Lisaleht Koduloolane: Kui Raplamaal sõitsid postitõllad

0
Lümandu mõisa Kükita kõrts Läänemaa piiril an die Wieksche Grenze vor dem Limmatschen Kruge.

Liivi Aarma

Liiklemisolude uurimisest

Ajaloolistest liiklemisoludest on kindlasti loenguid kuulanud ülikooli ajalootudengid. Nii käsitles ülikooliõpingute ajal Eesti ajaloo loengutel professor Sulev Vahtre teemat piisavalt põhjalikult. Minul tuli Raikküla asustusajaloo uurimistöös ühe ülesandena välja selgitada Raikküla kärajate kandi liiklemisteed.
Samas on tänases Eestis ajalooliste liiklusteede käsitlused olnud enam teiste teadusharude uurijate pärusmaa. Nii tutvustas tee- ja sillaehituse spetsialist Väino Einer 1988. aastal maailma ja Eesti teede ajaloolist kujunemist oma raamatus “Korilasrajast kiirteeni”. Kartograaf Tõnu Raidi sulest ilmus 2005. aastal rikkaliku ajaloolise kaardimaterjaliga monograafia “Eesti teedevõrgu kujunemine”. Informaatik Valdo Prausti põhiline uurimisteema on Eesti ajalooline teedevõrk, millest ta on kirjutanud ajaloolisi ülevaateid 2012. aastal “Eesti Maanteemuuseumi Aastaraamatus”, 2014. aatal kogumikus “Märjamaa 650” ja 2018. aastal raamatus “Hageri kihelkonna Aja lood”.
Prausti artiklites puuduvad tihti vajalikud viited uurimiskirjandusele, mistõttu tema käsitlustes on leida ristikäivaid väiteid varasemate uurijate teoreetilistele seisukohtadele. Ka ei ole neis üheselt paika pandud põhiterminid. Seetõttu on lugejal raske aru saada, milliseid liiklemisteid on autor ühes või teises tekstilõigus silmas pidanud.
Eestikeelsetes ajaloolistes uurimustes on põhiterminitena kasutusel tee Weg ja maantee Strasse mõisted. Maantee on kindlapiiriline trass (saksa keelest Strasse), mille läbitavuse tagamiseks on korrashoitud tee ja sillarajatised. Sajandite taha ulatuvad liiklemisteed on leidnud käsitlemist erinevate ajalooliste teemadega seoses, nagu sõjandus, kaubandus, asustusajalugu jt. Näiteks on Blumfeldt-Loone “Eesti ajaloo bibliograafia” käsiraamatus välja toodud liiklemisteede uurimusi, millest on selgunud, et muinas- ja keskaegsete maismaateede kõrval olid rändamise olulisemaks mooduseks veeteed Wasserweg, hiljem aga maismaal paiknenud sõja- ja kaubateed Heerstrassen, Handelswege.
Tähtsuse järgi on maanteed jaotunud paljudeks eriliigilisteks liiklustrassideks. Esikohal olid peateed Hauptstrasse, milliseid nimetati ka põhimaanteeks stora allmänna vägen, aga ka kaugteeks, kaugmaanteeks või alaliseks teetrassiks, varem enamasti samastatud sõjateedega. Peateedest eraldi on veel silmas peetud kohalikke, s.o kiriku-, mõisa-, küla- jm teid.
Aastaaegadest lähtuvalt olid teede kohta omaette kindlad mõisted. Rootsiaegsetes revisjonides ja hiljemgi, 18. sajandi revisjonides on kirjas aastaringsed suve-taliteed ja sellest eraldatult ainult talvel kasutatud taliteed. Siinkohal tooks näitena 1689. aastast kirjas olnud suure riia suve-talitee stora Rigiska Sommar och Winter vägen ja Üksnurmelt Hagerisse jõudmiseks talitee Winterweg Hackerska. Uurimiskirjanduses leidub samuti desorienteerivat „suvetee“ terminit, mida ei tunne ajalooline kirjalik ainestik. Termin on tekkinud alalise aastaringse trassi lühendatud ülesmärkimisel, kus on ära jäetud alalise tee juures märge talvise kasutuse kohta.
Küll on üheks eraldiseisvaks uurimisteemaks omanäolised taliteed. Väino Einer tõi 13. sajandi kolme tee kategooria jaotuses esile Eesti kaugteede ja kohalike ühendusteede kõrval talitee kui eraldi tee. Ka Valdo Praust on Hageri kihelkonna teedevõrgu käsitluses keskendunud taliteedele väites, et algsed kaugmaanteed olid taliteed. Väite tõestuseks ei ole autor viidanud varasematele uurijatele ega too kaugmaantee ja ajaloolise talitee seose kohta ühtki allikat. Tõnu Raid on taliteid olulisteks arvanud sisemaiste vee- ja jääteede kõrval. Ka Paul Johansen võttis vaatluse alla 1933. aastal ilmunud “Taani hindamisraamatus” muinasaja kaubandusteede kõrval taliteed, kuid ei nimeta neid algseteks kaugteedeks. Seda kummalisem on “Hageri kihelkonna ajaloo” raamatus Valdo Prausti (lk 95-101) arvamus suve- ja taliteede kasutusest, kus ta väitis, et „kõik teed on olnud algselt taliteed, millest hiljem eraldusid suveteed“.
Nii olevat suviti liigeldud suveteedel, kuid talve saabudes suundus liiklus nagu rööpmest seatult taliteele. Seda uskudes saaks järeldada, et ajaloolistel kaugteedel ei liigeldud kolm neljandikku aastast peaaegu üldse, vaid oodati ühe neljandiku pikkust talveaega. Autori nägemust mööda toimetati sõjakäike ja kaubavedu niisiis vaid talvistel kaugteedel. Kuid Henriku Liivimaa kroonika järgi jõudsid ristisõdijad rukkimaarjapäeval, s.o 15. augustil 1216 Kesk-Eestisse – Raplamaa paikadesse – Raikkülasse, sealt edasi Loone linnuse alla jne.
Samas on varasemad uuri­jad tõdenud, et talupoegade voorivedude suurem osa tehti tõepoolest taliteedel, sest need kulgesid enamuses olemasolevatest alalistest maanteedest sirgjoonelisemalt (Raid 2005 lk 116). Kuid vähemalt rootsiaegses Eestis toimus kauba- ja postivedu aasta ringi alalisel teetrassil, mida tunnistavad säilinud ajalooallikad. Postiajaloo uurija Enn Küng kirjutas ajakirjas Tuna (2016 lk 139) arhiivimaterjalidele tuginedes, et „17. sajandi teisel poolel liikus riiklik post nii suvel kui talvel ühte ja sama trassi mööda, sellest kõrvale kaldumata. Ainult nii sai vältida juhuslikkust ja tagada posti liikumise regulaarsus. Pole ka teada ühtegi postiteedega seonduvat korraldust, mis eristaks talve- ja suveteid.“

Põhjamaade uurijate andmetel algas ja lõppes suurem osa vanadest taliteedest aastaringsel maanteel, s.o talitee algus ja lõpp-punkt olid seotud alalise trassiga. Tõnu Raid (2005 lk 116) kirjutas enamuse talveteede kulgemisest piki olemasolevaid maanteid. Alaline maantee ja talitee kulges erineval liikumisjoonel, mistõttu selle järgi on teid liigitatud nii sirg- kui ka kõverjoonelisteks. Looduslikke olusid ära kasutades lühendas talvine otsetee tunduvalt pikki vahemaid, mistõttu kujunesid välja ka talvised kindlad marsruudid ja taliteede võrgud. Kahjuks ei ole tänapäevaks suures osas neist looduslikke tõendusmärke järele jäänud; seetõttu on looduses taliteede uurimine raskevõitu. See ei ole kehtiv aga kirjalike allikate kohta, kus adrarevisjonides ja hingeloendusteski leidub kirjapanekuid taliteede kulgemise kohta.
Teedevõrgu üldise kujunemise probleemid on Tõnu Raidi arvates (2005 lk 64) jäänud senises uurimistegevuses suuresti tähelepanuta ning Eesti ajaloolise teedevõrgu uurijad pole vaatluse alla võtnud teede konkreetset paiknemist ja arengut. Seetõttu püstitas ta eesmärgiks (2005 lk 6) kaardimaterjali alusel jälgida teedevõrgu kujunemist Eestis ja Põhja-Lätis kogu ajaloo perioodi vältel – keskaja algusest kuni Rootsi riigi esimeste kaartide ilmumiseni ning sealt edasi 1940. aastani.
Teede nimetuste probleemi puhul on Raid teinud väikese ekskursi, tõdedes, et inimesed on teedele nagu igale objektile andnud omi nimesid. Teede ja trasside nimetused on välja kujunenud nende traditsioonilistest alg- ja lõpp-punktidest, seega on nimed saadud teede alguskohtade või ka lõppsihi kohanimedest. Tallinnast Pärnusse suunduva maantee algnimi oli Pärnu maantee, Pärnust tulnud teel aga Tallinna maantee. Tihti säilitasid teed kaua aega esialgse rahvapärase nime, näiteks on Tallinnast Raplasse kulgevat maanteed siiani nimetatud Raudalu maanteeks. Aga teede nimetused ka muutusid aegade jooksul, mistõttu tee nimi ei ole olnud jääv ega alati üks ja seesama.

(Algus 15. lk)

Vanal Liivimaal hakati riiklikul tasandil teede korrashoiuga tegelema 1636. aastast seoses üldise postikorralduse sisseviimisega Rootsi riigis, sest postiühenduse efektiivsus olenes suuresti teedevõrgust ja teeoludest. Peamist rõhku pandi vanade sõjateede Heerstrasse korrashoiule, mis selleks ajaks olid saanud peateedeks. Samas olid need tähtsad kaubateed ja läbisid strateegilisi asustuspunkte.
Vastavalt riiklikule teede korrashoiu kohustusele pidid kindralkubernerid kubermangudes teostama järelevalvet sildade ja teede korrashoiu üle, pannes adrakohtunikele teeolude jälgimise, sildade ja üleveo korrashoiu kohustused. Neist aegadest alates on arhiivides säilinud teedevõrgu kohta dokumentaalseid materjale: teeskitse, teede kaarte ja kirjeldusi, millest on leida trassilõikude üksikasjalikke andmeid. Lõigud olid üksteisega piirnenud tähiste järgi maaomanikele, s.o mõisatele alaliseks hooldamiseks ja parandamiseks välja jagatud. Ühe mõisa hooldustrassi pikkus arvutati välja erinevalt: Liivimaal toimus see mõisa adramaade arvu alusel, Eestimaal aga mõisa ratsateenistuse suuruse alusel. Maanteid mõõdeti rootsi ajal miilides (üks miil võrdus 1,6 kilomeetriga).
Üle märja maa ja vee tuli ehitada sildu, mida siis on nimetatud üle soode ja vete ulatuvateks rajatisteks. Silla pikkus arvestati tollal välja süldades in Faden. 17. sajandi lõpu rootsiaegse sülla mõõduks oli ca 1,62 meetrit. 1732. aastal Tallinnas ilmunud Intelmanni “Aritmeetilises Teejuhatajas” (lk 18) on selgelt kirjas, et üks süld võrdus kolme küünraga (üks küünar oli 54 cm). Jõesildu ehitati üle vooluvete kärgkastide abil, millised püstitati jõkke teatud vahemaa tagant. Samas kujutasid kohmakad kärgkastsambad voolule suurt takistust ja sageli viis jää kaasa ka vastvalminud jõesillad.
Harjumaa teedevõrgu väljakujunemise kohta on Tõnu Raid kirjutanud, et Põhja-Eesti peamiste teetrasside suunad ja nimetused on rootsiaegsete kuberneride ja nende välja antud patentidega korduvalt kindlaks määratud, kuid tema ei leidnud teetrasse kirjeldavaid täpsemaid andmeid (lk 135), kuigi Ajalooarhiivis on neid siiski säilinud. Ajalooliste allikate puudumise korvamiseks pakkus Tõnu Raid välja uuelaadse uurimismudeli (lk 59, 60). Selle aluseks on empiiriline hüpoteesi katse – tagasiulatuva mõttekäigu abil luua ettekujutus vanematest ajajärkudest, näiteks varase keskaja teedevõrgust, kasutades Rootsi Sõjaajaloo arhiivis 1700. aastate teedevõrgu kaartide olemasolevaid andmeid. Viimased sisaldavad Põhja-Eesti Tallinnast algava kuue peamise tee skitse, sealt puudub aga Tallinna-Pärnu maantee skits. Autor eeldas, et tänapäevased teed ja neil kaartidel registreeritu võimaldavad rekonstrueerida varasemat teedevõrku.
Eelkirjeldatud Tõnu Raidi mudelist on lähtunud suuresti Valdo Prausti uurimistegevus Eesti varase teedevõrgu selgitamisel, asudes teetrasse võrdlema tänastel maastikel vanadel kaartidel märgitutega. Meetodist kirjutades (2018 lk 93) selgitas ta, et on Eesti muinas- ja keskaja ühendusteid ja teedevõrku püüdnud taastada mitmete kaudsete märkide järgi. Tema kasutatud varaseimad kaardiandmete ülevaated pärinevad 17. sajandi teisest poolest, mis tema arvamust mööda on muinas- ja keskaja teedevõrgust olulisel määral erinemas.
Hageri kihelkonna teedevõrku analüüsides on Valdo Praust arvanud kihelkonda läbinuks kaks üle-eestilise tähtsusega maanteed (lk 96). Üle-eestilise teetrassi mõistet autor ei selgita ja jääb selgusetuks, kas see peaks tähistama mõnd peateed, mida on rootsi ajal nimetatud ka sõjateedeks? Hageri kihelkonda läbinud ajaloolisteks üle-eestilisteks teedeks oleksid tema andmetel ida-läänesuunaline maantee (teksti ei ole lisatud maantee ajaloolist nime, mis peaks peegeldama maantee lõppsihti) ja Tallinna–Pärnu (Revali-Soontaga) maantee. Suurest ida-läänesuunalisest maanteest ei ole teateid Tõnu Raidil (lk 136) ning see ei ole kirjas arhiivis säilinud Eestimaa kubermangu peateede loetelus. Küll aga väidab autor Tallinna-Pärnu maantee kohta (lk 97, 101), et ürikulisi tõestusi selle kulgemise kohta pole säilinud, sidudes ise kõnealuse trassi Haap­salu-Lihula-Pärnu-Nissi suure suvise maanteega.
Praust oletab selle trassi muinasaegset kasutamist, toetudes Paul Johanseni (lk 240) ja Tõnu Raidi (lk 155) arvamustele, neile siiski viitamata. Üldiselt torkab silma Hageri kihelkonna ajalooraamatu rohkete viidetega varustatud tekstide kõrval Valdo Prausti minimaalse viitekasutusega artikkel. Raamatu koostamise aegu rõhutas toimetaja Sigrid Põld autoritele igale faktile viite lisamise nõuet, kuid Valdo Prausti viitamist vajanud paljude väidete puhul on toimetaja miskipärast sellest mööda vaadanud.
Prausti andmed põhinevad enamasti Tõnu Raidi publitseeritud tekstidel. Kuna Tõnu Raid ei olnud leidnud Tallinna-Pärnu maantee kirjeldavaid allikaid, mille järgi oleks olnud võimalik jälgida teetrassi kulgemist läbi asustatud punktide ja looduslike takistuste (jõed, sood), siis ei ole selliseid teateid ka Valdo Praustil. Ta väidab üldisemalt, et teed ei läbinud abstraktseid kohti, vaid ühendasid suuremaid asustuskeskusi (lk 94). Samas jääb lugajale arusaamatuks autori fraas abstraktsetest kohtadest ja nende esinemisest looduses.
Siinkohal on asjakohane puudutada teedevõrgu ja elanikkonna turvalisuse seost. Väino Einer tõi esimesena välja teede turvalisuse nõude, kirjutades, et teed rajati maastikul võimalikult ohututesse paikadesse (lk 162). Kui mõelda asjaolule, et esimesed korrastatud maanteed olid sõjateed, siis tekib küsimus – kuivõrd turvaline oli elada asustuskeskustes, mida läbisid suured sõjateed. Turvalisuse mõttes olidki sõjateed asustuskeskustest kas siis kaugemalt või lähemalt mööda juhitud-ehitatud. Ajalooarhiivi dokumendid kirjeldavad päris täpselt 17. sajandi teiseks pooleks (1672) välja kujunenud Põhja-Eesti põhimaanteede (peateede) trasse, mille järgi on võimalik jälgida suuremate teede äärset ajaloolist asustust.
Tallinnast alguse saanud ja Raplamaad läbinud peatee trassid olid Tallinna-Pärnu maantee (kuni Harjumaani), nimetatud Pärnu maanteeks Pernauscher, kulgedes edasi Läänemaal Vigala maanteena Pärnust Riiga ja Tallinna-Rap­la maantee Rappelscher, mis lõppes Raikkülas.
Ülejäänud peateed ei läbinud Raplamaad, nagu Tallinna-Koluvere maantee, sealt edasi Virtsu Lodesche, nach Werder; Tallinna-Narva maantee, nimetatud Narva Narvischer; Tallinna-Jäneda maantee Jendelsche, durch Woselsche; Tallinna-Mustla-Paide-Rakvere maantee Mustelsch-Jerwen; Tallinna-Haapsalu maantee Hapsalscher ja Tallinna-Vihterpalu-Padise maantee.

Tallinna-Pärnu teetrass Harju- ja Raplamaal

Tallinna-Pärnu teetrassi kohta avaldas Valdo Praust (lk 97) arvamust, et ilma ürikuliste tõestusteta Tallinna-Pärnu (Riia) tee võinuks kulgeda tänasest erineval trassil, tõenäoliselt Haruteest Arudevahest kuni Märjamaani – veidi lääne poolt üle Nissi, Russalu ja Lümandu. Tõnu Raid (lk 154) on loetlenud Tallinna-Pärnu tee äärseid või läheduses paiknenud Taani hindamisraamatus kirjas olnud külasid: Pääsküla, Tänassilma, Rahula, Jõgisoo, Kohatu, Haiba, Kustja, Käbiküla ja Vardi.
Üheks ürikuliseks tõestuseks on palju kasutatud 1684. aasta Eestimaa kubermangu teede kaart, kus on rootsiaegset Tallinna-Pärnu teetrassi (kuni Liivimaa piirini) reaalselt kujutatud. Sealt on selgelt näha Tallinnast lõuna poole kulgenud kolm peateed, nende hulgas Pärnu trass. Ükski varasem uurija Eestis ei ole tähele pannud, et tolleaegsetel kaartidel tähistati peateed teistest teedest erineva märgistusega, mis võimaldavad neid kergesti eristada. Nimelt märgistati peateid tihedate täppide kaherealise jadana, teisi suuremaid teid aga lühikeste kriipsude kaherealise jadana.
Tallinna-Pärnu postmaantee 1672. aasta rootsiaegses kirjelduses on trass jaotatud mõisatele kaheksateistkümneks hoolduslõiguks. Lõigud kinnitati rendilepingutega, millised sõlmiti nii mõisaomanike kui ka mõisarentnikega. Huvitav fakt pärineb 1687. aastast, kui Tallinnast Pärnu kaudu Riiga reisinud Rootsi riigi revident soovis postiolusid uurides kohtuda postiveo korraldamise lepinguid sõlminud aadlikest omanike või rentnikega. Selgus, et nad kõik ei elanud üldse mitte teede lähedal ning kontrolör võttis eesmärgiks leida lepinguid sõlminud isikuid ükskõik kui kaugetest mõisatest või teistest elukohtadest. Lõpuks jäi talle mulje, et viimased kulutasid meelsamini aega enda kui postiveo korraldamise peale.
1672. aasta teetrassi kirjelduse on kubermanguvalitsuse ametnikud kokku kirjutanud teiste dokumentide alusel, mis ei ole meieni säilinud. Kirjeldusest nähtub, et teetrassi eriti hästi tundmata olid ametnikud kirja pannud mõnegi lõigu pealiskaudse kirjelduse väheväärtuslike või isegi valeandmetega. Teedeolude informatsiooni vaesed on kohad, kus lõikude alguspunktidena on kirjas eelmise teetrassi lõigu hooldusmõisa nimi, mis ei sisalda teetrassi asustust ega algus- ning lõpp-punkte. See on uurimistegevust raskendanud ja teinud aeganõudvaks.

Teetrassi andmed

Tallinna piirides on Pärnu teetrass värvikalt tähistatud 1688. aastal koostatud Tallinna kaardil, kuhu on kirjutatud Pärnust tulnud tee vägen ifran Pernow, mis algab Toompealt ja suundus Tondi kõrtsini Dunten Krog. Linnasisene teelõik oli kaetud raehärrade paljude kõrtsidega, nagu Stippeli, Rahlingi, Lantingi, Hahni jt. Seejärel kulges järgmine linnasisene pikem lõik Tondi kõrtsist Dunten Krog Nõmmeni, s.o Mägedevahe Meggedewahe kõrtsini. Tondi kõrtsi juures hargnes sellest Rapla peatee.

Pärnu maantee esimene maalõik sai alguse Nõmme Mägedevahe kõrtsi juurest, kulges tänapäeva Laagri asunduse piirides kuni Pääsküla Kivisilla Kiwisildt kõrtsini Pääsküla jõe kaldal enne Pääsküla küla. Kivisilla kõrtsi on kirjasõnas märgitud juba 1566. aastal, mil kõrtsi omanikuks oli Tallinna õllepruulide Nörenbergide perekonnast pärit Hans Nörenberg Norindbergh ja kõrtsmikuks Jakob Balddrink. Nõmme asustuse piiril voolav Pääsküla jõgi oli olnud pooleteisesaja aasta eest suur jõgi. Pääsküla ajalooline kivisild Vana-Pärnu maanteel oli siis palju võimsam ehitis kui mõni kilomeeter edasi Vääna jõel asuv Topi sild.
Nõmme ja Pääsküla kuulusid Jälgimäe mõisa maavaldusesse. Teelõigu hooldustöödeks oli kuberner sõlminud lepingu Jälgimäe mõisa omaniku Heinrich Schulmanniga. Teetrassil tuli teha 456 meetrit (285 sülda) maasilda ja 14,4 meetrit (9 sülda) jõesilda koos kärgkastide, sillatalade ja kattematerjaliga (üks jõesilla süld oli arvestatud võrdseks 10 maasilla süllaga) mit Kasten, Streckbalken und Überlage, jeder zu 10 Faden gerechnet. Lõigul olid maasillad Landbrücken auklikud ja ojasild Bachbrücken halvasti parandatud. Kokku arvestati mõisa kohustuseks 600 meetrit (375 sülda) silda. 1686. aasta teatel oli Jälgimäe mõis paigutanud lõigule maanteeposti enne Pääsküla Pessküll küla, mis oli ka säilinud. Ajaloolisest asustusest oli Taani hindamisraamatus kirjas 20-adraline Pääsküla küla Peskulae ja 11-adraline Jälgimäe Jalkemaetae küla.

Pärnu maantee teine trassilõik algas Kivisilla Pääsküla jõelt ning kulges pika maa üle Vääna jõe Pääsküla teise kõrtsi juurde. Trassilõik kulges Jälgimäe mõisa maavalduses, hoolduskohustust kandis Üksnurme mõis Üxenorm koos Ellestveriga. Lõigul tuli parandada 320 meetrit (200 sülda) maasilda ja 9 meetrit (5 sülda) veesilda üle Vääna jõe Peskülschen Bach. Vääna jõgi saab tänapäeval alguse Paekna, s.o Nabala külast, varem aga sai alguse Angerja ojast. Vääna jõkke, mis oli ajalooliselt kandnud nii Tõdva Tedva, Hüüru, Topi kui ka Saku jõe nime, suubub Pääsküla jõgi Alliku küla juures parempoolse jõeharuna, mille tulemusena moodustas Pääsküla kõvik ammustel aegadel nende vahel hiiglasliku jõesaare.
Maasillad olid ositi auklikud ning ositi halvasti parandatud, ka jõesild oli halvasti parandatud. Üksnurme mõis pidi jõesilda üksi parandama vajalike kärgkastide, sillatalade ja kattematerjaliga. Kokku tuli parandustöid teha 400 meetri (250 sülla) ulatuses.
Taani hindamisraamatus oli kirjas 7-adraline Üksnurme Huxnurm küla ja 20-adraline Lehmja küla Lemethos.

Teetrassi kolmas lõik algas Pääskülale kuulunud teise kõrtsi tagant üle Vääna jõe ning lõppes enne Kanama kõrtsi Kanamäggische Kruge Kooviske talu juures. Sellel lõigul tuli parandada 200 meetrit (125 sülda) auklikku maasilda. Selle vanema teelõigu kõrval oli olemas ka uuem läänepoolne lõik Topi kõrtsiga, millisest kujunes hilisem Vana-Pärnu maantee trass.
Ajalooliselt läänistas 1472. aastal saksa ordumeister rüütel Johann Fersenile Versen Fryessen Vriess 4-adramaase Kanamäe küla Kannenbeke (beke tähendab mäge ja nõlva, rootsikeelne sama sõna on bake) koos Voore Voer küla ühiskasutuses olnud võsamaaga ning poolteist adramaad Üksnurme mõisakohast Hofstätte. Maavalduse läänistamisel olid Kanamaga piirnevate küladena märgitud Mõisaküla Moisenküll, Pääsküla Pesküll ja Jälgimäe Yelkenbeke. Hooldusleping oli sõlmitud Saue mõisaga Klein-Sauss, mille valdusi teetrass läbis. 1686. aasta teatel oli Saue mõis paigutanud maanteeposti siinpool Kanama kõrtsi pärast Saue küla. Post oli ära varastatud.

Pärnu trassi neljas teelõik algas Kanama kõrtsi juurest üle Liidomäe Lidomeggi talukoha ning lõppes siinpool Rattasepa Tõnu talu Ratteseppo Tõnno. Kanama-Rattasepa lõik on olemas ka tänapäevastel kaartidel. Sellel teelõigul tuli parandada 1,2 kilomeetrit (750 sülda) maasilda. Hoolduskohustus oli sõlmitud Juuru kihelkonna Maidla Maydell mõisaga. 1686. aasta teatel pani Saue mõis maanteeposti üle Liidomäe talu Littameggischen, arvatavalt siis Rattasepa talu juurde.

Pärnusse viiva teetrassi viies lõik algas teispool Rattasepa talu, kulges Koppelmaa ja Jõgisoo mõisate vahelt üle Jõgisoo silla Keila jõel ning jõudis Uldalepa Ildalep talu ja kõrtsi juurde. Lõigul tuli parandada 296 meetrit (185 sülda) maasilda ja üle Keila jõe (Jõgisoo) 10,4 meetrit (6,5 sülda) jõesilda auf der Jöggischen Brücken koos kärgkastide, sillatalade ja kattematerjaliga. Jõesild oli varemgi päris hästi parandatud Bachbrücken ziemlich verbessert, maasilda oli ositi parandatud Landbrücken theils verbessert. Hoolduskohustus oli Hageri kihelkonna Lohu Loall mõisal, kokku tuli parandada 400 meetrit (250 sülda) silda. 1686. aastal ei pandud teelõigule ühtegi maanteeposti.
Selle lõigu ajaloolisest asustusest oli Taani hindamisraamatus kirjas 12-adraline Jõgisoo Ekius küla, nagu ka 2-adraline Ildalepa/Uldalepa Vladalep küla. Uldalepa küla kuulus 15. sajandil ordule. 1536. aastal läänistas ordu Uldalepa koos Jõgisoo külaga rüütlitele Johann ja Arndt Livekenile. Rootsi aja algul oli küla jätkuvalt Livekeni valdus, 1570. aastaks aga juba Jõgisoo vakuses rootsi krooni valdus. 1615. aastal oli üheadramaaline Uldalepa-Ildalepa Wlleläp küla tühi. 1636. aastal on Huldalep küla jälle märgitud. Seejärel pole külast teateid, kuid 1672. aasta Pärnu trassi kirjelduses oli talu ja küla märgitud. Riia suurel tali-suveteel paiknes Keila jõe ääres Jõgisoo mõisa nimeliselt märkimata kõrts, 19. sajandil oli Jõgisoo mõisast üle jõe Sillaotsa kõrts veel olemas.

Pärnu maantee kuues teelõik kulges üle Uldalepa Ildalep talu kuni Uldalepa Ildalep külani. Sellel tuli parandada 114,3 meetrit (69 sülda) maasilda, lisaks veel 4 meetrit (2,5 sülda) varisemisohtlikku Jõgisoo (Keila) jõesilda koos kärgkastide, sillatalade ja kattematerjaliga. Jõesild oli varem päris hästi parandatud, maasillad olid ositi auklikud. Kokku oli vaja teha 150,4 meetrit (94 sülda) teelõigu hooldustöid. Hoolduskohustus oli Keila kihelkonna Koppelmaa mõisal Koppelmann. Jõgisoo mõis pani 1686. aastal üle Uldaleppe Hildaleppe talupere maanteeposti. Taani hindamisraamatus ei olnud kirjas Koppelmaa küla. 16. sajandi esimesel poolel oli Koppelmaa talu Arndt Livekeni valdus. 1689. aastal oli Koppelmanni mõisal Üksnurme ja Saku-Jälgimäe mõisaga ühine piir.

Pärnu maantee seitsmes teelõik algas üle Uldalepa Ildalep küla, lõppedes sealpool Jõgisoo (Keila) jõge Jögischen Bach. Maasilda tuli parandada 337,6 meetrit (211 sülda). Jõgisoo ojal (Keila) oli vaja parandada 11,2 meetrit (7 sülda) jõesilda koos kärgkastide, sillatalade ja kattematerjaliga. Varem oli jõesild üsna hästi parandatud, Bachbrücken ziemlich verbessert, maasild oli ositi auklik Landbrücken etwas löherig. Hoolduskohustusena tuli Jõgisoo Jõggis mõisal teha kokku 449,6 meetrit (281 sülda) silda. Jõgisoo mõisa kõrts (nimeliselt ei mainita) paiknes 1689. aasta andmetel Riia suurel suve-taliteel. Taani hindamisraamatus oli kirjas 12-adraline Jõgisoo Ekius küla. 15. sajandi lõpul läänistas ordumeister Jõgisoo küla Arndt Livekenile. 1672. aastal kuulus Jõgisoo mõis Heinrich Knorringule. Maanteeposti lõigule ei pandud.
Pärnu maantee kaheksas lõik algas Jõgisoo (Keila) jõest üle samanimelise mõisa kõrtsist ning lõppes Ääsmäe mõisa territooriumil siinpool Ohtu (Maidla) jõge Ochteschen Bach. Maasilda tuli teelõigul parandada 1,1 kilomeetrit (660 sülda). Jõgisoo jõel (Keila) oli vaja jõesilda parandada 34,4 meetrit (21,5 sülda) koos kärgkastide, sillatalade ja kattematerjaliga. Jõesild oli üsna halvas olukorras ja varem vähese puidumaterjaliga parandatud Bachbrücken gar schlecht und geringer Holzergies verbessert. Maasillad olid lagunenud ja auklikud Landbrücken löherig und baufällig.
Hoolduskohustus oli sõlmitud Rapla kihelkonna Kuusiku-Sikeldi mõisaga, mõisal tuli parandada kokku 1,4 kilomeetrit (875 sülda) silda. Jõgisoo mõis pani 1686. aastal maanteeposti Jõgisoo ja Ääsmäe mõisa vahel paiknenud kõrtsi juurde.

Pärnu maantee üheksas teelõik algas enne Ohtu jõge (Maidla) ning lõppes sealpool jõge Ohtu kõrtsi Riia suure sõjatee ääres. Kõrts kuulus Ääsmäe mõisale. Maasildu oli vaja parandada 533 meetrit (333 sülda) ning veesilda Ohtu jõel (Maidla) auf Ochteschen Bach kolmes erinevas tükis 37 meetrit (23 sülda) koos kärgkastide, sillatalade ja kattematerjaliga. Maasillad olid lagunenud ja auklikud Landbrücken baufällig und löherig, samuti olid jõesillal kärgkastid lagunenud Bachbrücken baufällig, davon die Kasten baufällig. Hooldajaks oli Ääsmäe mõis, temal tuli parandada kokku 900 meetrit (563 sülda) silda. 1686. aasta andmetel ei olnud paigaldatud lõigule ühtegi maanteeposti. Asustuslooliselt oli Taani hindamisraamatus kirjas 20-adraline Ääsmäe küla Asimekae, Asaebaek.

Pärnu trassi kümnes lõik algas Ääsmäe mõisa Ohtu kõrtsi juurest ning lõppes siinpool Valingu mõisa Reomäe kõrtsi juures. Lõigul tuli parandada 600 meetrit (375 sülda) maasilda. Erakorraliselt tuli hooldajal parandada veel kaheksanda lõigu Jõgisoo jõe (Keila) Jöggischen Bach jõesilda 20 meetrit (12,5 sülda) kärgkastide, sillatalade ja kattematerjaliga. Sildade olukorra kohta oli kirjutatud, et jõesillad ja maasillad olid juba päris hästi parandatud Bachbrücken und Landbrücken ziemlich verbessert. Lõigu hooldaja oli Hageri kihelkonna Kohila Koyl mõis, temal tuli parandada kokku 800 meetrit (500 sülda) silda. Ääsmäe mõis pani maanteeposti teispoole Reomäe Reomäggi kõrtsi.
Taani hindamisraamatus oli kirjas 7-adraline Valingu küla Valaelinkae, 2-adraline Reomäe küla Raesaemaekae, nagu ka 5-adraline Lehmja küla Laemestkilae Lemesküla (tänapäeval Pällu). Aastatel 1564-1565 kuulus kaheadramaane Valingu mõis Anders Johann Fersenile Versen, Vriess, Friess. 1672. aastal kuulusid Valingu mõisa alla Reomäe küla (1689. aastal ka kõrts) ja Lehmja küla Lemesküll.

Trassi üheteistkümnes teelõik algas Reomäe Rioma kõrtsist ja lõppes Ääsmäe mõisa Männiku talu juures, tõenäoliselt pärast Arudevahe küla. Lõigu piirides tuli parandada 600 meetrit (375 sülda) maasilda, mis olid auklikud Landbrücken löherig. Hoolduskohustus oli Hageri kihelkonna Maidla mõisal Wredenhagen, kes 1686. aasta andmetel oli pannud ka maanteeposti.

Trassi kaheteistkümnendal lõigul kulges tee Keila kihelkonna Ääsmäe mõisast Hageri kihelkonna Ruila mõisa Rujell alale.

(Järg 18. lk)
(Algus 15. lk)

Trassi teelõik algas pärast Männiku Hansu hajatalu, möödus Ruila mõisa all Siugo Schiuck talust ja kõrtsist ning lõppes siinpool tänapäeva Muusika küla Tiirisalu Türisalu Tyrisal Mehe Jürri talu juures. Lõigul tuli parandada 800 meetrit (500 sülda) maasilda ja 6,4 meetrit (4 sülda) jõesilda. Sillad oli ositi lagunenud, kuid ositi ka parandatud allwo theils baufällig, theils verbessert.
Hoolduskohustus oli Rapla kihelkonna Kodila mõisal. Ruila mõis pani 1686. aasta andmetel maanteeposti maantee äärde siinpool Ruila Aasa kõrtsi. Ajalooliselt oli Taani hindamisraamatus kirjas 15-adraline Ruila Rughael küla.

Kolmeteistkümnenda trassilõigu algus oli teisel pool tänapäeva Muusika küla Tiirisalu/Türisalu Tyrisal Torresal, kulges Ruila mõisa piiril paiknenud Aasa kõrtsini, sealt läbis pikalt Kernu mõisa ala Halb-Kohat kuni mõisa juures paiknenud kõrtsini. Tallinnast pärit Kernu kõrtsmik Christian Möller müüs aastas 47 vaati õlut. Teelõik lõppes siinpool Kohatu Alt-Kohhat mõisa kõrtsi (nimetatud vanaks kõrtsiks Alte Krug) enne Vasalemma jõge (varem ka Ruila jõgi ja ajalooline Tõkma Tekma jõgi). Kõrtsmik Bertil Kock oli ilmselt Tallinnast. Teesilda oli varem parendatud. Teelõigul oli hoolduskohustus Nissi kihelkonna Pajaka mõisal (varem kuulus Hageri kihelkonda) parandada 632 meetrit (395 sülda) maasilda, 14,4 meetrit (9 sülda) veesilda Fliess-Brücken ning veel 72 meetrit (45 sülda) maasilda. 1686. aasta andmetel pani Ruila mõis üles Aasa kõrtsi auf der Heyde vom Ruijell maanteeposti.

Neljateistkümnes teetrassi lõik oli jagatud kahe mõisa vahel – üheks oli eelmise lõigu haldaja Pajaka mõis, tema kõrval Ohukotsu mõis. Hoolduskohustusena oli Ohukotsu mõisal Odenkotz (varem Rapla kihelkond, siis Nissi kihelkond) vaja parandada 810 meetrit (500 sülda) maasilda, ülejäänu kuulus Pajaka mõisa kohustuse alla. Teelõik algas Kohatu mõisa Vasalemma jõe äärsest kõrtsist Kohhat Krug. Pajaka mõis pidi parandama 16,2 meetrit (10 sülda) Kohatu jõesilda Kohatsche Strombrücken ning sealt edasi veel 160 meetrit (100 sülda) maasilda.
Teetrass kulges Haiba mõisa Kustja küla territooriumile, kus Kondi-nimelise maanteeäärse kõrtsi juures Jutapere ojal (muinasaegne nimi Nitepinde) oli Kustja sild Kustische Fliessbrü­cke. Tänapäeval kannab Kongu silla nime. Kondi kõrtsmik oli Hans Haak Tallinnast. Lõik lõppes Pajaka mõisa Käbiküla talu juures endigen sich bey dem Gesinde Kebbe-külla Käbbikül, kus Kustja ja Käbiküla piiril voolab Teenuse (Kasari) jõgi. Parandamist vajas seal 33,6-meetrine (21 sülda) Pajaka jõesild Pajaksche Strombrücke üle Teenuse jõe ja seejärel veel 320 meetrit (200 sülda) maasilda. Maasillad olid lagunenud, ojasilda oli parandatud, kuid kärgkastid olid lagunenud.
Nissi kihelkonna Pajaka mõisal tuli parandada kahe lõigu peale kokku 1,248 kilomeetrit (780 sülda). 1686. aasta andmetel oli Pajaka mõis pannud mitte kaugel Käbiküla kõrtsist maanteeposti nicht weit von Käbbiküla vom Pajak gesetzt, ist vorhanden. Taani hindamisraamatus olid kirjas 7-adraline Haiba Howympe küla, 10-adraline Kohatu Kuaet küla, 17-adraline Kustja küla Kustizæ, 23-adraline Käbiküla Kiaeppaekulae ja 6-adraline Pajaka küla Paihac.

Viieteistkümnes teelõik algas Teenuse (Kasari) jõe äärse Pajaka mõisa Käbiküla kõrtsi juurest bei dem auf der gegend Kebbeküllschen Kruge Pajaka jõe Payakschen Ruunavere kõrtsi juurde. Maasilda tuli parandada 402 meetrit (252 sülda). Pajaka jõesilda Pajaksche Strombrücke (Kasari jõel) tuli parandada 34 meetrit (21 sülda) ja maasilda 324 meetrit (200 sülda). Hooldajaks oli Rapla kihelkonna Järvakandi mõis, kokku tuli parandada 505 meetrit (312 sülda) maasilda. 1686. aasta andmetel pani Pajaka mõis Ruunavere kõrtsi juurde maanteeposti.

Kuueteistkümnes teelõik algas Teenuse jõe äärse Pajaka mõisa Ruunavere kõrtsi juurest ning kulges Kirivere Kirrifer silla ja Vardi mõisa Kurava kõrtsini. Praust kirjutas, et Tallinna-Pärnu maantee äärne Kurava kõrtsikoht oli 17.-19. sajandil Pajaka mõisa teesihi otsas asunud kõrts. Lõigul tuli parandada 1215 meetrit (750 sülda) silda, sealhulgas kaht ojasilda. Teelõiku hooldasid Rapla kihelkonna Kehtna mõisa talupojad, kes olid varem teed parandanud ilma ühegi korralduseta. Samas olid jõesilla lõpud veel auklikud nagu ka maasild ingleichen sind die Lanbrücken löherig erstrecken sich bis da bei Kirriferschen Brücken, der zu gehören 2 Klein Fliessbrücken. 1686. aasta andmetel pani Vardi mõis Schwarzhoff-Kirrifer trassile teispoole mõisa maanteeposti. Taani hindamisraamatus oli kirjas Rapla kihelkonna 7-adraline Kirivere Kiriuaer küla, tänapäeval Vardi, ja 10-adraline Varbola Uarpal.

Seitsmeteistkümnes teelõik kulges Vardi mõisa alal, algas siinpool Teenuse jõel paiknenud Kirevere veskit Kirrefer Mühle ning lõppes Kirivere jõe (tänapäeval Vardi) ja Lümandu mõisa kõrtsi vahel zwischen dem Kirreferschen Bach und und Lummatschen Kruge. Vardi jõgi suubub vasakpoolse lisajõena Hiietaguse/Hiietse küla juures Teenuse/Kasari jõkke. Teenuse ja Vardi jõel tuli parandada 32,4 meetrit (20 sülda) jõesilda kärgkastide, sillatalade ja kattematerjaliga, võrdsustatud 200 maasilla süllaga. Maasilda Landbrücken tuli parandada 283,5 meetrit (175 sülda). Olemas olnud oja- ja maasillad olid kõikjal auklikud Bach- und Landbrücken löcherig. Hooldamiskohustus oli Vardi Kirrefer mõisal, kokku tuli parandada 607,5 meetrit (375 sülda) silda.

Kaheksateistkümnes teetrass läbis Vardi mõisa ala ja seejärel Nissi kihelkonda kuulunud Lümandu mõisa ala, mis 1672. aastal oli piiriks Läänemaa Märjamaa kihelkonnaga. Teelõik algas Vardi jõe äärsest Kirivere, Kirreferschen Bach veskist ja kõrtsist ning lõppes Kükita kõrtsi juures enne Lümandu mõisa siinpool Läänemaa piiri. Üle Läänemaa piiri paiknes kohe teine, Vaimõisale kuulunud kõrts. Maasilda tuli parandada 810 meetrit (500 sülda). Hooldusleping oli sõlmitud Rapla kihelkonna Kabala mõisaga Kappel, kelle kohuseks oli parandada 810 meetrit maasilda. See oli hästi parandatud ennegi, ometi olid mõned kohad auklikud. Lümandu küla kuulus Taani hindamisraamatu koostamise ajal Saare-Lääne piiskopi valduste hulka, 17. sajandi lõpul Nissi kihelkonda, 1694. aastal oli Lümandu mõis liidetud Läänemaa all Märjamaa kihelkonnaga.

Kokkuvõtteks

Sellest, kuivõrd tulemuslikud olid tehtud hooldustööd 1687. aastaks, saame teada Põhja-Eesti postiteid revideerinud ja Tallinnast Riiga reisinud Rootsi valitsuse revidendi aruandest, kes kirjutas, et olemasolevate postitraktide osas ei oleks vaja midagi muuta, sest et „mugavamaid teid, kui nüüd linnade vahel tarvitatakse, on vaevalt leida”.
Kokkuvõtvalt peatuks Tõnu Raidi ja Valdo Prausti pakutud asustuspunktidel, mida Tallinna-Pärnu trass pidanuks läbima. Tõnu Raid pakkus nendeks Taani hindamisraamatus olnud külasid: Pääsküla, Tänassilma, Rahula, Jõgisoo, Kohatu, Haiba, Kustja, Käbiküla ja Vardi. 17. sajandi keskpaigaks olid nimetatud külavaldused saanud enamuses mõisa valdusteks. Nii oli Jälgimäe mõisa küla Pääsküla, Saku mõisa küla Tänassilma, Rahula oli Rahula mõisa küla, Kohatu küla paiknes Vana-Kohatu Alt-Kohat mõisa all, Haiba mõisa alla kuulusid nii Haiba kui ka Kustja küla, Käbiküla kuulus Pajaka mõisa alla ja Vardi Kirrifer kuulus Vardi mõisa alla. Siiski ei läbinud Pärnu trass 17. sajandi teisel poolel Tänassilma Tennisilmae küla ega Rahula Rauwal valdusi, samas puuduvad Raidi loetelus Jälgimäe, Valingu, Ääsmäe ja Ruila, mis olid rootsiaegsed mõisad ning mille valdusi teetrass läbis.
Raidi nimetatud küladest läbis tee kindlasti Pääsküla küla, arvatavalt veel Kustjat, Käbiküla ja Vardit. Samas ei paiknenud otseselt teetrassi ääres peaaegu ühtegi mõisat, enamik neist olid teest (mõne) miili raadiuses. Nii läbis trass nimetatud mõisate maavaldusi ja väiksemaid asustuskohti, kuid mitte mõisasüdameid. Turvalisuse kaalutlustel ei asutatud ühtegi mõisa lausa suure sõjatee äärde. Täpselt vastupidisel arvamusel on Valdo Praust, kes mitmes kohas rõhutas, et tee läbis suuri asustuskeskusi.
Pärnu maantee kulges Valdo Prausti arvates Haruteest (Arudevahe) kuni Märjamaani praegusest erineval trassil – veidi lääne poolt üle Nissi, Russalu ja Lümandu. 1672. aasta kirjeldustes ega kaardimaterjalides ei kulgenud teetrass Nissi ega Russalu kaudu. Seega ei osutunud Prausti mudelid Raidi välja pakutud meetodil usaldusväärseks, s.o „tagasiulatuva mõttekäigu abil katsetada empiiriliselt formuleeritud hüpoteesi tolle aja kaartide põhjal ettekujutatavast 1700. aastate teedevõrgu ruumilisest asendist vanemate ajajärkude kohta, näiteks varase keskaja kohta“.
Tallinna-Pärnu teetrassi kirjeldustes ei ole kahjuks lõikude täispikkust antud arvatavalt dokumendi koostamisel lähtutud kindlast eesmärgist – arvestada teetrassi parandamist vajavate maa- ja veesilla lõikude suurust. Kindlasti olid kubermangu kantseleis olemas ka lõikude kui kogu trassi pikkuse andmed, kuid neid ei ole säilitatud. Lõikude pikkuse juures on tuvastatav teatud seaduspärasus – Tallinnast lähtunud ja Keila kihelkonda läbinud teetrassi lõigud olid lühemad kui Hageri ning Nissi kihelkonna piirides olnud lõigud. Seda seletaksid maastikulised erisused. Trassi algus kulges Põhja-Eesti lavamaal, kus madalamates kohtades paiknesid madalsood, mis tänaseks on suures ulatuses kultuurrohumaadeks üles haritud. Seejärel jõudis teetrass Põhja-Eesti lavamaaga piirnenud pisut kõrgemasse ümbrusesse ja paepealsetesse paikadesse. Kõrgema ümbrusega teetrassil oli üheks pikemaks lõiguks Ruila mõisa Muusika külast Tyrisall läbi Kernu mõisa kuni Vasalemma jõeäärse Kohatu mõisa kõrtsini. Sama pikk oli arvatavalt järgmine Haiba mõisa territooriumilt Pajaka mõisa Käbiküla kõrtsini. Nende lõikude pikkus ulatus arvatavalt kümne kilomeetrini.
1672. aasta kirjeldusest nähtub, et teetrassidel olid tähtsateks vahepunktideks kõrtsid, mistõttu sillalõikude paljud alg- või lõpp-punktid olid tihti kirjas kõrtsi asukoha järgi. Kalvi Aluve loendas Tallinna-Pärnu trassil 1688. aasta andmetel 18 kõrtsi. Arvatavasti oli neid enamgi, sest juba Eestimaa kubermangu osas oli neid rohkem. Juba esimeses, 5. märtsi 1631 Eestimaa postikorralduse eeskirjas Postordnung soovitati mõisatel palgata postijaamadesse ametisse kõrtsmikud. Selle järgi pidid postijaamade asukohad Eestimaa kubermangu osas olema Tallinnast Pärnu trassil Kanamal, Kustjal, Märjamaal ja Kivi-Vigalas. Mainitud ettevõtmised ja otsused jäid aga kuni 1636 realiseerimata.
Korrapärasele postiühendusele Eestis pani aluse kuninganna Christina eestkostevalitsuse 20. veebruaril 1636 kinnitatud 18-punktiline postimäärus. 1670. aastateks oli igal teetrassi lõigul vähemalt üks, mõnes lõigus isegi kaks kõrtsi. Paljud kõrtsmikud olid pärit Tallinnast, mis tähendas, et kõrtse majandasid eestlaste kõrval veel sakslased, rootslased ja arvatavalt ka soomlased.