-2.3 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
PersoonErialavahetus tõi tagasi töörõõmu

Erialavahetus tõi tagasi töörõõmu

Helerin Väronen

Ammu on möödas ajad, mil õppimine oli vaid noorte pärusmaa. Üha populaarsem on elukestev õppimine. Küll täiendatakse end oma alal või vahetatakse üldse eriala. Rapla valla aasta õppija üks nominentidest, Saarioinen Eesti OÜ-s töötav Margot Adra armastab õppimist ja vahetas hiljuti eriala.

Olles töötanud aastaid numbrite maailmas, otsustas ta ühel hetkel, et tema tõeline kirg on toidutegemine ja uueks ametiks sai tootearendustehnoloog. Kohe alguses saavutasid Margoti välja mõeldud Mamma kõrvitsa- kohupiima pannkoogid Eesti parima toiduaine kategoorias sel aastal kaks võitu (parim magustoit ja parim valmistoit). Nii on erialavahetus toonud kasu nii Margotile endale kui ka tema tööandjale.
Kokkamine on Margotile alati meeldinud, kuid mõistmisele, et see on tema tõeline kirg ja kutsumus, aitas tal jõuda iga aasta alguses ettevõttes tehtav arenguvestlus, millele eelnes ankeedi täitmine. Esimestel aastatel tootmisplaneerijana ei pööranud Margot neile küsimustele suuremat tähelepanu, kuna vajadust kuhugi areneda, midagi muuta, ei olnud. Kokku töötas Margot tootmisplaneerijana kaheksa aastat ja just viimastel aastatel hakkas ta üha põhjalikumalt mõtlema küsimusele, kuhu ta tahab ettevõttes edasi areneda. Endalt seda küsides sai ta aru, et ta tahaks olla pigem tootearenduses. Sel ajal õppis ta juba Kehtna kutsehariduskeskuses kokaks.

Toetav pere ja tööandja

„Ma olin hästi pikalt olnud numbrite maailmas ja väsinud arvudest, arvutist ning sundasendist. Füüsilist tegevust töö juures üldse ei olnud. Siis esitasingi ma endale küsimuse, mida ma teha tahan, mis mulle meeldib. Toidutegemine on selline teema, mis mind juba lapsepõlves kõnetas. Meil peres kõik kokkavad,“ sõnas Margot. Kooli kaudu käis ta ka viis nädalat Maltal praktikal. Nelja tärni hotellis valmistas ta hommiku-, lõuna- ja õhtusööke umbes tuhandele kliendile.
Praktika oli Margoti jaoks põnev ja tal on hea meel, et tööandja väga soodustas seda, mitte mingit probleemi ei olnud puudumisega. Võrreldes Eesti restoranidega peab Margot Malta söögikohtade taset aga nõrgemaks. „Kui Eestis kuhugi restorani lähed, saad sealt ikka elamuse, Malta söögikohad ei ole nii väljapeetud.“ Ka on Eesti söögikohtade köögid palju puhtamad ja nõuded võrreldes Maltaga karmimad. Eesti söögikohtadest käis Margot praktikal Laulasmaal Wicca restoranis, Mimosas ja Radisson Blue Hotell Olümpias.
Peale tööandja on Margoti õpinguid alati toetanud ka tema pere. „Mul on selles suhtes väga vedanud, et mul on abikaasa väga-väga toetav. Hästi suur panus on mu emal, kes on laste hoidmisel alati abiks olnud. Ma olen tegelikult kõik oma koolid lõpetanud pere kõrvalt.“ Ka Margoti tütarde suhtumine ema õppimisse on olnud väga positiivne ja nad ise on samuti olnud tublid. „Mul ei ole olnud lisaks seda koormat, et pean tulema töölt või enda õppimiste kõrvalt veel lapsi õpetama,“ sõnas Margot ja lisas, et tal endal on koolis käies alati see põhimõte, et ta esitab kõik kodutööd tähtajaks ära, ei lase neil kuhjuda.
Kuna Margot on oma loomult selline, kes üksi kuhugi minna ei taha, on ta ka õppima minnes kogunud enda ümber tuttavaid, kellega koos seda rada läbida. Kokandust õppima minnes võttis ta lausa kolm inimest endaga kaasa, kellega neil tekkis mõnus tiim. Ühiselt kokati ka kodudes ja valmistati mitmekäigulisi õhtusööke.

Õppimisel peab olema väljund

Kuigi toidutegemine on Margotile alati meeldinud, ei olnud tal noorena plaani kokandust õppima minna. „Sel ajal ei olnud kokaamet kui niisugune üldse nii hinnas kui praegu. Hetkekski ei tekkinud siis mõtet, et läheks kokaks. Mind pigem kõnetas numbrite maailm.“ Esimene kool, kuhu Margot pärast keskkooli läks, oli Tallinna kergetööstustehnikum, kus ta õppis sekretäriks. Seda läks ta õppima, kuna esimeses töökohas, Raikküla põhikoolis tuli raamatupidamise ja personalitöö kõrvalt ka seda tööd teha.
„Sekretäritöö mulle aga üldse ei meeldinud. Ma ei ole eriti see inimene, kes tahaks telefonidele vastata, inimestega suhelda. Kool ei pannud ka mind tundma, et tahan olla sekretär, kuid see andis mulle väga palju selliseid teadmisi, mida on igapäevaeluks vaja. Pisiasjad, mida tasuks igal naisel teada.“
Raamatupidamise intensiivsel lühikursusel oli Margot küll juba käinud, kuid sellest jäi talle väheks, nii et järgmiseks kooliks sai Lääne-Virumaa kutsekõrgkool, kus ta õppis kolm aastat raamatupidamist. Margot meenutab seda aega kui põnevat ja samas hullu, kuna väga palju oli vaja pähe õppida. Kokku on Margot raamatupidajana töötaud 11 aastat, sellest 6 ühes ja 5 teises ettevõttes.
„Mida vanemaks ma saan, seda rohkem tahan teha midagi praktilist,“ sõnas Margot, lisades, et tegelikult ka praeguses töökohas on arvuti taga tööd palju, kuid praktiline osa pliidi ääres on see, mida ta kõige enam naudib.
Kõige enam kõnetab Margotit magustoitude maailm ja pärast koka eriala 4. taseme läbimist läks ta veel Tallinna teeninduskooli magustoidukokaks õppima. Otsusega seda õppima minna on Margot igati rahul. Nüüd on teeninduskooli erialade hulka lisandunud ka vegankokkade eriala ja Margot mõlgutab mõtteid, et just seda võiks ta järgmisena õppida, kuna veganluse puhul on tegemist kasvava trendiga. Samuti oleks tema arvates tore kunagi intensiivsem pagari-kondiitri õpe läbida.
Enese täiendamine lühematel kursustel sobib Margotile väga. Peale kokanduse tuleks kõne alla veel iluaiandus ja mööblirestaureerimine. „Kui ma midagi õpin, siis igasugusel õppimisel peab olema hiljem ka mingi väljund. Kuigi vahel sa õpid ja õppimise käigus saad aru, et see ei ole sinu eriala. Kui sa aga poleks õppima läinud, siis poleks teada saanud, et see sulle ei meeldi. Mida rohkem ennast mingisse muusse olukorda paned, seda rohkem õpid iseennast tundma ja saad aru, mida sa tegelikult tahad.“

Õnneks on vaja õppida

Kõik eelnevad kogemused toetavad Margoti sõnul tema praegust eriala. Ja seda mõtet, et oleks võinud ühe või teise kooli asemel midagi muud valida, ei ole tal kordagi olnud. Kõige rohkem on talle aga siiski rõõmu pakkunud kaks viimast kooli ja kokandusega seotud alad.
Soovituseks neile, kes alles mõtlevad täiskasvanueas edasiõppimise peale, sõnab Margot, et teda on motiveerinud õigel ajal koolitööde tegemine ja kohalkäimine, kuna siis on õppimine lihtsam. „Ma mõtlen ka alati seda, et see on lühiajaline. Käin näiteks kolm aastat koolis, olen tubli ja siis saab see läbi. Samas saan sealt nii palju eluks vajalikke teadmisi ja selleks ma ju kooli lähengi, et õppida. Ma ju ise valin, keegi ei sunni mind õppima minema.“
Märkmeid tehes avastan, et kirjutan Andrase pastakaga, millel kiri “Õnneks on vaja õppida“. Margot naerab selle peale, et just nii ongi, meenutades Kehtnas õppimise aega. „Igal juhul tuleb õppima minna, kuid enda jaoks tuleb reeglid paika panna. Ma mäletan, et esimeses koolis olin hästi püüdlik ja hoolas ning õppisin korralikult. Lõpetasin kooli kiitusega, kuid järgnevate koolide puhul hakkasin mõtlema enda hoidmise peale. Ehk siis ma võtan sellest koolist ainult kõik selle, mis mul eluks vaja on. Mul ei ole mõtet käia koolis hinnete pärast, ma käin koolis sellepärast, et omandada enda jaoks eluliselt vajalikke teadmisi ja oskusi.
Kui olid mingid üldained, mille puhul tundsin, et see ei ole minu teema, siis tegin need ained ära, aga ma ei pingutanud selleks ka rohkem. Kõigis neis ainetes, mis aga mulle huvi pakuvad, lähen sügavuti. Õppides peab oskama end hoida ja jagada õppeainete vahel. Oluline ei ole hinded tunnistusel, vaid enda jaoks olulise info omandamine ja see, et oskad koolis õpitut pärast praktikas rakendada. See on ka oskus, mida tuleb õppida endas arendama. Tihtipeale võid omada teadmisi, kuid kui sa ei oska neid hiljem praktikas kasutada, siis ei ole sellest teooriast mingit kasu.“
Täiskasvanu õppe puhul on hästi oluline ka tööandja toetus. Margoti sõnul on tal selle koha pealt küll väga vedanud. Kõik tema kolm töökohta (Raikküla põhikool, Rapla Teed OÜ, Saarioinen Eesti OÜ) ei ole kunagi mingisuguseid takistusi teinud töö kõrvalt õppimiseks.
Jõuame Margotiga intervjuu lõpuks tagasi selle arenguvestluseni, mis tal tööandjaga oli. Kui tol hetkel ei oleks Margot välja öelnud, millised on tema soovid ja unistused, siis ei oleks edasi midagi juhtunud. „Kui sa ikka oskad endale esitada küsimuse, mida sa elult tahad, siis on sul lihtsam esitada neid soove ka oma tööandjale. Ma ise olen unistaja, mulle meeldib ette mõelda mingeid olukordi või mõelda end mõnda ametisse. Kui inimesel on mõttes mingi asi, mida ta väga igatseb, siis minu arust ei ole vaja neid mõtteid endale hoida, tulebki need suurelt välja öelda. Iga eelnev samm viib järgmiseni,“ sõnas Margot lõpetuseks.