Silmakirjalikest kampaaniatest

0

On asju, millest ei ole viisakas avalikult valju häälega rääkida. Näiteks sellest, et sel aastal Eestis Tervise Arengu Instituudi (TAI) vedamisel korraldatav kampaania „Septembris ei joo” on tegelikult üks järjekordne silmakirjalik aktsioon, millesse on küll raha uputatud, mis aga kedagi ei päästa.
Teadupärast registreeruvad sellesse hoogtegevusse ikka need, kes ka muudel kuudel enne ja pärast septembrit alkoholita hakkama saavad, ning mõned, kes oma osalusest valjuhäälselt kuulutavad, tegelikult aga tipsutamisest ei loobu. Mis erilist abi sellest ühiskonnale tuleb? Iseasi, kui TAI (äraseletatult valitsuse poolt loodud teadus- ja arendusasutus, mis kogub, ühendab ja pakub erinevatest allikatest pärit usaldusväärset teavet Eesti rahvastiku tervise kohta) oleks suve hakul hoiatanud rahandusministrit, valitsust ja Riigikogu selle eest, millist kahju tekitab Eesti rahvastiku tervisele alkoholiaktsiisi langetamine, mis ei vähenda nn piirikaubandust (nagu minister lubas), küll aga paneb rahva aktiivsemalt jooma.
Kus sa sellega! Valitsust me ei sega, sellel on vaja, et rahvas võimalikult rohkem jooks – kust seda raha muidu saadakse! Selle asemel mängitakse seda septembri janutamise mängu, mis tuletab vägisi meelde telepubliku poolt palavalt armastatud Avandi ja Sepa sketši „Suitsu me ei tee”.
Aga sellest me ei räägi.
Nagu sellestki, et haldusreformi korraldajad ja eestkõnelejad valetasid meile häbematult, kui lubasid, et valdade ühendamine võetakse ette selleks, et peatada külade hääbumine ning riigisiseste ääremaade teke. Tegelikult teadsid kõik, ka lubaduste jagajad, et see on puhas bluff. Kõigile oli selge, et mida kaugemale viiakse keskused, seda laiemaks muutub tühi ääreala. Nüüd hullutab maaeluminister Mart Järvik avalikkust linlaste maaleostmise kampaaniaga – lubab Maaelu Edendamise Sihtasutusele suunata 100 miljonit eurot, millega oleks võimalik toetada inimeste maale kolimist.
Iseasi, kui need 100 miljonit kulutataks sellele, et taastada tänastes reaalsetes külades elamiseks vajalik: hoida alles lasteaiad, väikekoolid, perearstipunktid, korrastada ühistransporti, takistada pankadel sularahaautomaatide likvideerimist, peatada Eesti Posti postkontorite sulgemise ja postkastide äraviimise aktsioon, toetada jätkuvalt riiklikult kirjade ja postikannet ka kõige kaugematesse küladesse ning mis kõige tähtsam – leida see imevits, mille abil oleks võimalik maale töökohti luua. Siis – jumala eest – poleks vaja kulutada sadat miljonit, et maale inimesi osta, nad tuleksid ise palumata ning kutsumata kodudesse tagasi. Aga kus sa sellega, need siin on utoopilised nõudmised! Parem mängime seda maale ostmise mängu edasi ja kui ei õnnestu, siis ütleme, et rahvas on lihtsalt loll. Alati on kõige lihtsam öelda, et inimesed on ise oma õnnetuses süüdi.

Jäta kommentaar

avatar