Pusklemine Riigikogus ei viita riigimehelikkusele

1

Esmaspäeval alustas kevadel valitud Riigikogu oma esimest sügishooaega. Eks ta natuke kummaline muidugi on, et paar-kolm kuud koos käinud kogu tundis äkki suurt väsimust ning võeti kohe pikk puhkus, kuigi ametlikult, kõik teavad seda, Riigikogu liikmetel alates 2007. aastast puhkust enam ei olegi.
See seik tänasesse konteksti päriselt ei mahu, sellegipoolest tasub meelde tuletada, et 12 aastat tagasi otsustasid toonased riigikogulased üksmeelselt puhkusest loobuda, et kinnistada ka suveperioodiks kuluhüvitised. Nagu juba öeldud, ei kuulu see päriselt tänaste teemade juurde, kuid riigimehelikkust iseloomustav seik ikkagi. Seda enam, et esimeste valimisjärgsete kuudega ei suutnud Riigikogu midagi eriti säravat korda saata. Tõsi, kiirus, millega alkoholiaktsiisi alandati, oli muljetavaldav, kuid vaevalt see otsustajate suhtes usaldust äratab.
Muid tähelepanuväärivaid sündmusi, kui Euroopa lippude väljaviskamine Toompea lossi Valgest saalist kõrvale jätta, justkui ei meenugi. Eks ta ole alguse asi ka – peeti ainult üksteist solvavaid kõnesid ja jaurati valitsuse ümber, mille mõned ministrid irriteerisid mõnuga nii avalikkust, ajakirjandust kui ka lossisaali jäänud kaaspoliitikuid.
Sellepärast tunduski, et võib-olla on päris hea mõte, kui poliitikud vahepeal aja maha võtavad – ehk jahtuvad pisut. Aga võta näpust! Vaevalt oli Riigikogu poolpidulik avaistung alata jõudnud, kui Riigikogu esimees kohe vana tüli soojendama hakkas: Näe, ei antud valimiste järel sadat kriitika- ega ammugi mitte vihavaba päeva, kevadet ega suve! Head tava rikkusid üksmeelselt nii opositsioon, ajakirjandus kui ka president. Aga paraku rikkus ka Riigikogu esimees ise oma sõnavõtuga väljakujunenud tava, mille järgi alustatakse uut hooaega positiivselt noodilt. Ei saa ju kevadel alanud kaklust lihtsalt niisama lasta raisku minna!
Nüüd võiks küsida: kas see oli ootamatu? Oh ei, pigem ootuspärane. Tõsiasi, et praeguse Riigikogu koosseisu on programmeeritud konflikt, peaks kõiki meid väga murelikuks tegema. Juba silmaga nähtava ülemaailmselt jahtuva majandussituatsiooni ja üha pingestuvate rahvusvaheliste suhete tingimustes ei saa riigi sisetülid ju kedagi rõõmustada. Oleks ju mõistlik, kui selle asemel, et pingeid kruvida, näitaks Riigikogu tervikuna üles riigimehelikkust ja mataks kas või ajutiselt vaenukirve maha ning loobuks võimuvõitlusest. Kes peaks tegema esimese sammu? Igatahes varjatud ähvardustega, mis oli peidetud Pätsi-aegse parlamendi laialisaatmise meenutamisse, kaugele ei jõua.

1
Jäta kommentaar

avatar
uuemad vanemad enim hinnatud
külamees
Külaline
külamees

Kõige jubedam selle kirbutsirkuse juures on see, et ca. 15% kodanikest peab seda uueks õiglaseks normaalsuseks. Ega Raplasgi asi parem pole:kõikvõimalikud ülekargajad ja muidu Lapi targad ruulivad meil täiega.