-1.7 C
Rapla
Kolmapäev, 24 apr. 2024
LisalehtLisaleht Koduloolane: Mis saab muinasaja arhiivist?

Lisaleht Koduloolane: Mis saab muinasaja arhiivist?

Mati Mandel, arheoloog

Viimasel ajal on palju juttu tehtud hobiotsijate poolt leitud muistsetest aaretest ja haruldastest muinas­esemetest. Saaremaalt eelmisel aastal detektoriga avastatud kuldkäevõru leidu tervitas üldsus lausa rõõmuhõisetega.

Detektoristide tegevusel on aga ka varjupool, millest eriti ei räägita. Paljud just muistsetest matmispaikadest röövitud haruldused müüakse piiri taha või rändavad illegaalsetesse erakollektsioonidesse ning lähevad meie kultuurile igaveseks kaotsi.
Muistse kuldeseme leidmine Eestist on siiski suur erand. Õnneks Eestisse muinasajal kuld üldiselt ei jõudnud. Kui olnuks teisiti, oleks kogu Eestimaa maapind ilmselt juba ammu korduvalt pahupidi pööratud ning kõik siit leitud haruldasemad esemed mööda maailma laiali tassitud.
Detektorismil on aga teinegi varjukülg. See on kahju, mis selline muistsete esemete väljakaevamine meie tuhande või enamagi aasta vanustest elupaikadest, ohverdamiskohtadest, linnustelt ja kalmetest neile objektidele teeb. Kuna kirjalikud dokumendid 13. sajandist varasemast ajajärgust Eestis puuduvad, on tolleaegseteks ainsateks arhiiviallikateks vaid needsamad muistsed külakohad, linnused ja ohverdamispaigad, eelkõige aga leiurikkuse tõttu just matmispaigad. Pandi ju muinasajal surnule hauda kaasa nii tööriistu, relvi kui ka ehteid. Need arhiiviallikad võivad meile täit informatsiooni anda vaid siis, kui neid teadlaste poolt ja just arheoloogiliste kaevanditega uuritakse. Nii matmiskombestik kui ka esemete kaasa panemise viis oli vastavalt ajastule ning Eesti piirkonnale väga erinev, samas väga informatiivne. Väga palju sellest on aga praegu veel uurimata ja seetõttu ka teadmata.
Kes on näinud Eesti Rahva Muuseumis eksponeeritavat nn Kukruse emandat – Virumaalt leitud 12.-13. sajandi täies ehtes naisematust -, võib vaid imestada, et selline haruldus on maa sees puutumatult säilinud ning õnnestunud väga korralikult välja kaevata. Mida kõike see leid meile räägib esiemade välimusest, ehtimisviisist, kommetest ja kaasapandud esemete kaudu ka ehtemeistrite oskustest ning kunstimeelest, ühiskonna arengutasemest üldse. Et matust nii nagu vaja välja puhastada, transporditi see koos ümbritseva mullaga laborisse ja uuriti seda alles seal. Alati nii teha ei õnnestu.
Kuid kohapealgi kaevavad arheoloogid selliseid matuseid välja kühvlikeste ja pintslitega õhukeste kihtidena ning kõiki ettevaatusabinõusid silmas pidades. Nii toimides saab täpselt fikseerida, kus ja kuidas üks või teine matusele kaasa pandud ese paiknes. Vähe sellest, surnu riietusele kunagi õmmeldud ja säilinud pronksspiraalide paiknemise järgi on õnnestunud taastada isegi osa neist kaunistustest rõivale moodustunud ornamentikat. Lihtsalt labidaga kalmetele auke kaevates see kõik hävib. Nii võimegi ette kujutada, milline pilt oleks arheoloogidele avanenud, kui nad oleks Kukruse memme juurde sattunud pärast hobiotsijate rüüstetegevust.
Aga just sellist hävitustööd on detektoristid meie esivanemete matmispaikades juba aastaid korda saatnud. Teadusele nii juba praeguseks tekitatud kahju on korvamatu!

Põletusmatuste mõistatused

Kõige hullem on lugu põletusmatustega, mis levisid põhjapoolses Eestis paralleelselt põletamata matustega I aastatuhande I poolel ja keskpaiku ning domineerisid 10.-12. sajandil, vahetudes siis jälle laibamatustega. Põletusmatuste puhul on tähelepanuväärsed nii matused ise kui ka surnute põletamise kohad. 11.-12. sajandil on surnud põletatud matmispaiga enda territooriumil, mõnikord ilmselt ka kalme kõrval. Kas ka kaugemal, pole praegu veel teada.
I aastatuhande I poolel ja keskel pole siiani uuritud matmispaikadel krematsioonikohti avastatud. Kus siis surnud põletati, seda me veel ei tea.
Surnute põletusaste oli ka erinev. 11.-12. sajandil on domineerinud väga tugev põletusaste, aga I aastatuhande keskpaiku on esinenud ka nõrgalt põletamist, sageli millegipärast paralleelselt põletamata matmisega.
Krematsioonialal korjati siis luukillud ja põlenud esemed kokku ning asetati kalmesse, kuid harva kõik kokku, hoopis sagedamini mitmesse kohta. Luud asetati samuti sageli esemetest hoopis eraldi. Näib veel, et kõiki ühe matuse luid alati kalmesse ei paigutatudki. Kuhu need viidi, pole teada. Leidub ka juhtumeid, kus maetud on küll esemed, luud aga hoopis puuduvad. Kas siis on tegu juhtumiga, kus inimene hukkus kusagil kaugel, ning maeti vaid tema asjad? Või on tegu hoopis millegi muuga, mingite muude kommetega?
Niisiis, põletusmatustega seotud mõistatusi on praegu veel väga palju.
Ettekujutus 5.-9. sajandi kalmete ehitusest ja matmiskombestikust on aga siiani täiesti puudulik. Teame vaid, et siis on see olnud väga mitmekesine. Näiteks Läänemaal on enne detektorismi levimist saadud põhjalikumalt uurida vaid kolme selle perioodi matmispaika ja neis kõigis oli kalmeehitus ja matmiskombestik erinev. Muude põhjapoolse Eesti maakondade matmiskombestikust ei teata niigi palju.
Hoopis hull on aga lugu nende matmispaikadega, mis on leitud viimastel aastatel. Nii mõnigi hobiotsija on niisugusele muistisele sattudes kaevanud välja kümneid ja isegi sadu muinasesemeid. Ning siis tuleb sellisele objektile järgmine detektorist ja kaevab jälle välja viiskümmend või sada eset. Nii on see muistne mälestusmärk sõelapõhjaks songitud.

Ka künnikiht võib peita olulist informatsiooni

Paarkümmend aastat tagasi, kui detektoriga otsimine tegi Eestis alles esimesi samme, soovisid hobiotsijad, et neil lubataks kaevata asju välja pidevalt haritud põldudelt künnikihist. Et seal on esemed niikuinii oma algsetelt kohtadelt liigutatud ning hävivad aegamööda. Esijoones oli eesmärk müntide ja just müntidest koosnevate aarete leidmine, kuid ära ei põlatud ka tervemaid kalmeleide.
Kuid kas siis künnikihist esemete väljakaevamine ei rikugi midagi?
Eesti eripära on asjaolu, et väga paljud meie muinasaja lõpuperioodi matmispaigad on aegade jooksul võetud põllu alla ning korduvalt üle küntud. Eriti lihtne oli seda teha kalmetega, millel on olnud kas nõrk kivistik või on see hoopis puudunud. Sageli on puutumata jäänud vaid matmispaikade sügavam horisont. Tuleb küll arvestada, et küntud on meil aegade jooksul erinevalt.
Vähemalt Lääne- ja Põhja-Eestis on omaaegse hobukünni sügavus olnud keskmiselt vaid 20-25 sentimeetrit, hilisem traktorikünd oli reeglina sügavam. Nõukogude ajal tehti aga mõnel pool ka sügavkündi, mis keeras mullapinna segamini isegi 40 sentimeetri sügavuselt. Seega võiks arvata, et kui meil on teada maksimaalne künnisügavus ühel konkreetsel põllulapil, võiks ju kõrgemal asetsevad asjad välja kaevata.
Kuid kas see ikka on õige, kas sellega ei tehtagi siis enam kahju? Põhja- ning Lääne-Eesti põllud on kivised. Kive leidub ka pindmise mullakihi all. Seetõttu võib isegi korduvalt läbi küntud kihis sageli leida kohti, kus ader on kividele põrgates ülespoole liikunud ning matuse või selle osad oma algses asukohas säilitanud. Võib tuua kümneid näiteid, kus selliseid kivide tõttu säilinud leiukomplekse on arheoloogilistel kaevamistel just nimelt künnikihist avastatud – Keskvere põletuskalmistu Martna lähedal või Kurese põletuskalmistu Mihkli lähedal.
Esineb isegi veel kummalisemaid juhtumeid. Lääne-Eestis on leitud mitu 12. sajandi põletamata matust lausa küntud põllu pindmisest kihist. On õnnestunud välja selgitada nii luustiku kui ka selle juurde pandud esemete asend. Ilmselt on selles paigas põllul küntud vaid korra või kaks ning luustikud mingil viisil põhjalikult segi pööramata jäänud.
Niisiis ei saa me sugugi alati kindlad olla, et künnikihis on kõik segamini pööratud.
Kuid on veel mitu asjaolu, mida ei saa unustada. Omaaegseid kalmeid ei rajatud kunagi peegelsiledale maale. Kalmealal on sageli ka muust künnikihi ulatusest sügavamaid lohke ja isegi spetsiaalselt sügavamale kaevatud auke ja süvendeid, kus muinasaegne matus võib olla tervelt säilinud. Selliseid näiteid võib tuua Linnamäe põletuskalmistult Pärnumaal, kus kiht-kihilt kaevates paljandusid surnute põletamise alad ning künnist veidi sügavamale kaevatud matuselohud luude ja esemetega. Ehmja põletuskalmistul Läänemaal olid aga muust kalmekihist sügavamale looduslikku kihti kaevatud lausa meetrisügavused matuseaugud, kus kõik sinna asetatu oli säilinud.
Ka ei pruugi me isegi väikest proovikaevandit korduvalt läbi küntud kalmealale rajades olla kindlad, et kusagil sealsamas kõrval, künnikihi alumistes horisontides, pole adraterast puutumatuna säilinud matuseid või leiukogumeid.
See kõik saab aga selgeks vaid siis, kui asju lihtsalt maa seest välja ei kaevata, nagu seda tegid 18. sajandil antiiksete huvidega mõisnikud, keda huvitasid vaid esemed, ning nüüd kahjuks jälle hobiotsijad. Toimida tuleks nii nagu näeb ette arheoloogias aastakümnete jooksul välja kujunenud metoodika. Avastatud muistisele mõõdetakse sisse kaevand ning seal kaevatakse horisontaalsete kihtidena. Nii leiab üles ja saab plaanidel täpselt fikseerida surnute põletamise alad, leidude või leiukomplekside, aga ka luude ja luukogumite paiknemise asendi, samuti sügavuse, kuhu on ulatunud ader. Muud arheoloogilise väliuurimise võimalust pole lihtsalt olemas.

Mida oleks kohe vaja teha?

Praegu on põhiprobleemiks asjaolu, et avastatud objekte kaevanditega ei uurita. Uurimistööks pole üldse raha ning võimalike väliuurijate arv Eestis ei ületa tosinat, ja neid, kellel on muistsete kalmistute uurimise kogemus, leidub veel vähem.
Riigikogu on kahe viimase muinsuskaitseseaduse uuendusega andnud detektorismile rohelise tee. Ainuüksi lubadega hobiotsijaid on juba ligi 600, lisaks need, kellel mingit luba pole ja kelle arv on teadmata. Väga paljud põletusmatustega matmispaigad, nii need, mida on kaitsnud kivistik kui ka hoopis kivistikuta matuseväljad, on tänaseks kui mitte hävitatud, siis nii põhjalikult rikutud, et nende edaspidisel uurimisel enam tõepäraseid järeldusi teha ei saa.
Kui linnade muinsuskaitsealadele tahetakse midagi ehitada ning muistne või keskaegne kultuurkiht plaanitakse hävitada, peab sellest huvitatud organisatsioon maksma kinni ala eelneva arheoloogilise uurimise. Maal asuvad muistsed kalmed on hobiotsijate tegevuse tagajärjel viidud samasugusesse hävimisseisu nagu linnade kultuurkihid sinna ehitisi planeerides. Kes peaks rahastama nende uurimist?
Kui Riigikogu on andnud vaba voli muististe hävitamiseks, kas ta ei peaks siis leidma vahendeid ka praegu hävitatava arheoloogilise arhiivi uurimiseks?
Vastasel juhul see arhiiv lihtsalt hävib ning paljud küsimused meie muinasajast, mida praegu veel lahendada saaks, jäävadki vastusteta. Kui muinasaja arhiivi päästmiseks praegu kohe midagi ette ei võeta, kaob selle uurimise võimalus ka tulevikus.
Praeguses olukorras oleks vaja kiiresti luua kaks päästekaevamiste gruppi, üks Tartu ülikooli, teine Tallinna ülikooli juures. Need peaksid olema loodud juba eelolevaks kevadeks, olema rahastatud, võimelised kohe sõitma avastatud muistise juurde ning tegema ära esialgsed proovikaevandid. Kui tegu on uut väärtuslikku informatsiooni tõotava objektiga, tuleb kohe võtta meetmed avastatud muistise reaalseks kaitsmiseks ning planeerida juba suuremad uurimistööd.
Kes saaks siin kiiresti aidata ja muinasaja arhiivi hävitamisele piiri panna? Ehk Riigikogu kultuurikomisjon, mille praeguses koosseisus on teatavasti ka kompetentseid ajaloolasi?
Loodusesse suhtumisest räägime juba kui kultuuriküsimusest. Kuid muinasaja arhiiv? Kas selle arhiivi säilitamine või hävitada laskmine pole samuti meie kultuuriküsimus?

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare