliaja Riinimanda koorides. Aga kas sul oli mõni oluline huvitegevus veel?
Meil oli selle Riinimanda pundiga ju ka oma näitetrupp ja Thea Paluoja juures sai käidud meeskooris ja ansambleid tehtud mitu tükki. Ja lauatennist mängisin terve oma nooruspõlve ja jalgpalli, võrkpalli ja korvpalli – rohkem võrkpalli, sai käidud ka üle-eestilistel võistlustel. Alus kasvades olid mul sellised võimalused – terve suve olin staadionil ja mängisin jalgpalli ja terve talve olin Alu võimlas, kus ma mängisin lauatennist, korvpalli ja võrkpalli.
Aga sinust ei saanud muusikut ega sportlast. Mida sa õppima läksid?
Psühholoogiat. Eks see psühholoogia ole palju mõjutatud Urve Uusbergist ja ka Koidula Takist ja Pille Kuldkepist. Inimene on ju väga huvitav sotsiaalne olend, see imponeeris. Ma natuke kahetsen seda Tallinnasse minekut, aga kõik klassivennad ju läksid, keegi ei läinud Tartusse.
Selle eriala kaudu jõudsid Tallinna Lastekodusse, kus töötasid 7 aastat. Mis su tööülesanded olid?
Esimesed kaks ja pool aastat töötasin ma riskikäitumisega noorte peremajas. Lastekodu süsteem on selline, et on erinevad peremajad, kus on maksimaalselt kuus last. Meil oli selline eriüksus, kuhu toodi lapsed, kellega n-ö hakkama ei saadud – enamasti 15-16-aastased vene noored. Ma töötasin 24 tunni kaupa. Seal oli vaja teha hommikusööki, nende pesu pesta, neid kuidagi veenda kooli minema ja kõik muud asjad, ühesõnaga kasvatasin neid.
Viimased neli ja pool aastat olid mul oma pudinad, kellega ma elasin 120 tundi järjest koos ehk kasvatasin üksinda kuut last. Kui ma hakkasin nendega tööle, olid nad vanuses neli kuni kümme. Vahepeal tuli kaks noort veel juurde. Kui ma lõpetasin, olid nad kaheksa- kuni kaheksateistaastased.
Nad olid kõik diagnoosiga ja väga keerulise taustaga. Isegi nutma ajab, kui ma mõtlen, et kuidas on üldse võimalik, et mõned inimesed nii kasvavad. Aga me saime neist täitsa asja. Hakkasid käima kenasti koolis ja enam ei ole käitumisraskusi. Onu oli väga distsiplineeriv. (Lapsed nimetasid teda onuks – toim.) Ma võisin nelja väikese puudega lapsega minna kinno, teatrisse, ujuma, kunagi ei olnud mingit probleemi. Ma olin üsna tubli oma töös (naerab).
Kujutan ette, et sa oled näinud läbilõiget üsna keerulistest elusaatustest. Mis sa nende aastatega kõige rohkem elu kohta õppisid?
Kõige tähtsam roll, mis inimesel elus on, on lapsevanem. See on elu mõte. Bioloogilise elu mõte on jätkata sugu.
Aga ma õppisin seal kõike. See oli minu esimene päris töö ja alguses oli väga raske. Mõned juhtumid olid tõesti väga keerulised. Ühel noorel oli näiteks ema teinud üledoosi ja ta oli viieaastase lapsena selle laibaga olnud ühes korteris umbes nädal aega enne kui avastati – ja proovi siis sellest lapsest midagi saada.
See kõik juhtub meie ümber. Mina olen kunagi väikese lapsena kuulnud, kuidas naaber peksab oma naist ja ma ei tegutsenud, ma ei reageerinud. Vanemad ka ütlesid, et ei, pole meie asi. Perse, see on küll meie asi. (Palun vabandust selle väljenduse pärast.) See on meie asi, me peame märkama. Seal ma õppisingi märkama. Kui sa näed, et laps nutab, siis sa ei saa sellest mööda minna, sa pead sekkuma.
Ja ohh, ma õppisin kõvasti kannatlikkust. Kui laps ikka ei loe ja ei tee, mis sa tahad, siis mida teha? Vahepeal tahad minna ja karjuda (Andres haarab juustest kinni), aga sa saad aru, et nii ei saa, sest sa oled seda juba proovinud ja see teeb endale ja lapsele veel rohkem liiga.
Aga kas kõigi nende raskuste kiuste on lastekodus ka mingeid helgeid hetki?
Muidugi, neid on nii palju. Ma ei oleks seitse aastat seal vastu pidanud, kui jookseksid ainult peaga vastu seina. Seal riskikäitumisega noorte peremajas oli täiesti selliseid eduelamusi. Üks laps näiteks ei käinud kordagi seitsmenda klassi jooksul koolis ja ta jäi istuma. Ja siis käid temaga koos õpetaja juures tegemas plaane, ümarlauad, lastekaitsespetsialisti külastused – tänaseks päevaks on poiss lõpetanud mehaanikakooli ja tal on amet.
Ja need minu pudinad olid alguses metslased. Aastaid ja aastaid nendega polnud tegeldud. Nad olid tehtud lasteraha pärast. Väga keeruline perekond. Alguses nad rippusid mul küljes ja jooksid ja nelja-aastane ei osanud rääkida. Aga kui ta läks esimesse klassi ja ma olin tema esimese klassi aktusel, siis mul lihtsalt pisarad voolasid. Ja üks neist oli üliaktiivne, täielik ATH, midagi ei saanud aru, aga tänaseks on ta kergejõustikus Eesti meister, sest ma ütlesin, et nüüd sa lähed kergejõustiku trenni.
Vau! Aga nüüd sa oled siis Raplas tagasi. Mis sind tagasi tõi?
Ma ei tundnud ennast Tallinnas kunagi väga hästi, kuigi kõik asjad on käe-jala juures. Seal on kinod, teatrid, saab teha pidu, nii palju inimesi ja kõik, kõik muu. Aga Rapla on mu kodu ja ma saan siia endale päris oma kodu. Ja see on nii hea ajastus, sest Raplas on nüüd ka kino ja Susi stuudio ja Tre raadio ja väga palju uusi võimalusi. Ma tundsin juba ammu, et aitab sellest Tallinna elust küll ja vanavanemad nüüd otsustasid, et kõikidest lastelastest võiks olla Andres see, kes saab endale kodu siia.
Kas sa seda ei karda, et Raplas hakkab igav?
Ma ei ole ainus, kes hakkab Tallinnast tagasi tulema. Tutvusringkonnas mitmed on tulnud – näiteks Sten-Olle ja Raigo. Ja vanad klassivennad on kolinud Raplasse tagasi ja kõik minu pereliikmed, kaks õde ja minu vend, kõik on tänaseks päevaks Raplas tagasi.
Kindlasti on siin igavamaid momente ja vähem võimalusi, aga igav on sellel inimesel, kes ise on igav.
Nüüd sa oled Vesiroosi kooli huvijuht.
Endise huvijuhi Maili kaudu ma kandideerisin siia ja see ei olnud väga pingeline tööotsing. Vaadati minu tausta ja öeldi, et tule muidugi kohe.
Mis sa plaanid siin teha selleks, et laste huvid oleksid juhitud?
Minu jaoks on praegu väga palju segadust. Kõik on nii uus ja huvitav – eriti huvijuhil, eks kõik on väga huvitav (naerab). Täna just kirjutasin õpilasesindusele sellist üleskutset, et tulge õpilasesindusse! See ongi traditsiooniliste ürituste tegemine, pluss uute ideede elluviimine.
Siin on väga palju väga ägedaid huviringide juhte, kes teevad teatrit, matemaatikat, sporti, laulmist – võimalusi on lastele loodud väga palju. Probleem on nüüd selles, kuidas saada see noor, kes mõtleb, et kool lõpeb ära, lõpuks ometi saab nutitelefonis olla, mõnda huviringi. See on nüüd minu ülesanne. Nendega peab suhtlema, nendega peab avatud olema.
Mis sa arvad, kuidas sinu varasem töökogemus hakkab uut töökohta mõjutama?
Eks see on see märkamine. Ma olen ammu aru saanud, et sotsiaaltöö aspektist last on veel võimalik päästa. Täiskasvanu on nii väljakujunenud, et teda kuskilt päästa või suunata on kümneid, kümneid kordi keerulisem. Last sa võid päästa. See ongi see eduelamus. Ma tunnen missiooni selles. See pakub mulle huvi ja lastega on nii lõbus.
Mulle meenub Islandi kogemus, kus noorte riskikäitumine vähenes 80%, kui kehtestati kord, et igal lapsel/noorel peab olema pärast kooli vähemalt üks huviring.
Ma olen täiesti nõus, et see töötab. Ma ise tegin kõiksugu huvitegevust ja mul ei jäänud aegagi, et mingeid lollusi teha. Huvitegevusest tuleb emotsioon. Kui me võtame koorilaulu, siis kes see teeb koorilaulu, sa ei saa ju materiaalselt sealt mitte midagi. Aga see, et sa teed ühise pingutuse, ühise armastuse nimel ja siis laulad Arvo Pärdi “Magnificanti”, siis sa jõuad mingisse muusse seisundisse. Sellel on nii palju teistsugune väärtus sellest, et oo ma käin tööl ja saan raha. Huvitegevuses on muid väärtusi ja meil on siin koolis nii palju võimalusi, loodan, et kõik endale ikka midagi leiavad.
Sa oled aastaid laulnud erinevates koorides (HUIK, Mitte-Riinimanda vilistlaskoor, üle-eestiline noorte segakoor ja Head Ööd, Vend). Mis huvitegevusi sa endale selleks hooajaks planeerid?
Ma jätan ausalt öeldes laulmisesse nüüd pausi. See 150 aastat laulupidu sai nüüd läbi (näitab randme ümber olevat laulupeo osaleja käepaela), et nüüd ma tahaks hakata hoopis sporti tegema. Korvpalli tahaks mängida ja võrkpalli. (Tallinnas on kõik saalid kogu aeg välja renditud.) Mihkel Kalda kutsus mind kohe võrkpalli mängima. Liikumise sportmängude huviringi teeb minu vana kooli võimla administraator Liia Tarto, kes ütles, et ma tuleks pinksi mängima.
Aga kui kuuldi, et ma asun Raplasse, kirjutas Cantus juba, et tule laulma ja August 07 väga ootab mind. Aga eks näe, ma pole 13 aastat Raplas elanud ja ma usun, et võimalusi, millega siin tegeleda, leidub väga palju.
Meie mõlemad oleme saanud Raplas üles kasvada väga toetavas ruumis, kus laste/noorte huvid on väga juhitud. Mis selle kultuuriruumi fenomen sinu arvates on?
Eks see on ikka nende juhendajatega seotud – Urve (Uusberg), Thea (Paluoja), Vahur (Soonberg). Nad teevad nii suure südamega oma asja, et sa oled nii seotud ja tahad ka ise teha. Ma ootasin kooliajal terve nädala, et saaksin kolmapäeval kooriproovi minna. (See oleks kõikidele lastele nii vajalik, et sa ootad midagi sellist.) Ma arvan, et selle nimi on armastus, kuigi ma ei tea, mis see Rapla fenomen on – meil on lihtsalt nii vedanud, et siin on sellised inimesed.
Vesiroosi ja ühisgümnaasiumi vahel on alati väike rivaliteet olnud. Nüüd tulid siis meie poole üle?
Mul on alati olnud väga häid sõpru ka Vesiroosist. Ma ei tunne seda rivaliteeti üldse. Jalgpallivõistlustel oli muidugi äge Mart Reimundi vastu mängida ja see oli natuke teine, kui näiteks Kehtna vastu mängida, aga see oli ikka läbi huumoriprisma. Vesiroosi omad laulsid ju ka meie Riinimanda koorides – sa isegi laulsid seal ja meil ei olnud mingit sellist tunnet, et ah mingi “veska”.
Mis muljed esimestel päevadel Vesiroosi koolist jäänud on?
Väga positiivsed. Õpetajad on väga, väga vastutulelikud ja toetavad ja ma ise olen lihtsalt nii uues maailmas, et ma olen kogu aeg väga suures segaduses. Ma olen senimaani lastega olnud nii, et teen neile hommikusööki ja pesen nende pesu. Nüüd on siis vaja kirjutada projekte, koguda kokku kõikide juhendajate info. Arvuti taga on vaja istuda palju. Ma olen hästi vähe arvuti taga istuja mees. Olen käinud rohkem lastega suhtlemas ja lapsed on väga viisakad ja teretavad. Kogu olemine on väga soe, aga eks neid kitsaskohti hakkab ajaga tulema.
Mida sulle selleks õppeaastaks võiks soovida, mis sa arvad, mida sul vaja läheks?
Härra direktor ütles väga hästi, et tavaliselt läheb sisseelamiseks kolm aastat. Ma tahaksin loota, et see läheb natuke kiiremini, et ma saaks juba asjadele pihta ja et ma saaks juba päriselt tööd teha. Ma tahaksin lapsi tundma õppida ja nende nimesid teada saada, et ma saaksin nendega koostööd teha. Mul oli enne kuus last, keda ma teadsin läbi ja lõhki. Nüüd on mul 522 last ja tahaksin samuti teada, mis nende elus toimub.
Ma soovin sulle siis sujuvat sisseelamist ja et sul oleks aega laste hingeellu pugeda.
Ma olen väga õnnelik inimene, et tundsin ära selle, et lastega tegelemine on minu missioon ja kutsumus. Ei ole vaja kõigil saada maailmakuulsateks heliloojateks või näitlejateks – võin olla ka kooli huvijuht. Ma tunnen, et kõik on kujunenud nii, et siin ma pean praegu olema. Ja mul on aega. Tulin Tallinnast ära ja nüüd algab täiesti uus elu. See ei olnud nii, et midagi läks halvasti, lihtsalt elu juhtis mind siia.
