Mis saab, kui võtta õ täht ja panna see savisse?

0
Haidi Ratas oma tööga "Põld. Põlluke". Foto: Helerin Väronen

Helerin Väronen

Nüüdseks on Eesti keraamikute liidu aastanäitus “Õ” Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses läbi saanud, kuid meeldivaid mälestusi jagub veel mõneks ajaks. Ja neid mälestusi on ilmselt väga paljudel, kuna selle näitusega purustati kõik varasemad külastusrekordid.

Nädal enne näituse lõppu, 30. novembril kohtusid külastajatega ka viis keraamikut, et oma töödest, tehnikast ja ideest lähemalt rääkida.

Esimesena sai sõna keraamikute liidu juhatuse esimees Pille Kaleviste, kes seletas, miks sai näituse nimeks just “Õ”. Mõte hakkas tegelikult hargnema õõnesvormist. Kuna aasta on pühendatud eesti keelele ja 200 aastat tagasi nägi õ sellisel kujul, nagu seda teame, trükivalgust, tundus keraamikute jaoks õige viis läheneda savile just selle tähe kaudu. “Õ tähe alla läheb väga palju sõnu, mis annavad võimaluse mängida nii vormi, õrnuse kui ka kontseptsiooniga,” sõnas Kaleviste.
Kõik näitusel esindatud olnud 34 autorit lähenesid ruutmeetrise pinna lahendamisele ja tähele õ enda sisekaemusest lähtuvalt. Mõni lähenes sõnaliselt, mõni vormilisemalt. Kasutatud oli ka kõikvõimalikke keraamikatehnoloogiaid ja erinevaid materjale. Näituse ülespanekul kasutati ka kujundaja ja valgustaja abi, et luua tervik ja anda vaatajale natukene salapära.
Tööde tutvustamist alustas Kaleviste, kelle teos kandis nime „Võõrastemaja“. Kaks õnarlikku vormi on põletatud puupõletusahjus ning materjalina on peale savi kasutatud valget portselani ja pigmenteeritud musta portselani.
Vaataja enda otsustada jäi, kas ka näeb neis vormides herilasepesa, kuhu on liblikad tulnud, või liblikate pesa, kuhu tahab keegi veel lisaks tulla. Seos liblikatega oli just seepärast, et laest rippusid alla väikesed portselanist liblikad, mis olid Kaleviste isikunäituselt alles jäänud ja andsid teosele dünaamikat juurde.
Helena Tuudelepa teos oli mitmes mõttes eriline. 80% tema tööst oli toores savi. Pabersavi ja paberportselani tükid, millest Tuudelepa teos koosnes, ei olnud omavahel kinnitatud, nii et pärast näitust saab need tõsta kasti tagasi ja taaskasutada. Kõigepealt ladus Tuudelepp oma teose kodus valmis, tegi sellest pildi, ladus savitükid kasti nagu kartulikrõpsud ja pani näitusesaalis pildi järgi uuesti kokku. Tema teos on hästi kohaspetsiifiline ja just selle aastanäituse jaoks loodud.
Oma tööde loomist alustab Tuudelepp aga sõnast. Selle teose loomise jaoks hakkas ta otsima huvitavaid või naljakaid sõnu, kus õ täht sees, ja leidis Nõo murdes sõna „kibõnakõnõ, mis tähendab vähekest, raasukest. Sellest sündis teosele luuleline pealkiri „Võid võtta mu mõlkuvad mõtted, võid võtta mu õdusad õhtud… õnge otsas õhtuoode – kibõnakõnõ.“
Jalutuskäikudest metsas sündis teos „Õhtu metsas“, mille autor on Merike Hallik. Neil jalutuskäikudel meeldib talle jälgida loodust ning vahel ka pildistada puutüvesid ja neil olevaid mustreid. Ja eks seda teost kannustas tegema ka mure Eestimaa metsade pärast, et ikka jaguks metsa, kus hommiku- ja õhturinge jalutada. Erineva fraktuuriga püstistele torudele, mis kujutasid puude tüvesid, on Hallik sügavust ja kõrgust andnud peegliga, mille peal „puud“ asuvad. Torude tegemisel on kasutatud erinevaid tehnikaid ja materjale. Näiteks on ta kasutanud kondiportselani, mille peale mõni muigega sõnas: „Õõvastav.“
Samamoodi kodusest metsast lähtus Margit Terasmees oma teoses „Puud“. Ta sõnas näituse kohta, et keraamikutele on omane materjalist lähtuv maailmanägemine, näha vaid oma pinda ja fraktuuri. Sellel näitusel avaneb aga hoopis muu maailm, kujundaja on pannud tööd omavahel rääkima. Oma tööst rääkides sõnas Terasmees, et ta on kasutanud paberportselani, millest on tehtud puude ülemine osa. Puud omakorda kinnituvad kuubikutele. Teose nime kohta lisas ta, et tegelikult oli tal palju parem nimi välja mõeldud, kuid see läks meelest ära ja pole tagasi tulnud.
Viimane keraamik, kes oma teost tutvustas, oli Haidi Ratas, kes sõnas, et alguses teda õ täht väga ehmatas ja hirmutas. Ta tahtis üldse teha õites põllu, hakates selle jaoks rukkililli modelleerima, kuid sellest ideest asja ei saanud. Detailidest sündis hoopis teos „Põld. Põlluke“. Detailid on asetatud raamituna seinale, üks pisem, teine suurem, üks valgustatud, teine varjus. Neis detailides näeb aga igaüks ise asja. Mõni näeb neis härmatanud põldu, mõni siiski rukkilille, on ka nähtud öökulli ja traktori jälgi.
Üks näituse silmapaistvamaid töid oli Anne Türni „Õ“, kus kasutatud ka klaasi. Peened klaasijoad voolavad läbi savidetailide. Tundub uskumatu, kuid sarnaseid teoseid saadab Türn ka välismaale nii, et need ka terveks jäävad.
Maia Noorvälja teos „Õnn kui kaardimaja“ jäi silma oma joonistustega. Teiste keraamikute sõnul kasutabki Noorväli oma töödes palju maalinguid ja rahvuslikke motiive.
Täiesti omaette loo rääkis vaatajale Ann Nurga „Mida teevad õõkullid ja õmblikud, kui oravate kuningriiki valitsevad herned“. Natuke arutleti selle üle, et kuigi räägitakse narratiivijärgsest ajast, ei tohi tegelikult lugu kaduda, kunstnik peabki olema loo rääkija. Samuti arutleti, kas keraamika on osa meie pärimuskultuurist või mitte. Kus savi oli, seal keraamikaga tegeleti, kuid keskaegsed kaupmehed tõrjusid kohaliku keraamika välja. Nüüd on aga keraamika aina enam populaarsust kogunud ja seda näitab ka „Õ“ näituse menukus.

Jäta kommentaar

avatar