Kritiseerigem, kuid armastusega

0

Helerin Väronen

Igal aastal pärast riigi sünnipäevapidustusi hakkab pihta tohutu arvustamine, sealhulgas negatiivne kritiseerimine. Küll võetakse pihtide vahele presidendi kõne, vastuvõtu külaliste riided või ka kontsert.
Õnneks sel aastal ei ole veel mu kõrvu ükski negatiivne noot kontserdi kohta kostnud. See oli tõesti hea, oskuslikult üles ehitatud ja peeneid vihjeid täis, paljud neist suunatud ka küll ühiskonna valupunktidele, kuid seda rahulikult ja läbi ilu. Kes vihjetest aru ei saanud, sel tasub lugeda Anzori Barkalaja mõttearendust, mida ta oma sotsiaalmeediakontol jagas.
Presidendi kõne ja ka tema riietuse (õigemini selle hinna) kohta on ääretult vastakaid arvamusi liikvel. Lugesin ilusaid kommentaare ja soove, mis presidendipaari pildi alla olid kirjutatud, ja märkasin, et mitte kõik ei ole positiivselt meelestatud. Tekkis küsimus, kas vähemalt üheks päevaks, selleks kõige olulisemaks, mis meie VABAriigi elus on, ei võiks vaenu valitsuse ja riigi vastu kõrvale heita ja olla tänulik selle eest, et meil on oma riik, mille sünnipäeva tähistada. Meil on rohkem asju hästi kui halvasti ja väikeste sammude haaval aina paremaks läheb.
Muidugi on teemasid, kus tõesti tasubki kriitiline olla võimulolijate suhtes. Kriitika saab olla edasiviiv jõud, kui see on edasi antud rahulikult, ilma alanduste ja solvanguteta, siira sooviga muuta maailma paremaks paigaks kõigile. Vahel on aga inimesed enda valede valikute ja tagurpidi pööratud prioriteetidega oma hädades ise süüdi. Kuid viha ja trots elatakse kõigi teiste peale välja, mitte ei taibata peeglisse vaadata.
Vaadates kogu vastuvõtu sadades erinevates varjundites ilu, meenub alati, et on teatud hulk inimesi, kelle arvates võiks selline pidu, eriti raskel ajal, kui riigi rahaline seisukord kehv, olemata olla. Kuid nii suurejooneline pidu annab tööd niivõrd paljudele ja see on väärtus omaette. Ja laul, muusika ja tants on tegelikult see, mis kannab meid läbi raskete hetkede. Tuleb meelde Martti Helde film „Risttuules”, kus Siberisse küüditatud Erna kõige helgemad hetked olid need, kui sai laulda ja tantsida.
Kogu selle arvustamise jutu peale tahaks küsida, kas negatiivne kritiseerimine ja vastandumine on see, mida me tahame oma lastele õpetada? Kui nad näevad, kuidas vanem teleka ees kellegi riietuse või sõnavõtu peale piltlikult öeldes tuld ja tõrva purskab, siis ta arvab, et nii võibki teha ja see kandub kodust kaugemale, muutudes koolikiusamiseks.
Käisin hiljuti kuulamas vanematele suunatud loengut VEPA meetodi kohta, mis muuhulgas arendab lapse sotsiaalseid oskusi ja õpetab neid üksteist tunnustama ka väikeste asjade eest. VEPA üks töövahend on kiidu, ehk paberile pandud kiitus kaaslasele. Kuid see kiitus peab tulema selle eest, milline inimene oma iseloomult või käitumiselt on, mitte ta ilusate silmade või ägeda pluusi eest. Selliseid kiidusid võiks täiskasvanudki teineteisele enesekindluse tõstmiseks jagada. Üldse peaks me õppima olema rohkem laste moodi siirad, vahetud ja armastavalt ausad.