RMK raiub ka kaitsealadel ja asumilähedastes metsades! Miks? Selgitan!

0
Margus Emberg. Foto erakogu

Margus Emberg, RMK Raplamaa metsaülem

Raiekriitikud avaldavad regulaarselt kahtlust, et RMK-l hakkab mets otsa lõppema. Viidatakse väidetavale raiesurve kasvule looduskaitsealadel ja nüüd ka kõrgendatud avaliku huviga aladel (KAH). Raplamaa Sõnumite (RS) juhtkiri avaldab koguni arvamust, et RMK-l on näpud põhjas ja ongi veel ainult looduskaitsealad, pargid ja surnuaiad järel ning pelletite ja saepuruplaadi materjaliks sobivad ka noorendikud … kas või iluhekid. Kuidas on asi tegelikult?

Osal looduskaitsealadel on raiesurve võib-olla tõesti kõrge olnud, kuid kahtlustan selles hoopis looduskaitselisi suurepinnalisi raadamisraieid, mida tehakse ka sihtkaitsevööndites. Kõige suurem teadaolev raadamisraie tehti Endla looduskaitsealal sookoosluste taastamiseks. Selles pole midagi hullu, sest sood ja rabad on maismaal kestvalt kasvavad süsinikureservuaarid, mistõttu on nende taastamine atmosfäärisüsiniku sidumiseks sama vajalik kui metsa majandamisega saadud puit fossiiltoorme asendamiseks.
Suurepinnalisi raadamisi tehakse ka poollooduslike koosluste taastamiseks. Edaspidi kasutatakse neid alasid heina- ja karjamaadena sealse maastiku elurikkuse kaitseks. Omamoodi paradoks ongi, et metsavööndile omane maastikuilme on kaitsealadel kaitstud lageraiete eest, kuid raadamise eest on see osaliselt kaitsetu. On igati mõistetav, et inimesel, kes pidevalt metsanduse või looduskaitsetöödega kokku ei puutu, ongi raske vahet teha, mis eesmärgil mingit raiet tehakse. Tema jaoks on raie raie. Värvika seigana pole sugugi võimatu, et televisioonis nn metsasõja algusaastatel avalikkusele presenteeritud ortofotod võisid lageraielankide seas ka just neid kaitsealadel tehtud suurepinnalisi raadamisi sisaldada.
Kui kaitseala tehakse inimeste elu- või tegevuspiirkonda, on möödapääsmatu ka inimesi ohustavate elurikaste puude tüügastamine, nagu seda tehti Raplamaal Keava mägedes.
Kaitsealade piiranguvööndites, mida on 7,1% RMK metsamaa pindalast, on lubatud varuda teatud tingimustel ka puitu. Piiranguvööndis on kaitsekorrast tulenevalt karmid piirangud raieajale, raieviisidele ja lankide suurusele. Kaitsealadel on RMK-l töömehe roll – Keskkonnaamet ütleb, mida teha ei tohi, mida võib ja mida tegema peab. Kui piiranguvööndist kujuneb karmide piirangute tõttu kaitsekord, mis sisuliselt välistab metsa säästliku majandamise, oleks otstarbekam seal selguse mõttes juba sihtkaitsevöönd kehtestada.
Loodusreserveerimise pahupoolena tuleb välja tuua tõik, et toredaks või suisa kasutuks muutuvad seni kulutatud ressursid, seal hulgas investeeringud metsateedesse. Märkimist vääriv on ka asjaolu, et puitu saab samalt pinnaühikult varuda korduvalt, kuid ranget kaitset saab rakendada ainult ühe korra ja kui see on piisavalt kaua kestnud, ei ole suunamuutus enam ratsionaalne.
Raied paistavad silma ka asulate lähedal, kus seni ei ole nii palju raiutud. Tänaseks ületab aga paljude nende puistute vanus küpsusvanust isegi 20 aastat ja rohkemgi, mistõttu tuleb otsustada, kas me soovime veel säilinud tarbepuidu kasutusele võtta või mitte. Inimesed vajavad puitu! Seetõttu on tulundusmetsas eesmärk siiski kvaliteetse ja kõrgelt väärindatava puidu saamine. Ainuüksi riknenud ja ohtlike üksikpuudena raiudes pole see võimalik – see on säästliku ressursikasutuse mõttes kulukas ja varutud puit kõlbab põhiosas vaid kütteks. Ka tulemus maastikul ei pruugi nõudlikule metsanautijale sugugi meeltmööda olla.

Riigimetsa vahetud naabrid on meiega vägagi sama meelt ega taha oma hoonete ja rajatiste lähedale puid, mis neid tormiga ohustada võivad. Samuti ei soovi nad oma aia taha inetut ja tuleohtlikku lamavat puitu. Inimesed ei soovi ka puudest blokeeritud koduteed ega elektrikatkestusi. Sellest räägib selget keelt piirinaabrite esitatud ohtlike puude likvideerimise taotluste kasvav hulk.
Sageli tuntakse hoopis rõõmu avanenud vaatest ja päikesevalgusest. Inimesed hindavad ka puitu kui keskkonnasõbralikku materjali ja energiakandjat. Viimase keskkonnateadlikkuse uuringu kohaselt arvab koguni 91%, et puit on keskkonnasäästlik materjal. Asumilähedaste metsade puhul väärib äramärkimist ka tõik, et looduskaitsealadeks on need ekspertide poolt üldjuhul ära põlatud.
Tänavu kohendab RMK KAH-alade valikut. Vastupidiselt meedias levitatule, et seda ala on plaanis koomale tõmmata, istusid RMK metsaülemad koos ja arutasid pindala suurendamist. Üldise põhimõttena liidetakse mitmed tiheasustusega külgnevad väiksemad alad kokku ning osa KAH-alasid tehakse suuremaks. Nendele aladele kavatseme koostada 10 aasta majandamiskavad, mis kindlustavad kogukonna pikaajalise teadmise, mis põhjusel ning kuhu, millal ja millised raied on planeeritud. Kogukonnaga suhtlemisel selgitame võimalikud probleemkohad ja kaardistame avaliku huvi objektid riigimetsas, et nendega võimalusel arvestada. Konkreetsed puud, mida kindlasti soovitakse säilitada, märgime koos piirinaabritega enne raiet.
Lankide maastikule paigutamisel on meie eesmärk visuaalset häiringut pehmendada. Varem kogukondadele tutvustatud KAH-alasid on Raplamaal neli, informatsioon koosolekute kohta on avalik ja vallalehtedes kajastatud. Kaerepere koosolek leidis põhjaliku ja tasakaalustatud kajastuse ajakirjanik Stina Andoki poolt 28.02.2018 ka Raplamaa Sõnumites.
Kokkulepped on aga alati kahepoolsed. Pahatihti on ka RMK-l kogukondadele või piirinaabritele etteheiteid, näiteks metsa prügistamise, ebaseadusliku ladustamise ning ebaseaduslike rajatiste osas. Kõiksugu selline tegevus takistab metsa avalikku kasutamist ja metsa majandamist, mille käigus võib piirinaabri varandus vigagi saada. Selles osas peavad ka kogukonnad ja piirinaabrid kohustusi võtma ja ebaseadusliku tegevuse lõpetama. Värvikamate näidetena on juhtumid, kus RMK maa on okupeeritud kapitaalse füüsilise tara abil.

Väidetakse küll, et igale kodanikule kuulub hektar riigimetsa, kuid see on eksitav. Õige on öelda, et iga hektar riigimetsast kuulub 1,3 miljonile kodanikule. See käib ka KAH-alade kohta. Kellelgi pole põhjust ootusele, et ostes või omades 0,3 ha suurust krunti, on lisasaagiseks ka otsustusõigus raiete üle 30 hektaril riigimetsamaal. Kui see nii oleks, tuleks sellise võimaluse puudumine kompenseerida nendele, kelle koduga ei külgne 30 ha riigimetsa.
On väidetud, et lageraie vähendab naaberkruntide väärtust, kuid sellisel juhul pidi metsa eelnev kasvamine nende kruntide väärtust ka tõstma.
Meil kõigil on ühine soov, et meie riigimetsad rahuldaksid ka kaugemas tulevikus kõiki vajadusi – kasvataksid väärtuslikku puitu, seal oleks hea jalutada ja puhata, neis olevad loodus- ja pärandkultuuri väärtused oleks säilinud. See hõlmab endas ka raieid kaitsealadel ja asumilähedaste metsade majandamist.

Jäta kommentaar

avatar