Lisaleht Koduloolane: Kihelkondade hääl tõi Eesti Kongressi

0
Eesti Kongressi istung. Estonia kontserdisaali laval vastvalitud Eesti Komitee liikmeskond. 12. märts 1990. EFA 656.0.407998 Foto: rahvusarhiiv

Sirje Endre, Eesti Kongressi saadik (mandaat nr 35),
Eesti Komitee aseesimees,Põhiseaduse Assamblee liige

Sest kõik, keda üksmeel ühendanud, saavad kangelaseks.
(Anna Haava 1900. aastal)

Täna, 11. märtsil möödub 30 aastat Eesti Kongressi esimesest istungist.
Mis on kihelkond? – Sildid tee ääres, ütleb koolilaps. Vastus pole ilmtingimata vale: maanteede ääres on 1230 kihelkonnaviita, valged kirjad pruunil põhjal. Kihelkonnapiiride tähistamise mõte on president Lennart Merilt. Ideed arendas Eesti Rahva Muuseum tolleaegse juhi Krista Aruga, teostas Maanteeamet. Esimesed kihelkonnaviidad pandi üles 2009. aastal.
Kodanike komiteede liikumise idee algatajad olid prof Rein Taagepera ja tagasihoidlik elektriinsener Harald Tillemann. Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit kutsusid 24. veebruaril 1989 Estonia kontserdisaalis ja Tallinnas Raekoja platsil kõlanud ühispöördumises rahvast üles kodanike komiteede loomisele. Pidulikul õhtul esitasid selle üleskutse Muinsuskaitse Seltsi juht Trivimi Velliste ja Tunne Kelam. 1918. aastal loodud Eesti Vabariik, mille iseseisvust kinnitas 1920. aasta Tartu rahulepinguga ka Nõukogude Venemaa, kestis de jure vaatamata Nõukogude okupatsioonile.
Et end kodanikuna registreerida, tuli kinnitada enda või oma vanemate õigusjärgsust Eesti kodanikuna enne 1940. aastat. Nagu 1989. aastal, nii olid ka hiljem Eesti Kongressi töös eeskõndijad Kaido Kama, Trivimi Velliste, Tunne Kelam, Enn Tarto, Illar Hallaste, Mart Laar, Vello Salum, Jüri Adams, Vardo Rumessen, Linnart Mäll, Mati Kiirend, Tõnu Parming jpt. Kodanike komiteede loomisel võeti aluseks Eesti haldusjaotus 24. veebruaril 1918, mil kihelkondi oli 107. “Kihelkond tähistab tänapäevalgi eestlaste identiteeti,” kirjutab ajaloolane Mati Laur sada aastat hiljem (Eesti kihelkonnakirikud. Avita, 2018). Kihelkondlik mälupank on tähtis iga valdkonna uurijale. Rahvalaul on mõne kihelkonna oma, rahvarõivad kihelkondade värvides. Keelemurded jagunevad kihelkondade järgi, rikastades emakeelt ja ühistegevust. Üitsainus Mulgimaa on justkui kõikide eestlaste maa. Ei saa sind jätta, Virumaa, lauldi 1987. aasta fosforiidisõja ajal kogu Eestis.
Eestiaegne kihelkondlik ja kogukondlik võrgustik oli vaatamata Nõukogude ajale hästi säilinud. 1989. aasta sügisel ilmus Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee eriväljaanne “Eesti Kongress”. Trükise sisekülgedel on eestlaste põlisasustust tähistav kihelkondade kaart, pealkirjaga 1938. a Põhiseaduse § 2 Eesti riigi maa-ala on lahutamatu tervik. 1980. aastate lõpus olid rahva ühismälu hoidjad põllumehed, metsavahid, õpetajad, postimehed, kolhoosiesimehed, vaimulikud, meie vanaemad-vanaisad… Nad teadsid paiga lugu, hoidsid maad ja metsi. Puid raiuti täpselt niipalju kui vaja, ja nii vähe, kui võimalik. Mets oli püha, seal laulsid linnud ja elasid loomad. Täna on linnulaul suurtel lageraielankidel metsas vaikinud, jänesed, kitsed, ilvesed ja karud sealt lahkunud.
Valdur Mikita kirjutab raamatus “Kukeseene kuulamise kunst” koduõuest kui rikkalikust pärimusruumist, mis jaotab kõikjale maagilist sõna, oma “nähtamatut geograafilist saba. Üksiktalude unikaalse pärimusruumi tõttu on eesti kultuur Euroopa kultuuris haruldane nähtus.”
Kihelkondlikust pärimusruumist sai alguse ka kodanike komiteede võimas liikumine, mis ühendas tuhandeid inimesi. Kihelkond, see on rahvas ja maa. Käskjalad-sõnumitoojad viisid üle maa laiali pabereid ja sadu kaardikesi. Et saada seltsimehest kodanikuks, nõudis julgust. Nõukogude okupatsiooniväed olid siin, valmis iga hetk täitma Kremli käsku.
Värsked “kodanikutunnistused” olid lihtsad papist kaardid, millel õrn pitsatijälg ’Eesti Kodanike Komiteed’, registreerija nimi ja tõendi number. Kaardi taga oli tempel: Eesti Kongressi valimised 24. veebruar 1990. Kaardisaaja kinnitas oma allkirjaga: olen EV kodanik. 1. märtsiks 1990 oli end kodanikuna registreerinud 790 000 Eesti Vabariigi kodanikku ja üle 60 000 kodakondsuse taotleja. Vähemalt 15 000 eesti noormeest oli siis veel NSV Liidu sõjaväes pantvangis.
Eesti Kongressil esindasid 464 delegaati peaaegu kõiki Eesti kihelkondi ja linnu ning 35 väliseesti saadikut eestlaste asukohamaid maailmas. Sõnaõigusega saadikuid, kes olid kinnitanud oma soovi saada EV kodanikuks, oli 43. Iga delegaat pani kirja oma ameti: talupidaja, metsavaht, arst, autojuht, kirikuõpetaja, põllutööline, bussijuht, traktorist, advokaat, tööstuse juht, sovhoosi brigadir, kirjanik, õpetaja, ajakirjanik, vaimulik, teadlane… Mitmed inimesed on tänaseks meie hulgast lahkunud, mõnda ametit (metsavaht) pole enam. Ei ole enam ka kihelkondade piire maakaardil ega kasutata seda nimetust ametlikus asjaajamises.
Reformierakonna jõulisel algatusel (kõneisik oli Arto Aas), Keskerakonna järjekindlal täidesaatmisel (kõneisik Mihhail Korb) ning Isamaa ja Res Publica Liidu tugeval toetusel (kõneisik Siim Valmar Kiisler) tehti omavalitsusreform Eestis 2017. aastal üks-null ära. Kui rahaga meelitamine ei ahvatlenud kihelkonnapiirides olevat väikevalda end kaotama, pandi ta vägisi kokku mõne suurega. Omaaegsete ministrite Vallo Reimaa ja Tarmo Looduse kihelkonna piire ja inimeste harjumuspärast liikumist sisaldanud reformikava visati prügi­korvi. Vähemalt viis tuhat inimest olgu vallas, veel parem, kui kümme, hoopis parem, kui 20, 30 või 50 tuhat! olid uusreformi tegijad uhked.
Ühel järjekordsel koosolekul 2016. aastal pärisin valitsuspoliitika propagandistilt, mis saab suurvallas eestlase identiteedist ja kuidas lahendatakse ääremaa inimeste igapäevased mured? “Kulla inimene, tulge tänapäeva! Identiteet on muinasjutt, vana asi!” tuli vastus. “21. sajandil on kõige tähtsam teenuse osutamise kvaliteet. Meil on IT-riik, miks te ajate taga mingeid vanu kihelkonnapiire?” Sain ka teada, et ääremaa mõiste üldse kaob, sest “teenust osutatakse suurvallas kõigile ühtlaselt”.
Põhiseaduse järgi peab rahvas kohalikku võimu kehastavad asutused looma ise. Haldusreformi läbiviimisel ei arvestatud omavalitsuste esinduskogude ühegi ettepanekuga. Täna ei saa inimesed Järvamaal aru, miks algab Paide linn 25 kilomeetri kauguselt maalt? Samasuguseid näiteid on Eestis üksjagu. Omamoodi põnev, kui “linnas” jalutab ringi lehmakari ja mürisevad kombainid. Uus aeg sünnitab uue korra, ütleb ladina sentents. Ja vastupidi.
Võib-olla parteid ise siiralt uskusidki, et suured vallad toovad õnne maarahva õuele?
…Seisab talumees maal poe ees, suits näpu vahel, ja sõnab: “Ei hooli meist keegi. Hakkan mina nüüd valda minema! Nendel pole kunagi aega, tule ukse pealt tagasi. Vallamaja on kaugel, bussid ei käi. Ah, mis sest…!” lööb mees käega. “Mida, k……, ta vingub,” vihastab ametimees. “Meil on e-riik, arvuti ja nutitelefon, kogu info seal üleval! Vallamajja pole tal üldse asja.”
Omavalitsusteema filosoof, emeriitprofessor Sulev Mäeltsemees on teisel arvamusel. “Inimeste elus on olulise tähtsusega, kui kaugele paistavad vallamaja tuled.” Professori jutus on tõtt. Pärast omavalitsusreformi suureks paisunud Rapla vallas vallamaja tuled keskusest palju kaugemale ei paista, nagu näitab endises Juuru vallas asuva meie väikse küla kogemus.
Eesti Kongressi ja selle tööorgani – Eesti Komitee istungitel ei olnud vanu asju. Riigiõiguslikke ja igapäevaelu küsimusi käsitleti istungitel töiselt ja põhjalikult. Eesti Kongressi otsustes oli kesksel kohal inimene, ta mõtted, mured, soovid ja sihid. “Kogu meie olevik on keskendunud ühe teema ümber – kuidas taastada meie riiklik ja rahvuslik iseseisvus,” ütles Tunne Kelam Eesti Kongressi I istungi avakõnes. Trivimi Velliste tuletas samal istungil, 11. märtsil 1990 kaasteelistele meelde: “Pikk ja vaevarikas on tee tagasi tsiviliseeritud maailma.”
Esimene häiresignaal tuligi kohe, kui “Eesti Kongress ei võtnud 11. märtsil 1990 võimu”. Ei saatnud sealsamas, sel hetkel laiali nõukogulikke asutusi, kaasa arvatud Eesti NSV Ülemnõukogu. II–VI istungjärgu vahel rünnati Eesti Kongressi nii omade kui ka võõraste poolt pettunult ja vihaga. „Eufooriliste lootuste taandumine võttis pettumuse vormi,” kirjutas Jüri Adams 10 aastat hiljem.
“Te jahute mingist õiguslikust järjepidevusest?! Üks sõnakõlks!” olid mõned ülemnõukogulased kongressi peale pahased. Nende meelest tulnuks 1991. aasta 20. augustil ruttu-ruttu välja kuulutada uus Eesti Vabariik. Väljakuulutamisega Eesti Kongress ei nõustunud. See oleks toonud kaasa kõikide uues riigis elavate isikute kodanikuks saamise, hõlmanud nii ülemnõukogus olnud sõjaväelasi kui ka paljusid neid, kellel oli iseseisva Eesti vastu rusikas taskus. Eesti Kongressi seisukohtadega tuli augustikuu ajaloolisel hetkel juba arvestada. Lääneriikidele oli selge, et ülemnõukogu on NSV Liidu režiimi koostisosa, kongress aga kodanike seaduslik esinduskogu. Meenutagem: kodanike komiteede liikumine toimus õiguslikul, mitte rahvuslikul alusel.
1991. aasta 19.–20. augustil juhtus ime: Eesti Kongress ja Ülemnõukogu suutsid ületada lahkhelid ja ulatasid üksteisele käe – vennad, ühendagem jõud! Vaidlustest väsinuna, kuid ühel meelel võeti 20. augusti hilisõhtul kell 23.03 vastu otsus taastada Eesti riik õigusliku järjepidevuse alusel. Välisriigid kiirustasid taaskinnitama diplomaatilisi sidemeid Eestiga. New Yorgis ÜRO peakorteri ees asuvate lippude seas tõusis 17. septembril 1991 täievolilisena sinimustvalge.
Jaanuaris 1992 sai peaministriks Tiit Vähi, kelle esimene tegu oli toidutalongide kaotamine ja esimene avalik ülesastumine toimus Eesti Kongressi VII istungil, 2. veebruaril.
“Ma ei ole prohvet ega imetegija, ma olen realist, ning kui meie asjad hakkavad paremuse poole minema, saab see olla vaid meie ühise tahte ja pingutuse tulemus. Ja arukuse tulemus, sest ainult see on kapital, mis on ühel väikesel riigil olemas,” ütles värske peaminister. “Ma olen optimist, sest see ei ole mitte esimene kord, kus Eesti on olnud väga raskes olukorras ja ta on välja tulnud. Ja ma loodan, et ka Jumal aitab meid. Ma soovin Eesti Kongressile jätkuvat edukat tööd.”
Kui see kõik oli nii, nagu ma kirjutan, siis miks on Eesti Kongress täna unustuses? Joel Luhamets (saadikumandaat nr 197) iseloomustab kongressi lugu väga täpselt, kui ta kirjutas: “Vähene tähelepanu Eesti Kongressile Eesti iseseisvumisprotsessis on seletatav tema tohutu mõjuvõimuga. Ilmselt võrdlen ma Eesti Kongressi Vabadussõjaga.” (Eesti Kongress. Siis ja praegu. EV Riigikantselei, 2000).
Kanadast valitud saadiku Tõnu Parmingu kunagised sõnad kongressi kõnetoolis, et tulevikus oleneb riigi elus väga palju poliitikute eetikast, olid ettenägelikud. Kongressi unistus ilusast Eestist võib tänapäeval tõesti tunduda imelik ja vanamoeline. Rahvusväärtuste kaitsmine on riigikogu poliitikute kõnedes küll peateema, aga tegu ei järgne.
Põhiseadus ütleb, et riik “peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”, aga valitsuse rahakotirauad jäävad kõvasti kinni, kui kõne all rahvuskultuuri ja teaduse rahastamine. Kihelkondi ei olnud tarvis, ega pole vaja ka Eesti Rahvaluule Arhiivi… Tunnen, justkui elaksime erinevates maailmades – mina ja mu riigi valitsus. Kui peamine siht on pensionisamba lõhkumine ja suund iga hinna eest rajada Rail Baltic, siis see ei saa ju ometi olla Eesti tuleviku suur eesmärk?
Ametnikke, seadusi ja eeskirju on seevastu rohkem kui küll. Lambakarja ja kodu valvanud koera murdnud hundi mahalaskmise eest saab jahimees suure trahvi. Sest lubatud oli lasta kolm hunti, aga näe, koeramurdja oli neljas. Farmiomanik kurdab, et mõnikord käib tal nädalas viis-kuus kontrolli, kõik eri ametkondadest. Miks nad ei tee omavahel koostööd? Miljardeid investeeritakse läbimõtlematult, ministeeriumid ei tea, kuhu raha kulub, tõi riigikontrolör esile värskes aruandes riigikogule. Võib-olla Toompea mäele ei paista, et maalapsel raske kooli minna, kui teel on pori poole sääreni. Mäe-andresed, Oru-pearud, Hundipalu-tiidud, krõõdad, marid, liisid ja joosepid ootavad pikisilmi, millal ükskord jõuavad miljardid hukas külateedele.
…1991. aastal küsisin Eesti Kongressi külaliselt, lääneriigi diplomaadilt: “Millest me oma riigi taastamist peaksime alustama?” – “Postkastidest iga kodu väravas,” ütles diplomaat. 2020. aastal, ka homme ja ülehomme on Eesti tuleviku vundamendiks maateed. Ükskõik, kust algab tee, see viib alati kodu väravani!
30 aastat tagasi tõi kihelkondade hääl Eesti Kongressi. Rahvas uskus oma riigi taassündi ja sündis tegu – riigi taastamine. Ei olegi tähtis, kes täpselt või mida keegi neil kümnel kongressi istungil rääkis ja tegi. Kes tookord lahkus saalist ja kes jäi. 1990. aastate – ärkamisaja sära on kirgas ja valgustab ühtmoodi meid kõiki. 11. märtsil 30 aastat tagasi oli päikesepaisteline päev. Kolm nädalat varem, 17. veebruaril 1990, taastati Eesti Kaitseliit. Juba nädal hiljem turvasid kaitseliitlased üle kogu maa Eesti Kongressi valimisi. Kaitseliidu esimene suur avalik ülesanne oli kaitsta Estonia teatrihoone ees Eesti Kongressi istungit. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa! laulsid saadikud Estonia kontserdisaalis. Lõpuks läks nii, mille nimel olid alustanud kihelkondades kodanike komiteed ja töötanud Eesti Kongress: Eesti Vabariik taastati tema järjepidevuse alusel ja 1992. aasta sügisel valisid Riigikogu üksnes EV kodanikud, sõltumata nende rahvusest.
…Aasta 2020. Uus kevad, uus ajastu. Kui on vaja oma saatuse ja sihtide üle järele mõelda, on põhjust tagasi tulla selle juurde, mis olnud. Eesti riigi loomine, Vabadussõda, Tartu rahu… Eesti Kongress. Ja see salapärane “Suure tamme” laul… Mis mina leidsin karjateelta, mis mina leidsin metsateelta, sink sale proo.

Jäta kommentaar

avatar