Üks küsimus. Ja üks kaemus koroonakriisist

0
Luuletaja ja kirjanik Mathura. Foto: Siim Solman

Margus Lattik, kirjanik

„Tegu ei ole eriliselt ohtliku haigusega, rahva tervist kahjustava haigusega,“ teatas
erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai koroonaviiruse kohta terviseameti 6.
märtsi pressikonverentsil. Ta lisas, et eriolukorra väljakuulutamine oleks „ilmselgelt
ülepingutamine“ ning terviseameti Põhja regionaalosakonna juhataja Ester Öpik kinnitas
sealsamas, et viiruse kohapealset levikut Eestis ei ole. Päev hiljem oli ameti peadirektor
Merike Jürilo veendunud, et on väga väike šanss, et inimene, kellel viiruse sümptomid pole
avaldunud, oleks kellelegi nakkusohtlik.
Tollest hetkest ei läinud ometigi nädalatki, kuni eriolukord riigis välja kuulutati ning
nüüdseks paistab tollane jutt peaaegu nagu mõtteavaldus teisest ajastust. Jah, tollaseid sõnu võib muidugi vabandada väitega, et epideemia tormilist kulgu ei osanud keegi ette näha, ent tegelikult pole arvamus päriselt pädev.
Tasub vaadata, mis toimus samal ajal inglis- või saksakeelses meedias, näiteks nentis tol
samal 6. märtsil tunnustatud epidemioloog dr. Richard Hatchett brittide Channel 4-le antud
teleintervjuus, et koroonaviirus on ohtlikuim haigus, mida ta on oma elu jooksul näinud ning et selle oht on võrreldav sõjaolukorraga. Ta lisas ka, et tema meelest oleks vale käsitleda koroonat üldsegi gripina, sest selle nakatumis- ja suremusprotsent on kordades suuremad kui ükskõik millise teise gripi puhul. Ning soovitas juba siis üldist sotsiaalset distantseerumist.
Kõik see jätab õhku küsimuse, kas meie Terviseamet oli sääraste ekspertidega võrreldes
tõepoolest niipalju ebapädevam, ja samal ajal ka ignorantne mujal maailmas toimuva suhtes, või tegeles see teadlikult rahva rahustamise sildi all meile valetamisega. Mis on kokkuvõttes seesama ebapädevus. Jäi mulje, nagu lasuks kogu ameti strateegia heausklikkusel: vahest ei jõua viiruspuhang ikka meieni, või kui jõuab, siis vahest ei hakka levima, või kui hakkab levima, siis vahest ei lähe väga hulluks. Ja kui asi läheb väga hulluks, siis… Langetame käed.
Vastuseta jääb teinegi küsimus: heausklikkus ei nõua pädevust. Miks peaks siis maksumaksja kinni maksma ühe riigiameti lihtsalt selle nimel, et see oleks heausklik? Jah, võib-olla ei ole tõesti praegu parim aeg otsida süüdlasi, aga kriitilisi küsimusi ei tohiks selleks ajaks, kui kriis kord läbi saab, ära unustada. Varem või hiljem tahab rahvas vastust: kes vastutab?
*
Aga olgu, jätkem korraks poliitiline mõõde ning vaadakem sellele kriisile ka hoopis teisest,
filosoofilisest perspektiivist. Olgu kohe küll öeldud, et ma ei soovi kuidagi pisendada ühegi
elukaotuse traagilisust, ja olen oma parimates soovides nendega, kelle seisukord tänasel
päeval kriitiline. Aga usun ometi, et iga katastroof või kriis ühiskonnas osutab ühel või teisel moel selles tekkinud tasakaalutusele.
Ükski, kui tahes drastiline kõrvalekalle ei ole mingi iseeneslik ja sõltumatu jõud; kriis ei ole
põhjus, vaid tagajärg. Usun selle olevat nõnda ka nüüd. Ma ei hakka mängima selgeltnägijat, et öelda, milles täpselt maailma korrektsiooni vajav tasakaalutus seisneb, aga tundub siiski väärtuslik tähele panna olukorra loodud muutusi. Oleme ühtäkki sunnitud olema palju enam iseendaga ja oma lähedastega, paratamatult peame vaatama iseenda peeglisse rohkem kui seda ehk muidu oleme teha tahtnud või jõudnud. Peame ennekõike iseendast leidma selle jõu ja eluhuvi, millega see kriis üle elada. Peame õppima ka hakkama saama vähesemaga kui muidu ning kiiresti saab selgeks, mis on meile hädavajalik ja mis on see, mis „võib ka olla“.
Ükski eelarve ei saa aastast aastasse suureneda, majandus justkui lõputult kasvada, ja ka see on vastuvõetav. Ja kui selles kriisis leidub mõni võitja, siis on selleks küllap keskkond, sest võib päris kindel olla, et vähemalt õhusaastele ja kliimasoojenemisele koroona kaasa ei aita.
Niiviisi usun, et selle kriisi väljakutse ei ole mitte ainult alistada meid tabanud viirus.
Väljakutse on ka see, et õpiksime teadlikumalt naasma lihtsate väärtuste juurde – nende
samade, mis meie esivanemaid elus hoidsid. Ja et õpiksime hoidma endas seda valgust, mis meil raskel ajal terve ja tasakaalukana aitaks püsida.

Jäta kommentaar

avatar