Maaettevõtjate kaitseks ehk Mida me selle oma riigiga küll peale peame hakkama?

0
metsallik

Eha Metsallik

(Riigi)juhtimise vaates on keeruline hallata konkreetsete inimeste ebamugavust või n-ö üksikute maainimeste hädaldamist. Selle asemel võiks pakkuda maaeluministeeriumile ja ka PRIA juhtidele konkreetseid indikaatoreid, mis iseloomustavad tänase olukorra puudusi ja aitaks meid kõiki soovitud tulevikku.

Üks selline näitaja võiks olla toetuste jagamisega kaasnev täiendav aja- ja rahakulu, mis tekib halvast (IT) teenusest, ülemäärasest auditeerimisest, vaidlustest, kohtuskäimisest jms. Siin peavad ametnikud võtma “jalad kõhu alt välja”, määratlema maainimestega ühised eesmärgid ja aitama neid eesmärke saavutada. Ühiseks eesmärgiks peab muutuma maaelu säästlik areng, selmet keskenduda kitsalt konkreetsete toetuste laiali jagamisele.
Praegune taust on see, et mitmes valdkonnas kasutatakse mõttetult maksumaksja ehk riigi raha oma rahva vastu võitlemiseks – maksumaksjate töökuse karistamiseks, ettevõtluse hävitamiseks. Selle tõttu on osa maaettevõtjaid valinud mitteregistreerimise, mitte toetuse taotlemise tee, siis saavat rahulikult vegeteerida, oma rida ajada. Kui aga üritaks riigi nõudeid täita, seaduskuulekas olla… Praeguseks on selgunud, et Euroopa Liidu seadused, määrused ja direktiivid pole sugugi nii ranged, kui seda on meie Eestimaa ettekirjutused, mis peavad ju olema ometi Euroopa seaduste järgi tehtud.
Näiteks Eesti mahemesinduses nõutakse meil ühe mesilaspere kohta 0,1 ha haritavat põldu või püsirohumaad. Teistes riikides peab sama direktiivi järgi mesinikul olema 0,1 ha kogu mesila kohta, olgu mesilasperesid või mitusada. Nii on teised riigid sellest direktiivist aru saanud. Tulemuseks on meil 53 mahemesinikku, kellest enamik mahetoetust ei saagi, kuna maa nõuet ei suudeta täita. Palju on lõpetajaid.
Lätis on näiteks üle 700 mahemesindusega tegeleja, kes saavad mahetoetust. Mesinik Stanislav Jas, kes proovis Jõgeva kandis mahemesilasi pidada ja on ise Soome esindaja ja Euroopa Liidu põllumajandussektori mesinduse grupi aseesimees, ütles, et Eestis on kõige repressiivsem mahemesinduse seadus kogu E Liidus.
Samas Eesti mahekanad ega mahesead maad ei vaja.. Ma ei tea, kust nende toit tuleb. Kuid mesilastele, kelle lendu inimene ei saa suunata, peab Eesti mahemesinik rohumaalt tähtajaks heina niitma, mesilaste korjemaa-karjamaa lõpetama, juhul kui mesinik mahemesinduses tarutoetust soovib saada kompenseerimaks riigi tarbeks koostatavatele dokumentidele kulutatud aega. Neid dokumente ei vaja ei mesilaspere ega mesinik, aga dokumentide tootmise nõue on maaettevõtluses kõigis valdkondades. Kontrollitakse seda, mida tegelikult kontrollida ei saa.
Kui oled otsustanud hakata endale tööandjaks, siis riigi kontrollisüsteem nagu eeldab, et kindlasti oled kurjategija. Kurjategijad on suurem osa elanikkonnast, kuna iga regulatsiooni juurde on välja mõeldud trahv, sunniraha suunamise, selgitamise, heatahtlikkuse asemel. Kui sinust olenematul põhjusel tekib arusaamatus – „linnuke” on vales kohas või hoopis panemata, oledki mustas nimekirjas. Eriti veel, kui julged enda eest seista. Meie Eesti maaettevõtja peab ligi 20 ametit ja kõigele lisaks peab ta olema eelkõige jurist. Kuna ellujäämise nimel tuleb käia riigi poolt tekitatud ülekohtu pärast kohtute vahet.
Kuna põllumajandussaaduste müügihinnad sõltuvad maailmaturu hindadest, on meil Eestimaal põllumajandussaaduste hinnad tugevalt alla omahinna. Meil on hakatud alla omahinna tootmise kompensatsioone nimetama toetusteks, mida võib, aga ei pea maksma, vähemalt PRIA arvates. Üksikud päristoetused on ka praeguses Eestis olnud: E Liiduga kohanemise ühekordne toetus näiteks talumajapidamistele oli krooniaja lõpus 15 650 krooni ehk 1000 eurot majapidamise kohta. Ning noortaluniku toetus näiteks, millel on latt väga kõrgele seatud.

Tuletan meelde vabariigi alguses Kaiu vallas Põlliku külas toimunud vinge õppetunni, kui loomakasvatajalt konfiskeeriti veisekari – lihaloomad, kuna ta pidas neid talvisel ajal väljas heinapallide ümber. Tol ajal oli see külatädikeste jaoks ennekuulmatu. Vald leidis loomakarjale lauda ning talitaja. Samuti ostis lisaks sööta. Suvel õnnestus vallal loomad realiseerida, kuid valla kahjum oli mitukümmend tuhat vaatamata sellele, et sai loomad tasuta. Mõelge nüüd jälle subsiidiumite olulisuse peale põllumajanduses.

Palju aastaid on Jäneda teadlased jälginud erinevate talumajapidamiste raamatupidamist, põllumajandusettevõtete jätkusuutlikkust, kasumi võimalusi jms. Kindel järeldus on üks – kui soovid Eestis põllumajanduses ellu jääda, on vaja saada maksimumtoetused. Ainult siis võib jõuda kergelt plusspoolele või tulude-kulude osas nulli. Selle peale tulevad meelde sajad ettevõtjate muserdamised. Kui selle vabariigi algusaastatel oli näiteks maaettevõtja maksuvõlg 80 senti (tiksus selleks ajaks, kui PRIA kontrollis), jäeti välja maksmata 80 000 krooni toetust ehk kompensatsioon alla omahinna tootmise eest, kuna seaduses on kirjas, et toetust ei maksta neile, kellel on maksuvõlg. Väga-väga palju on aastate jooksul paika loksunud. Näiteks aastaid pärast seda võtsid kompensatsiooni taotlejad maksuametist tõendi, et maksuvõlga ei ole või on see ajatatud. Kuid terved aastad oli ju paljudel vaja näguripäevi näha ja tasuta tööd teha.
Või pindala toetuse näide – ettevõtja pani teadlikult kirja vähem maad, et poleks probleemi mingite kraavide või kividega. Jällegi vähendati ameti poolt kompensatsiooni põhjusel, et andmed ei vasta tegelikkusele, ettevõtja on valetaja – kurjategija. Peab teda trahvima (kasvatama). Trahvitakse kogu toetuse (kompensatsiooni) ulatuses, olgugi et nn rikkumine (arusaamatus või kuupäeva mittetäitmine) oli põhjendatud või ei olenenud tootjast. Karistajad oleksid nagu masinad.
Tähtaegade pärast trahvitaksegi kõige enam. Näiteks Vahastu vabatahtlike pritsumeeste tuletõrjehoone ehitusega alustati ekslikult 5 päeva varem ja see oli lubatud toetuse mittemaksmise põhjus. Sama absurdseid näiteid on Eestimaal sadu. Kui lõpuks eraisikud on pangaprotsente makstes vaesunud ja asi kohtus, ”naeratab” õnn ning lubatud toetus makstakse aasta hiljem külarahvale välja.
Juba ~20 aastat korjab maaeluministeerium koos PRIA-ga, samuti Eesti meedia (“Maahommik” ja Maaleht) just edulugusid. Riigipoolset ülekohut maaettevõtjatele ei soovita kajastada. Maaleht siiski vahel kajastab. Kahjuks on ühe eduloo kohta kümneid näiteid tublide maaettevõtjate põhjuseta tülitamisest, lausa kiusamisest, arusaamatutel põhjustel bürokraatia hammasrataste vahele lükkamisest. Enamuse maainimeste töökuses, oskustes, tarkuses, igapäevases vastutustundes, mida elusloodusega toimetades vaja, pole alust kahelda. Maaettevõtlusega saavad hakkama tõesti väga vähesed. Elusloodusega hakkama saamist õpitakse pikkade aastatega paljude põlvkondade jooksul ning on kuritegu toetamise asemel – eriti PRIA poolt – maaettevõtjaid kahjustada.
Kui maaettevõtja pöördub ameti poole, soovitab PRIA ametnik kohtusse pöörduda, kui ettevõtja rahul ei ole. Mul oli aastate eest PRIA-ga kolme aasta pikkune kohtuskäimise kogemus ning näen, et täpselt sama toimub tänapäevani. Nüüd on lisandunud ka vaide esitamise võimalus, kuid varem teatas PRIA, et kui te rahul ei ole, minge kohtusse. Uskusin kunagi oma lihtsameelsuses, et karjuv ülekohus saab paari kuuga korda, et kohtunik ei ole ju karu, kes ei saa millestki aru. Kaebasin PRIA kohtusse oma saamata jäänud töötasu tõttu – töötasin konsulendina ning konsulentidele jäeti pärast tööde tegemist ning aruannete esitamist üle ühe miljoni nõuandetoetust välja maksmata. Hiljem muudeti süsteemi ning nüüd kannavad kahju talupidajad, mesinikud, maaettevõtjad konsulentide asemel. Sain konsulendina kõigis kohtuastmetes õigust, kuid kahjuks seda õigust bensiinipaaki ei kalla.
PRIA poolt oli kolm juristi. Lisaks palkasid mulle vastu veel Paul Varuli advokaadid. Viimased said näiteks ühe kohtuistungi eest sama tasu, mida mina tehtud tööde eest kohtu kaudu taotlesingi. Kord viskas too advokaat istungi lõpus oma tasudokumendi minu lauale. Sellepärast teangi täpselt summat ja seda tean ka dokumentide pealt, mis PRIA kohtule tõestuseks esitas, et kõigile riigi konsulentidele kokku jäeti üle miljoni välja maksmata.
Minu tühine paarkümmend tuhat on köömes, võrreldes kõigi teistega kokku. Paljud konsulendid lootsidki, et kui mina peaksin oma tasu kätte saama, kohtus võitma, makstakse ka neile saamata jäänud tasud välja. Kuid meie riigis asjad nii ei käi – igaüks peab ise kohut käima.
Näiteks, kui võetakse riigis vastu otsus, et vihmane ilm ei lasknud „tähtaegselt” ette antud kuupäevaks põllutöid teha või heina niita, siis peab pikendamise taotluse riigile esitama igaüks eraldi. Kes ei esita 7 päeva jooksul taotlust, see saab karistada, et tööd tähtajaks tegemata. Ja nii iga rea peal! Ettevõtjale antakse alati aega ainult 7 päeva.
Nüüd kõige olulisem riigi ehk maksumaksja raha kulutamine. Minu kohtuskäimise lõppedes ilmus Eesti meedias artikkel, et PRIA maksab oma juristidele Eesti kõrgemaid lisatasusid lisaks palgale, kui nad on „sunnitud” kohtus PRIA-t esindama. PRIA kaebab alati edasi, kuni riigikohtuni välja, mis viga seda riigi raha eest teha. Mina vaesusin selle kohtuvahet käimisega täielikult. Pealegi toimusid nõuandesüsteemis pidevad reformid, kus ka PRIA käsi mängus oli mõne mittesoovitava konsulendi kõrvaldamiseks. Nägin ära selle tõelise riigimaffia haarde. Kuna ma ei soovinud kohtuskäimist jätkata vaatamata võitudele (sõjas on ju kõik kaotajad), määrati mulle riigi poolt advokaat. Pärast kohtuistungit keeras mind esindanud advokaat mulle kohtukulude osas siiski käki. On ju juristid (advokaadid, kohtunikud) omavahel kooliõed ja -vennad, kõik Tartus omavahel head tuttavad. Mängiti nimelt nii, et oma kohtukulud pean nõudma välja oma isiklikult MTÜ-lt (nõustamine pidi toimuma MTÜ alt, hiljem küll õnnestus töötada Tartu Nõuandekeskuse all).
Pärast riigikohtu otsust maksti minu saamata jäänud töötasu poole aasta pärast välja, järgmisel päeval oleks pidanud PRIA juba venitamise eest lisatasu maksma. Kogu kohtuprotsess kestis 3,5 aastat. PRIA õigusosakond kulutas tolle miljoni, mis konsulentidel jäi saamata, tõestamaks, et mina olen kaamel. Kohtuotsusest aga selgus, et olen siiski ingel.

Täpselt sama toimub tänapäevani maaettevõtjatega. Mahetalupidaja pidi tagantjärele maksma tagasi viie aasta jooksul saadud kogu mahetoetuse, kuna selle viie aasta sees oli poole aasta jooksul liblik­õieliste protsent tema põldudel alla 15. See avastati tagantjärele PRIA-s, vaatamata sellele, et kogu mahetaluniku taimekasvatuse rotatsioonid koostas Jõgeva teadlane ning talumaadel oli lisaks 70 ha galeegapõldu samal perioodil, mida liblikõieliste hulka ei arvestata, kuna on pikaealine. Kahes kohtuastmes sai talunik õiguse, kuid PRIA võitis lõpuks riigikohtus, kuna sai oma nõusse maaeluministri Padari. Mahetaluniku poolel oli küll maaeluminister Seeder. Olen näinud, kuidas veidi mugav Padar paneb silmad kinni ning ütleb, et PRIA-l on alati õigus! Nii et too mahetalunik seda 3 aasta pikkust kohtuskäimist lõpuks siiski ei võitnud. Kuid samal ajal peavad olema ju kõik põllutööd tehtud, tehnika korras, kari toidetud ja hooldatud, üüratu dokumentatsioon ametitele tähtaegselt esitatud, raamatupidamine jms korras.
Ja siis kuulad Tartu Ülikooli teadlast Aveliina Helmi, kes loodab, et maailma teadlaste kliimaraportid muutuvad riikide poliitikaks. Ta ütleb, et tarbime elurikkust kiiremini, kui see taastuda jõuab, elame võlgu! Aveliina Helm leiab, et just mesindus ning lambakasvatus aitavad hoida meie Eestimaa liigirikkust, kõnelemata mahelambakasvatuse heast mõjust meie loodusele, puisniitudele, karjamaadele. Viimast mõistet – karjamaad – meie Eesti seadusandluses ei ole. Neil rohumaadel, kus kari peal, tohib Eestis hektari kohta olla 50 puukest. Kui on mõni puu rohkem, järgneb Eestis karistus. Sama direktiivi järgi Euroopas on oluline, et oleks piisavalt rohumaad puude vahel, puid-põõsaid arvuliselt ei piirata ega loeta. Samas on ju ka pajud väärtuslik toidulisa. Just karjad tekitavad kõige liigirikkamad puisniidud ja niidukooslused, elupaigad kasulikele putukatele, looduse vundamendile.
Maheviljeluses on juba paarkümmend aastat kasutatud mullalõimise segipööramise – kündmise asemel teisi harimisvõtteid: sügisel randaalimist ja kevadist äestamist. Kuid seadustes on endiselt künd, mida randaalimisega asendada ei tohi. Mullas süsiniku hoidmist ja sidumist sügiskünd ju ei soosi. Näiteks mesinikudki on nördinud, et mahetalunik peab haljasväetise esimeste õite ilmumisel sisse kündma. Seadusetegijad kardavad liigirikkust ning PRIA ametnikel on jälle võimalus karistada, kui sissekünniga hilined ja haljasväetiseks mõeldud põllu õitsema lased, või kündmise asemel randaalid.
Kogu maailma ökotalud, ka Eesti maheviljelus peaks ju eelkõige jälgima säästlikkust kõiges, ökonoomsust nii seaduste koostamisel kui ka talude dokumentides. Lihtsus, selgus, inimlikkus, heasoovlikkus aitaks alles hoida meie maarahvast, põllumajandusettevõtjaid, maaelu. Ehk näitab just eriolukord riigis, et ka meie oma Eesti maaettevõtlus on vajalik. Kuidas aga jõuda tööka maarahva represseerimisest tegeliku toetamiseni, on praegu vastuseta küsimus.

PS. Mõni aeg tagasi rõõmustas PRIA kõrge ametnik Ahti Bleive lambakasvatajaid, et nüüd enam pole vaja lõpptiineid lambaid ükshaaval ülelugemiseks jooksutada, sest PRIA sai vastavad seadmed. Probleem on olnud üleval 20 aastat ja lambakasvatajad on palunud ja teinud ettepanekuid viia lammaste loendamine muule ajale, mitte poegimise perioodile. Lambakasvataja peab nüüd oma lambakarja PRIA väravate vahelt lihtsalt läbi ajama, aga loendamise aega teise perioodi endiselt ei viida! Kuid lambad on ju poeginud või poegimise ootel – sellega ei suuda PRIA arvestada ega sellest aru saada!

Jäta kommentaar

avatar