Siim Jõgis
Martin Puntso on neljanda klassi poiss, kes unistab saada jalgpalluriks. Ta õpib Rapla Vesiroosi koolis ning käib kolm õhtut nädalas Raplamaa Jalgpallikooli treeningutel.
Graafik on tihe. Argipäeviti toimuvad treeningud, nädalavahetusel võistlused. Tähelepanuväärne on see, et Martin elab Raplast rohkem kui kahekümne kilomeetri kaugusel ning tema vanemad sätivad oma graafikuid väga täpselt, et poiss pärast treeninguid koju jõuaks.
Martin mängib Raplamaa Jalgpallikooli U12 meeskonnas ning tema treener on Taavi Tüvist. Treenimisega alustas Martin juba lasteaias ning seega võib öelda, et ta on mänginud jalgpalli viis aastat. “Sellepärast tahtsin trenni minna, et lasteaias meeldiski mulle kõige rohkem jalgpalliring,” rääkis ta. Martini positsioon väljakul on väravavaht või kaitsja, kohati ka ründaja. Konkreetset kohta veel praeguseks välja kujunenud ei ole. Väljakumängijatest on Martini suur eeskuju belglane Eden Hazard ja väravavahtidest sakslane Marc-Andre ter Stegen.
Logistika
Martini isa Raigo Puntso rääkis, et kõige keerulisem on paika saada logistika, et laps õhtul koju jõuaks. Koolipäev saab läbi kella kahe paiku ning siis jääb treeningu alguseni päris mitu vaba tundi. Tavaliselt veedab poiss vahepealse aja sõbra juures ning seal jõuab ära teha ka kooli kodused ülesanded. Hilisõhtul pärast treeninguid neid enam teha lihtsalt ei jaksaks. Mõnel päeval jõutakse koju alles kaheksa paiku õhtul. Vanemad pingutavad kõvasti, et Martin ning pere teised lapsed jõuaksid õigel ajal lasteaeda ning kooli. Hõreda bussiliikluse tõttu ühistranspordile lootma jääda ei saa ning seega tuleb kõik sõidud ära teha autoga.
Kuigi jalgpall on Martini lemmikala, on vahel peale tulnud ka motivatsioonilangus. Isa Raigo Puntso nimetab seda hetkeliseks väsimuseks. “Motivatsioon on tal hetketi küll langenud, aga jalgpallist loobuda ei ole ta küll kunagi tahtnud,” rääkis isa. Martin on proovinud jalgpalli kõrvalt mängida ka korvpalli ja käis isegi trennis, kuid kahte korraga teha oli keeruline. Energiat poisil jagub, kuid kahes trennis korraga käia oleks olnud ka aja mõttes mõeldamatu. Valik langes jalgpalli kasuks.
Unistus saada jalgpalluriks
Nüüd on ta oma valikuga rahul. Ema Kersti Puntso rääkis, et ühel hetkel oli Martinil võimalus vahetada jalgpall ka peotantsu vastu, kuid see variant jäi sarnaselt korvpalliga samuti katki. Mitut asja kooli kõrvalt pühendunult teha lihtsalt ei jõua. Seda enam, et prioriteet number üks on ikkagi õpingud. “Kui koolis on kõik korras, siis võib jalgpalli mängida,” rääkis ema.
Isa kirjeldas Martinit väljakul domineeriva mängijana. Kui vaja, siis on ta valmis ka häält tõstma, et teised mängima saada. Eriti on seda vaja, kui mängijatel hakkab motivatsioon langema. Raigo Puntso rääkis, et ta küll käib oma poja mänge vaatamas, aga mitte väga tihti. “Mu närvikava ei pea vastu,” sõnas ta naljatledes. Siiski oskas ta öelda, et kõige hullem on just see, kui poistel mängu käigus motivatsioon langema hakkab. See viib omakorda eksimusteni ning sealt edasi kaotuseni.
“On olnud paremaid ja halvemaid aegu,” rääkis isa. Ta lisas, et oma poisis näeb ta kõige suuremat potentsiaali väravavahina. Martin ise selles väga kindel ei ole. Küll on aga kindel see, et logistilise keerukuse kiuste kannab noormeest edasi unistus saada ühel päeval elukutseliseks jalgpalluriks. “Sellest ma loobuda ei taha,” rääkis Martin.
