Lisaleht Koduloolane: Kohapärimus kõnetab

0

Eha Kaljusaar

Taelamäe kurat

Taelamäe asub Märjamaa kihelkonnas Märjamaa vallas Moka külas. Aastatel 1790-1800 asutas Kasti mõis Taelamäele karjamõisa, mida nimetati Järgküla mõisaks (Hoflage Jerküll). Dobermanni järgi ehitati Taelamäele karjalaut, rehi ning väike elamu karjasele, kõik olid puitehitised. Täielikult võeti karjamõisa alla Korsiküla maad, vähemal määral puudutati ka Moka ja Järgküla põlde. Järgküla karjamõis eksisteeris suhteliselt lühikest aega ja pärast 1820. a jaotati maad uuesti taludeks.
Taelamäel asub ka vana liivamaardla, mida kohalikud liivaaukudeks kutsuvad. Liivaaukudes on Haimre koolilapsed ja siinsed külaelanikud käinud vastlasõitu tegemas. Aastakümnetega on liivakarjääri ala väga palju laienenud. Tänapäeval on kurikuulsast Taelamäe talust järel vaevumärgatav ahervare ja viljapuuaed on muutunud sügavaks „kuristikuks“. XXI sajandil ei teata Taelamäed kui mütoloogilist paika, vaid tuntud on liivaaukudesse rajatud krossirada.

Taelamäe kurat on kirjaliku kuulsuse saanud tänu M. J. Eisenile

Mattias Johann Eisen sündis Vigalas Oese külakoolmeistri perekonnas 28. septembril 1857. aastal. 1882. aastal ilmub M. J. Eiseni muistendite kogu „Esivanemate varandus“, kus kirjas ka lugu „Taelamäe kurat“. Eiseni kustumatu elutöö on esivanemate vaimse loomingu kogumine tulevastele põlvedele. Tema töörohke elu lõppes 6. augustil 1934. aastal.

Kuidas sai Taelamäe oma nime
M. J. Eiseni järgi
Vanakuri tahtnud suitsule tuld saada. Ilm oli olnud vihmane. Taelakivid saanud märjaks. Tule süütamine ei õnnestunud kuidagi, proovinud üha uusi kive ja visanud need siis maha. Mahaloobitud kividest tekkinud mägi.

Taelamäe kurat
M. J. Eisen
Taelamägi on Märjamaa kihelkonnas Kasti vallas. Enne, vanal targal ajal, elanud Taelamäel talupidaja Tõnis.
Kord Märjamaa laadal ütelnud keegi hiidlane Tõnise vastu: “Osta mulle pool kortelt viina, ma annan sulle eluaegse leiva!“
Taelamäe peremees mõtelnud tükk aega, siiski ostnud viimaks ja sõitnud koju. Kodus võtnud mees hobuse eest ära, viinud rehe alla, unustanud aga heinad ette andmata. Tüki aja pärast, kui mees juba toas sooja oli saanud, tuli talle hobune jälle meelde. Siiski pole ta ise tahtnud välja minna, käskinud naist hobusele heinu anda. Naine vaadanud rehe alla, kus hobune olnud, ja hüüdnud: “Mis sa räägid! Hobusel ikka kaeravakki ees, ise põle heinugi and.“
Mees pole seda uskunud, läinud ise vaatama. Hobusel olnudki kaeraga täidetud vakk ees. Mehel tulnud nüüd viina ostmine meelde.
Õhtul, kui tuli kustunud, tulnud äkitsi keriselt kivi mehele pihta. Mees karanud voodist välja, võtnud tule üles – ei kerisel pole kedagi näha olnud. Nüüd saanud teine alles aru, et enesele kuradi oli ostnud.
Peale seda ei ole kurat oma rahva külge puutunud, loopinud aga kive võõraste peale, kes Taelamäele läinud.
Peremehel olnud aga siiski kibe lugu. Kui ta üksi olnud, tulnud kurat ta juurde ja küsinud tööd. Nõnda läinud mitu aastat mööda. Viimaks kaevanud mees oma häda jälle ühele hiidlasele Märjamaa laadal. See õpetanud meest nõnda: „Pane piitsale seitse sõlme sisse, hoia piits aga käepärast. Siis kui ta su juurde tuleb, hakka teda lööma ja loe sealjuures ikka üks ja üks, aga mitte kaks, siis saad ise ka peksa. Sedaviisi pead teda niikaua lööma, kuni katuseunkast välja. Mis tema sulle ütleb, hoia tegemast.“
Mees teinud piitsale seitse sõlme sisse, hakanud kuradit peksma ja lugenud ikka üks ja üks. Kurat hüüdnud: “Ütle kaks ka!“
Mees peksnud aga edasi, ei ole muud sõna ütelnud kui aga üks. Niikaua kuni kurat unkast välja läinud. Sestsaadik on Taelamäe kurat kadunud.

Kuidas mind Taelamäe kuradilugude juurde juhatati?

Haimre rahvamajas 14. septembril 2019 toimunud Jüri Metssalu korraldatud Märjamaa kihelkonna looduslike pühapaikade teabepäeval küsis osaleja Kalev Tihkan minult: “Kuidas Taelamäe kurat elab?“ Kohe meenusid mulle lapsepõlves kuuldud lood Taelamäe kuradist, mis olid aastakümnetega unustusehõlma vajunud. Nädal hiljem oli kohtumine meedium Margus Maripuuga, tema vahendas esitatud küsimust: “Kuidas on lood Taelamäe kuradiga?“
Mulle tuli müstiline teade ja ka soovitus: „Taelamäel on must ava, mille taga on kaks mürkrohelise karvkatte ja musta südamega kuradipoissi, keda kutsutakse “nukriteks“. Anti märku, et minul tuleks ühendust võtta Taelamäel elanud Salme ja Helmiga. Nad ootavad, et rääkida lugusid. Taelamäele tuleks paigaldada puuskulptuur naiskuradist. Miks naiskuradist? Et säiliks kuradipoiste ülemvõim.“
Selle teadmisega hakkasin tegutsema, et elustada mütoloogiline koht Taelamäe oma kuradilugudega.

Taelamäe elanikud

XX sajandi esimesel poolel oli Taelamäel Kasti mõisa moonakate maja, kus elasid erinevad perekonnad. Kuuldavasti oli Moonakate maja ehitatud kunagisest rehihoonest. Räägib Taelamäe peretütar Helmi (86 a): “Moonakate majas oli neli suurt eluruumi, igas toas oli reheahi koldega. Koldes elava tule peal keedeti toitu. Kolde laes olid konksud, kuhu riputati pada, mille kõrgust oli võimalik muuta. Toast viis uks sahvrisse ja sahvri põranda all oli väike maa-alune kelder. Maja esiküljes oleva eeskoja kaudu siseneti kahte eluruumi, maja tagaküljest eeskoja kaudu samuti kahte eluruumi.
Üks neljast ruumist oli muldpõrandaga. Seda kutsuti Tooni toaks. Ilmselt oli seal kunagi elanud Tooni. Selles ruumis olid meie kanad. Meie toa, ja ka kõrvaltoa põrand olid paekivist. Neljandal ruumil oli laudpõrand, kirjas Punga taluna ja seal elas Miina Puntso. Miina ei olnud meie sugulane. Meie kõrvaltoas elas isa vend Kaarel. Onu Kaarel oli kingsepp. Loomade pidamiseks oli eraldi laudahoone, mille otsas aidaosa. Maja juures kaevu ei olnud. Vett tõime Kupja talu vastas asuvast Korsiküla kaevust.“
Korsikülast oli tol ajal alles kaev, mis asus liivaaukude vastaskaldalt veidi edasi. Tänapäeval Korsiküla asukohast viide puudub. Kohalikud teavad, et kunagise Korsiküla tee alguses on praegu teeviit: Altküla – Mullamaa tee.
II maailmasõja ajal toimunud lahingute ajal olid sakslased Taelamäel. Venelased pommitasid, maja katus sai purustusi. Hiljem räsisid katust tugevad tuuled, viies osa katust kaasa. Miina Puntso võeti elama Altküla Kase talusse. Helmi Puntso pere võeti elama lähedal asuvasse Moka talusse. Taelamäe nn moonakate maja hävis.

Räägib Helmi: „Meid oli viis last, kõige vanem oli üheksa-aastane, kõige noorem kolmekuune. Oli kolmekuninga laupäev, isa oli voodis haige. Ema pesi meid vannis puhtaks ja pani voodisse mängima, ise läks lauta loomi talitama. Olime kõik viiekesi voodis, mängisime ja kilkasime. Vann meie pesuveega oli toa põrandal. Vaatan, valge kass paneb pea ja käpad üle vanni ääre ja vaatab vee poole. Ütlen teistele, vaadake, vaadake. Teised küsisid, mida me vaatame, me ei näe mitte midagi.
Isa küsis juua, aga mänguhoos ei läinud ma kohe. Kui isale vett viima läksin, ei võtnud isa vett vastu. Kui ema laudast tuppa tuli, ütlesin, et isa küsis juua, aga ei võtnud vett vastu. Ema läks kohe isa juurde, isa oli siitilmast lahkunud.“
Helmi isa suri 45-aastasena, jättes viis väikest last ema Juuli kasvatada. Külarahvas abistas peret. Helmil oli aastaid koduks Paaduotsa külas asuv Paatsimaa talu.

Taelamäe kuradilood elavad suusõnaliselt

Taelamäe oli eelmise sajandi keskpaiku siinsele kogukonnale kuulus kuradilugudega. Piirkonnas esineb ka pühapaiku, aga lood rahvamaja vaimudest ja Taelamäe kuradist erutasid alati kuulaja meeli. Aastakümneid ei räägitud kohapärimuslugusid. Mul avanes ootamatult võimalus taaselustada ka Taelamäe kuradilood ja seda otse elusoleva allika vahendusel. Sellised lood väärivad kajastamist.
Oma kogetust räägib Taelamäe Helmi: „Mängisin üksi toas, istusin aknalaua peal. Minust vanemad õde-vend olid Haimre koolis. Nooremad, Saima ja Jaan kõrval onu Kaarli juures. Neil meeldis vaadata, kui onu kingsepatööd tegi. Ma ei mäleta, kui vana ma olin, aga koolis ma veel ei käinud. Kuulen, keegi kraabib küüntega keriseukse peal, kraaps-kraaps, mitu korda. Mul oli suur hirm, olin hästi vakka. Kui ema tuppa tuli, rääkisin talle. Ema tegi kerisepeldi lahti ja näeme, et tahmasel peldil olid sügavad küüntega kraapimise jäljed. Emal hommikul kerisele sooja pandud piimakruus oli ümber aetud.“
Teine lugu: “Isa oli surnud ja ema oli rehepeksu juures. Mängisime kõik koos toas rehepeksumasinat. Selleks panime kaks taburetti üksteise peale. Tagusime niidirullid naeltega taburetijalgade külge ja panime paelad rehepeksumasinale veorihmadeks. Vend Jaan oli reheahju peal ja loopis alla kuivama pandud villaseid sokke, kindaid ja muud kätte juhtuvat. Ta loopis asju taburetijalgade vahele, nagu viljavihkusid rehepeksumasinasse. Koos loobituga tuli alla talimütsi suurune „karvatuust“, mis lendas üle meie kapi taha. See ajas toa paksult tolmu täis. Me ei näinud taburettide juures enam teineteistki. Tegime ukse ja aknad lahti, tuulutasime tuba. Otsisime ka kapi taha kadunud „karvatuusti“, aga ei leidnud.“
M. J. Eisen kui eesti mütoloogia uurija paigutaks sellised lood muistendi alla. Samas on kirjutatud, „et muistendite hulgas leidub ka olustikulise ja ajaloolise sisuga palasid, milles mütoloogilise seletamise järele puudub vajadus“.
Need Helmi poolt läbi elatud ja räägitud lood on ehedad. Mõistatuseks on jäänud toimunu ka Helmi perele, sest kerisele pääses kas korstna või toast peldi kaudu. Kellega või millega oli tegemist, jääb igaühe enda otsustada. Eriliste nähtuste või tundmuste nägemine ja tajumine oleneb meie meelte avanemise ulatusest. Helmil on erilised võimed, millele ta ise seletust ei tea. Tema erinevad ettekuulutused on elatud elu jooksul läinud täide ja leidnud kinnitust.
Olen otsustanud elustada muistse asukoha, Taelamäe. Selleks loodan leida rahalist toetust huvitava projekti elluviimiseks, et paigaldada asukohta puuskulptuur „Pargipink naiskuradiga“. See kõnetaks ja tutvustaks huvilistele müstilist kohapärimuskohta. Taelamäe asub Haimre rahvamaja lähedal ja on tuntud krossiraja kohana.
Kallid koduloohuvilised, teil on võimalus „Taelamäe kuradi“ projektis osaleda, toetades rahaliselt (MTÜ Haimre Kultuuriselts a/a EE032200221052452553) ettevõtmist, nii saad sinagi osaleda mütoloogilise koha tähistajana. Heategijaid ei unustata!

Jäta kommentaar

avatar