Siim Jõgis
Kolmapäeval, 11. märtsil möödub täpselt kolmkümmend aastat Eesti Kongressi esimesest istungjärgust Estonia kontserdisaalis. Tegemist oli märgilise sündmusega, mis sillutas teed Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamiseks.
Tagantjärele on selle ajaloolist rolli kergem hinnata, kuid millised mõtted ja unistused valitsesid kohapeal? Üks mees, kes kõike seda oma silmaga nägi, oli Igal Serglov (66), Märjamaa kodanike komitee esimees ning ühtlasi Eesti Kongressi saadik.
Raplamaa Sõnumite palvel oli Serglov valmis kolmekümne aasta taguseid sündmusi meenutama. Nagu toona, töötab ta praegugi Märjamaa gümnaasiumis õpetajana. Tema valdkonnaks on ajalugu ja ühiskonnaõpetus. Märjamaa kooli tuli ta õpetajaks 1980. aastal. Pärit on ta hoopiski Alatskivi lähistelt Tartumaalt ning Märjamaale sattus ta pärast ülikooli lõpetamist suunamise kaudu.
Eesti Kongressi esimese istungjärgu ajaks oli ta Märjamaa koolis töötanud juba kümme aastat. Kohalikud tundsid teda – teada-tuntud ajalooõpetaja. Seega polnud imestada, kui talle pakuti Märjamaa kodanike komitee esimehe kohta. Küll aga oli üllatav, et esimehe kohta pakuti talle vaatamata sellele, et teda ennast asutamiskoosolekul kohal ei olnud. Kuid mis üldse olid Eesti kodanike komiteed? Tegemist oli 1989. ja 1990. aastal loodud parteiüleste poliitiliste ühendustega, mis tegelesid Eesti vabariigi õigusjärgsete kodanike registreerimisega. Need tegutsesid kõikjal Eestis ning nende eesmärk oli valmistada ette Eesti Vabariigi taasiseseisvumist õigusliku järjepidevuse alusel.
Tagaselja esimeheks
Nagu öeldud, oli Serglov Märjamaa kodanike komitee esimees, mis muide tegutses toona Läänemaa alluvuses. Tegemist oli ärevate aegadega. Veel kehtis Nõukogude võim, kuid aina enam liikusid mõtted Eesti taasiseseisvumise suunas. Ka kodanike komiteede loomine oli julge samm. Serglov meenutas, et kui maikuus toimus Märjamaa kodanike komitee asutamine, oli kohal vähe inimesi. Ka ta ise pidi olema parajasti kodukandis Tartumaal, et põllutöid teha. Siiski tekkis Märjamaal oma initsiatiivgrupp.
Esialgu oli kõik muidugi pisut segane ja uus, kuid hoo sai see ikkagi sisse. „Tulin pärast nädalavahetust kooli tagasi ja keegi ütles mulle, et kuule, me valisime su Märjamaa kodanike komitee esimeheks. Nii et tegelikult valiti mind sellele kohale tagaselja,“ rääkis Serglov. Asutamiskoosolekul tehti ka foto, mille autor oli Tunne Kelam. Hiljem pandi see Tallinnas näitusele üles, kuid Serglovit ennast seal peal ei olnud. Mitmed fotol jäädvustatud inimesed jäid liikumisest kõrvale.
Esimene kohtumine oli Märjamaa rahvamajas ja seal seati sisse ka oma kontor, kus asuti kodanikke registreerima. Aktiivselt lõid selles tegevuses kaasa kaks kohalikku rahvamaja töötajat – Eha Kaljusaar ja Ly Tammel. Samuti olid aktiivses grupis Jaan Lillesalu ja Uno Kiisma. Töö hakkaski pihta, omavahel jaotati ajad ära. Serglov sai registreerimisel kaasa aidata põhiliselt õhtusel ajal. Esialgu tuli inimesi ennast registreerima vähe, hiljem juba rohkem. Eks hirmu ja kartustki oli omajagu. Aasta oli 1989 ja inimesed olid veel Nõukogude võimuga harjunud.
„Kes te sellised olete?“ võis nii mõnegi inimese peas mõlkuda, kui jutuks tulid Eesti kodanike komiteed. Massimeedias anti neile vastu päid ja jalgu. Veelgi huvitavam periood saabus 1990. aasta veebruaris. 24. kuupäeval said alguse Eesti Kongressi saadikute valimised. Muide, siis sai ka veel end viimasel hetkel kohalikku kodanike komiteesse registreerida. Serglov meenutas, et ka tema enda tuttavaid tuli siis veel registreerima. Enne ei peetud seda järelikult vajalikuks.
„Huvitav aeg oli. Siis käisin ise ka urniga Märjamaa kodudes. Ega kõiki nimesid teadnudki. Mõned olid näiteks Venemaalt tulnud Märjamaale elama. Ma ütlen, huvitav aeg oli, sest sellist ühiskondlikku aktiivsust ei olegi hiljem olnud,“ rääkis Serglov. Hirmu ega kartust tal enda sõnul toona ei olnud. Küll aga oli omajagu elevust.
Veel enne Eesti kodanike komiteede liikumist lõi ta kaasa Eesti muinsuskaitse seltsi tegevuses. Oma seltskonnaga käidi näiteks Märjamaa kiriku aeda korrastamas. Vaimsus oli juba toona suunatud Eesti taasiseseisvumisele. Kohalikud aktiivsemad inimesed olid välja sõelutud. Kui palju inimesi Märjamaa kodanike komiteesse lõpuks registreeriti? Seda numbrit Serglov ei mäleta ning kirub ise nüüd, et oleks võinud üles kirjutada. Vähe neid igal juhul ei olnud, pigem ikka palju. Info registreerimise kohta liikus nii suust suhu kui ka massimeedias. Päris poe ukse juurde inimesi ära rääkima ei mindud, kuigi mujal seda tehti. „Nagu filmides öeldakse: me andsime oma panuse,“ sõnas Serglov. Kas ka KGB tundis selle vastu huvi, mis Märjamaal toimus? Selle kohta ei ole midagi kuulda olnud.
Kadunud mapi müsteerium
Eesti Kongressi esimene istungjärk peeti 11. ja 12. märtsil 1990. aastal Estonia kontserdisaalis. Elevust ja põnevust jagus. Intriigi lisas seegi, et 11. märtsil kuulutas end esimese Baltikumi riigina iseseisvaks Leedu. Küllap mõlkus nii mõnegi Eesti Kongressi saadiku peas mõte, kas me saame Leedu eeskuju järgida ning iseseisvaks kuulutada ka Eesti? Sedasi küll ei läinud, kuid paika pandi põhimõte, et Eesti vabariik taastatakse õigusliku järjepidevuse alusel.
Igal Serglov oli saadikuna seal kohal ja istus saalis. Tegelikult käis ta kohal kõigil kümnel Eesti Kongressi istungjärgul. Esimene neist jääb talle meelde aga elu lõpuni, sest seal varastati tooli pealt tema mapp. Kuhu see kadus? Kes selle võttis? Mis põhjusel? Need küsimused saadavad teda tänase päevani. Lugu oli järgmine. Saabus lõunapaus. Lõunat käidi söömas Olümpia hotelli teisel korrusel ning sinna mindi jalgsi.
Serglov meenutas, et väljas oli ilus kevadine ilm, päike paistis. „Üks noormees tuli minuga juttu tegema ja mina kohe haakusin. Hiljem küll mõtlesin, et kes see veel on? Kas ülikooliaegadest keegi? Pärast seda ei ole ma teda enam näinud. Pärast söömist läksime tagasi Estonia saali. Mapid olime jätnud oma istekohtadele, aga minu oma oli kadunud,“ rääkis Serglov.
Tema esimene mõte oli, et küllap keegi on kogemata võtnud ja toob tagasi. Suures saalis hõigati isegi välja, et ega keegi ole kogemata saadik Igal Serglovi mappi võtnud. Fakt on see, et mapp jäigi kadunuks. Tänase päevani ei ole selgust majas, mis sellest sai. Aga mida nüüd sellest arvata?
„Hiljem hakkasin mõtlema, et võib-olla oli KGB käsi mängus. Seda noormeest ma igal juhul kunagi hiljem ei näinud ja ma ei tea, et kellelgi teisel oleks mapp ära võetud. Nii juhtus ainult minul,“ rääkis Serglov.
Mapi vahel hoidis ta mandaati ja pabereid, mis kadunuks jäidki. Saadiku märk oli tal rinnas ning see on alles. Igal juhul on kadunud mapi müsteerium õhus tänase päevani. Täpset kadumise (või varastamise) põhjust ei oska Serglov välja tuua. Võib-olla ei saa me kunagi teada, mis sellest mapist sai.
Elevust oli, hirmu mitte
Nii kodanike komiteede liikumine kui ka Eesti Kongressi istungjärgud olid Serglovi sõnul põnev aeg, mida meenutada. Nendes liikumistes tegid kaasa tema sõnul mitmed huvitavad inimesed, kes hiljem poliitikas kaasa löönud ei ole. “Lihtsalt tundus, et töö oli vaja ära teha,“ ütles Serglov.
Kui 1990. aasta 24. veebruaril sai alguse Eesti Kongressi saadikute valimine, siis ise ta oma kandidatuuri ei esitanud. See tuli mujalt. Küll aga osutus ta valituks. Ise pakub Serglov tagasihoidlikult, et eks ta oli ajalooõpetaja ja seega tuntud nägu. Praegu ta enam ei mäletagi, kui palju ta valimistel hääli kogus. Igal juhul piisavalt, et osutuda kongressi saadikuks. Märjamaalt sõitis ta esimesele istungjärgule koos Hanno Schotteriga, kes oli samuti valituks osutunud. „Schotteril oli Žiguli ja sellega läksime. Mäletan, et Sooniste tanklast saime veel bensiini. Kas päris tasuta või vähemalt soodsamalt,“ meenutas Serglov.
Tagantjärele mõeldes oleks justkui terve päeva paistnud päike. Üks detail, mis veel seda päeva Serglovi jaoks meenutama jääb, on see, et Kaitseliit oli ümber Estonia ahelikus, et kongressi turvata. Kaitseliit oli taasasutatud vaid loetud nädalad varem Järvakandis. Üheks põhjuseks oligi see, et oleks vaja relvastatud mehi Eesti Kongressi istungit turvama. „Mina küll mingit hirmu ei mäleta. Elevust oli küll. Tulime kõik kokku ja laulsime Eesti hümni,“ meenutas Serglov.
Eesnimi Igal
Palju on küsitud tema nime kohta. Mida see tähendab ja kust see tuleb? Igal ei ole just tavapärane mehenimi Eestis. Tegelikult on ta teadaolevalt ainuke eestlane, kes seda nime kannab. Tegemist on juudipärase nimega, kuigi Igal Serglov ei ole rahvuselt juut. Naljaga pooleks võib öelda, et pool Iisraeli on Igali-nimelisi mehi täis.
Tegelikult tuli see nimi sellest, et Serglovi tädi oli usin raamatute lugeja. Kui tal jäi mõni huvitav nimi silma, kirjutas ta selle üles. Kui poiss oli 1954. aastal sündinud, arutasid tema ema ja tädi, mida võiks talle nimeks panna. Lisaks Igalile oli olnud laual üks variant veel, aga milline, see täpselt teada ei ole. Kui tuua näiteid Igali nimest, siis kandis üks 20. sajandi Iisraeli poliitik ja sealse kaitseväe kindral nime Yig’al Allon.
Perekonnanimi Serglov on pärit tema vanaisalt, kes kuulus Peipsi järve ääres elavate vanausuliste sekka.
Tänaseks päevaks on Igal Serglov töötanud Märjamaa gümnaasiumis õpetajana juba nelikümmend aastat. Kuigi esialgne suunamine ülikooli poolt kehtis kolm aastat, on see nüüd veninud tunduvalt pikemaks. Ta meenutas, et Tartu Ülikoolis ajalugu õppides oleks ta peaaegu saanud suunamise Mahtra talurahvamuuseumisse. Seda varianti oleks ta toona eelistanudki, kuid üks tütarlaps napsas selle endale. Serglov sattus seega Märjamaale, kus ta kunagi varem käinud ei olnud. Nagu öeldud, on ta pärit Alatskivi lähistelt. Just Alatskivil omandas ta koolihariduse. Oma kodukandiga on tal tänase päevani tihe side. Seal käib ta peaaegu igal nädalavahetusel hoolitsemas oma vanemate maja eest.
2020. aasta on Eestis märgiline. Olulistel ajaloolistel sündmustel mööduvad ümmargused tähtpäevad. Vabadussõja lõpetanud Tartu rahu sõlmimisest möödus täpselt sada aastat. Kaitseliidu taasasutamisest möödus kolmkümmend aastat ning samuti möödub kolmkümmend aastat Eesti Kongressi esimesest istungjärgust. Milline oleks võinud olla Eesti saatus, kui see institutsioon ei oleks kokku tulnud? Midagi sarnast Moldova või Gruusiaga? Kui oleks antud kodakondsus kõigile Eesti pinnal alaliselt elanud inimestele, kas oleksime praegu Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigid? Või hoopis tunduvalt lähedasemates ja soojemates sidemetes Vene Föderatsiooniga? Neid asju me teada ei saagi. Saame vaid tõdeda, et meil olid julged inimesed, kes kolmkümmend aastat tagasi Eesti Kongressi saadikutena Eesti tuleviku enda kätte võtsid ning seadsid rajale, kus jõuti taasiseseisvumiseni.
