13.8 C
Rapla
Neljapäev, 28 märts 2024
LisalehtKultuurilisa KUKITEMUKI: Mu keha on käsi, käsi, käsi, käsi

Kultuurilisa KUKITEMUKI: Mu keha on käsi, käsi, käsi, käsi

Stina Andok

Triin Paja „Nõges“ pälvis 2018. aastal Betti Alveri kirjandusauhinna kui aasta parim ilukirjanduslik debüütteos ning 2020. aastal anti Pajale Juhan Liivi luuleauhind luuletuse „Öö on tume nagu õdede juuksed“ eest.

Triin Paja „Nõges“ ilmus küll juba mõni aasta tagasi, kuid kuidagi juhtus nii, et see sattus minu kätte alles nüüd. Õigupoolest meenutas autori Juhan Liivi luuleauhinna laureaadiks kuulutamine mulle asjaolu, et tema sulest on ilmunud kogumik, mida tasuks lugeda. Värske uudise toel tuleb ehk mõnele lugejalegi uudisena Paja nimi ja tema teos. See on väärt avastamist.

Debütanti ma ei tümita, ei ole tekkinud soovigi, aga tõe huvides mainin ära, et ma ei ole seni pidanud suurt pikkadest, lohisevatest kujundeid täis pikitud luuletustest, mis justkui ühtviisi selgitavad iseenesestmõistetavat ja panevad kukalt kratsima. Looduslike elementide puhul ei ole raske ette kujutada seda pilti, mida autor võis vaadata neid ridu oma peas tuletades, aga samal ajal mõjuvad Paja valitud kooslused kord punnitatult seosetuna, kord geniaalselt tabavana oma lihtsuses.
Kuskil poole peal tundsin, et mul on pisut igav. Kujundeid on selles kogumikus väga palju, puhkust sellest ei saa. Mõni korduski pisut leevendab seda vahetuvate piltide jada silme ees. Kummaline on see, et kuigi kujundeid on hulgim, tekib tõesti tunne, et müts maha, inimene oskab fantaseerida, aga kujundid samal ajal ka kordavad end. On loomulik, et tekib läbiv element, eriti kui räägime kogumikust, kuid neid läbivaid elemente on päris mitu ja nad on justkui oma olemuselt pigem kordumatud.
Näiteks võib leida lugematul arvul kordi sõna „käsi“ või „käed“. Pidevalt on nad aktsioonis. Lisaks on juuksed igal pool ees. Ka Juhan Liivi preemia laureaadiks sai Paja just luuletuse „Öö on tume nagu õdede juuksed“ eest. Ei saa üle ega ümber ka merest või veest või muudest vedelikest. Küll on juuksed märjad või nõretab midagi muud. Läbivalt kipuvad asjad roostetama. Iseäranis huvitav on kohata tegelastena mitmeid kordi nunnasid, mis on väga ebatavaline, ma leian. Õunad ja ploomid on ikka autorile isu tekitama jäänud.
Ja siis hakkaski igav neid pikki ridu ja sarnaseid epiteete lugedes. Rändav silm hakkas märkama ka ebaühtlust, komad ei olnud läbivad igas luuletuses, ka punkte kord kasutati ja siis jälle mitte. Jääb mõistatuseks, miks nii. Samas on teose kujundus väga mõnus, igati sobiv ja terviklik.
Nüüd aga ülima tõe juurde. Olles pannud teose poole pealt käest, et puhata ja muude asjadega tegeleda, rändasin mõttes ometi üha tagasi loetu poole. See ei ole tavatu, ikka jääb pooleli olev tekst kaasas käima, aga see on tavatu juhul, kui sulle esiti tundub, et see tekst ei istu sulle. Mulle meenus kusagilt loetuna, et Rain Tolk oli öelnud, kuidas vahel mõnd filmi vaadates tundub see nii kohutavalt igav ja ei jõua ära oodata, millal see läbi saab, aga pärast hakkad ilmsi kaadreid taas nägema ja kõik filmis peituv oluline ilu hakkab kohale jõudma alles hiljem.
Paja „Nõges“ on minu jaoks sama mõjuga. Pidin üks hetk need teised asised tegevused katki jätma, sest tundsin, et pean naasma nende ridade juurde, üle lugema ja talletama. Laskma neid veelgi lähemale ja sügavamale. Kui miski mulle eriliselt korda läheb, tekib tahtmine seda ka visandada, ja nii juhtus selgi korral. Seepärast on siin teksti kõrval täna ka illustratsioon. Puhas inspiratsioon. Mida muud võiks ühelt luulekogult tahta kui saada kingiks kaasa isu elada. On loomine ju ülim elamise vorm.

„kuid päikesetõusu kabjad
on veel kauged
ja mu keha on käsi,
käsi, käsi, käsi.“

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare