„Nad tulevad ja söövad mu punased tomatid ära!”

1
Mari Tammar. Foto: Siim Solman

Mari Tammar

Ma istusin 27. augustil Märjamaal toimunud erivajadustega inimestele plaanitava kodu avalikul arutelul ja mul tulid pisarad silma ning klomp kurku, kuulates seda ja paljusid teisi sarnaseid mõtteavaldusi. Ma oleksin tahtnud küsida, et kulla inimesed, mis maailmas me elame, kas te jätsite südamed koju, aga selle asemel pöörasin näo saali poole ja jutustasin sellest, mida ma 2015. aastal olin Islandil kogenud.
Sattusin sinna ühe noorsootöö projekti kaudu ja mul oli võimalus tutvuda erivajadustega noortele loodud tingimustega. Mind hämmastas Reykjaviki kesklinnas asunud noortekeskus, kus kõrvuti tervete ja tavaliste noortega toimetasid ka füüsilise ja vaimse puudega noored. Veel enamgi, üks osa neist “tavalistest” noortest olid puuetega noorte saatjaks ning see lõigi võimaluse kõigil võrdväärselt osa saada noortekeskuse tööst. Proovisin uurida, kus peituvad sellise tolerantsuse juured. “Aga me kõik oleme ju võrdsed!” vastati mulle enesestmõistetavalt. Kui paljud meist, eestlastest, võtavad enda kõrval olevat puudega inimest võrdväärselt?
Meile tutvustati ka Islandi riikliku ülikooli haigla psühhiaatria osakonda ning nende tegevuste maja. Sealne muusikatuba koos suurepärase instrumentaariumi ja helitehnikaga ning kunstituba kõikide vahenditega oli sisustatud täielikult erainvestorite toel. Niisamuti ka kohvik, kus kliiniku patsiendid ise töötasid ja teenindasid. Ka avalikesse spordikeskustesse said kliiniku patsiendid tasuta, sest liikumine on ka nende tervise huvides. Mis aga kõige olulisem, kliinik ise, koos sealsete eluruumidega, oli tegelikult tavaline eramaja Reykjaviki aedlinnakus.
Meile tutvustasid seda asutust noored mehed, kes rääkisid oma tööst säravate silmade ja suure uhkustundega. Küsisin, kuidas neil on õnnestunud erivajadusega inimesed nii hästi ühiskonda integreerida ja nii palju ettevõtteid kaasata. Nad ei saanud peaaegu mu küsimusest aru, sest nende jaoks oli see kõik nii loomulik. Nad kasutasid mulle vastates sõnapaari „sotsiaalne vastutus”, mida ettevõtjad ja kogukond oma liikmete ees tunnevad, ja korduvalt rõhutati seda, et me kõik oleme võrdsed ja meil peavad olema võrdsed võimalused ühiskonnas osaleda.
Märjamaale ja mujale Eestisse loodud ja loodavad vaimsete erivajadustega inimeste kodud just seda soovivadki pakkuda – võimalust neil inimestel elada normaalset elu, mitte sellist, mida pakuvad kombinaathooldekodud, kus nad on hoolimata oma võimekusest ühiskonnas osaleda sellest isoleeritud.
Aeg, kui me peitsime oma vaimsete ja füüsiliste puuetega inimesed talude tagatubadesse või (vaimu)haigla pimedatesse koridoridesse, on möödas. Aeg, kui me ütleme, et nad peavad olema eraldatud, sest nad on teistsugused, on möödas. Me elame uuel ajal ja meie kõigi sotsiaalne vastutus on panustada hoolivamasse ja tervemasse ühiskonda.
Mina Rapla inimesena ei tunne ennast ohustatuna Vahtra tugikeskuse noortest ja ka siia plaanitavast erivajadustega inimeste kodust. Raikküla kogukond on võtnud erivajadusega laste kooli ja sealsed noored omaks. Vigala kutsekool pakub neile noortele õppimisvõimalust, Rapla Selver pakub neile tööd. Kohila on toetanud erihoolekannet vajavate täiskasvanute küla Pahklas. Miks ei võiks siis Märjamaa kogukond avada oma südame vaimsete erivajadustega inimestele kodu loomiseks?
Mina tahan uskuda maailma, kus on rohkem hoolimist ja armastust ja palju punaseid tomateid, mida jätkub kõigile.
(Samal teemal ka “Märjamaa rahvas kardab
erivajadustega inimesi”)

1
Jäta kommentaar

avatar
uuemad vanemad enim hinnatud
Aleks
Külaline
Aleks

Ma ei mõista kuidas sa päris maailmast aru ei saa? See ei ole nii mustvalge, et paned 2 erinevat seltskonda kokku ja nad integreeruvad maagiliselt. Neil on Islandil struktuur ja autoriteetisik kes aitab neil siduda iseennast päris maailmaga. Tüüpiline tibi ja mingi direktorivänt kahjuks ei ole mitte kellelegi autoriteediks ja noored valivad kohe endale tugiisikuks inimese kellega nad saavad sotsiaalsel tasemel ennast siduda. Nagu ausalt ära hari teisi, hari ennast.