Lisaleht Käsitöölane: Patenteerimise ajaloost

0
Näide Marje Forseli bareljeefpadjast. Padja mõte: anna ettevõtjale õng ja küll ta siis ise edasi toimetab. Foto: erakogu

Anne Ummalas

Inimesed on oma elu paremaks ja kergemaks muutmise eesmärgil leiutanud läbi ajaloo väga palju. Ilma leiutaja mõtteviisita ei olekski tööstuses ja ka igapäevaelus arengut.

Meie kodud, töökohad, kogu ümbrus on täis erinevaid leiutisi ja nupukaid lahendusi probleemidele. Tõsi on ka see, et suur laiskus paneb samuti nuputama, kuidas eluga kergemini toime tulla ja vähem ise tööd teha. Nii on inimese leiutajahing viinud meid kivikirvest tehisintellekti sünnini.
Praegune ajajärk on meie riigile ja kodanikele suurte juubelite aeg. Meie riik ise ja enamik riigiasutusi ja muid organisatsioone on saanud 100-aastaseks. Nii ka Patendiamet.
Patendiamet on läbi aegade kandnud veidi erinevaid nimesid, eesmärk ja tegevusala on aga üks – registreerida ja tunnustada leiutisi patendikaitse dokumendiga, mis annaks autorile kindluse, et naaber ei varastaks tema ideed ega teeniks sellega suuri kasumisummasid.

Patendiameti lühiajalugu

23. mai 1919 – dokumendiks, mida võib pidada Patendiameti moodustamise aluseks, on Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi korraldus nr 41, millega määrati ametisse ametnik patentide asjus. See päev on tööstusomandi õiguskaitse alguseks Eesti Vabariigis ning seega ka Patendiameti sünnipäev.
4. juunil 1919 otsustas valitsus luua Kaubandus- ja Tööstusministeeriumi juurde tehnilise osakonna, mille koosseisus on 4 jaoskonda, sealhulgas ka patentide ja kaubamärkide jaoskond.
15. aprillil 1921 võeti vastu patendiseadus. See seadus nägi ette, et Patendiameti (juhataja ja 1 ametnik) juurde loodi Patendikomitee, kes hakkaks läbi vaatama esitatud taotlusi ning patente välja andma. Sealjuures ei uuritud taotluste-leiutiste ja kaubamärkide uudsust, sest vastav võrdlusalus ja spetsialistid puudusid.
1937. aastal võeti vastu uus patendiseadus, mis hakkas kehtima 1938. aasta 1. jaanuarist. Seaduse uudsus põhines Saksa patendisüsteemi kasutusele võtmises.
1940 – pärast Eesti okupeerimist riigiasutused, ka Patendiamet, likvideeriti. Vaevalt aga leiutamine lõppes, ilmselt tuli hoopis nutikamalt oma igapäevaelu elada ja probleemidele lahendusi leida.
1960. aastatel leiutiste kaitsega tegelemine taas hoogustus. Nõukogude Liidus oli olemas Leiutiste ja Avastuste Komitee, millel olid asutustes oma volinikud, kes registreerisid leiutisi ja uusi meetodeid.
1960.-1990. aastateni vormistati igal aastal 200-250 leiutistaotlust aastas. Tollased nõuded taotlusele olid küll samalaadsed nagu tänagi ning taotlused läbisid range ekspertiisi. Positiivse vastuse korral sai autor aga vaid autoritunnistuse, mis ei taganud mingit kaitset, kuid andis võimaluse saada nn autorihüvitist.
3. detsembril 1991 taastati Eesti Vabariigi määrusega Patendiamet. Uus amet hakkas tööle 10. märtsil 1992, ning töötab läbi ja annab välja patenditunnistusi ning tööstusdisainikaitse tunnistusi. Just tööstusdisainikaitse sobis käsitöölistele, kuna see kaitsevorm kaitseb disaini välisilmet, millega käsitöölised tegelevad.

*

Esimene patenditaotlus Eestis
9. aprill 1919 – O. Kiese Tartust esitas patenditaotluse „Aasaga nööpide riidele kinnitamise viis”. Kuna patente veel ei väljastatud, sai härra 7. aprillil 1919 oma meetodile kaitsetunnistuse.
Esimene patent Eestis
Aleksander Mikiver Rakverest esitas 18. nov 1920. aastal taotluse leiutisele „Horisontaalveski kivipaar, millest alumine tiirleb ja pealmine seab ennast automaatselt alumisele järele“. Anti välja esimene patenditunnistus.
*
Mõisted
Leiutis on mistahes tehnikavaldkonda kuuluv tehniline lahendus, täpsemalt tehnilise probleemi lahendamiseks loodud tehniline lahendus, mille objekt võib olla seade, meetod ja/või aine.
Patent on üks leiutiste õiguskaitse vormidest. Patendi saab leiutis, kui ta a) on täiesti uus, b) peab omama leiutustaset, c) peab olema tööstuslikult kasutatav. Patendikaitse antakse täna 20 aastaks, mil on leiutise autoril ainuõigus leiutise valdamise, kasutamise ja käsutamise üle.

Kasulik mudel on patendist erinev selle poolest, et tema leiutustase ei pea olema nii suur. Piisab, kui tehnika tasemest sõltuvalt ilmneb sellel mõni uus kasulik omadus.

Tööstusdisainilahendus on toote ruumiline või tasapinnaline väliskujundus, mille võivad moodustada üksikuna või omavahel kombineerituna vorm, värvilahendus, ornament, faktuur jne. Tööstusdisainilahendusena võib registreerida toote väliskuju.

Info on pärit Patendiameti kodulehelt www.epa.ee

Jäta kommentaar

avatar