Õppimine teeb õnnelikuks!

0
Rapla Rahvakooli eestvedajad Janne Liidik ja Anneli Pärna Läänemaa õppekäigul, U-Stuudio perenaise Urve Sikemäega. Foto: erakogu

Anneli Pärna, tulevane andragoog

Sageli küsitakse minult, mis eriala see andragoogika on, mida ma Tallinna Ülikoolis õpin. Vastan enamasti, et andragoogika on täiskasvanute pedagoogika, kus rõhk on ise õppimisel. Pedagoogika seevastu keskendub õpetamisele – teadmiste ülekandmisele õpetajalt õpilasele. Samas eksisteerivad mõlemad suunad haridusmaastikul koos ja täiendavad teineteist.
Täiskasvanute õpe hõlmab endas peaaegu kõiki eluvaldkondi. Just seetõttu tugineski tänapäevase andragoogika isa Malcolm Knowles oma teoorias paljudes eri teadusharudes aastail 1960-1980 läbi viidud uuringutele. Nendes analüüsiti, kuidas toetada elukestvas õppes osalejaid, et õppe eesmärk, sisu, keskkond ja meetodid oleksid tulemuslikud.
Andragoogika teerajajad Peter Jarvis ja Malcolm Knowles on mõtestanud õppimist täiskasvanueas kui protsessi, mille käigus kogemus muutub teadmisteks, oskusteks, hoiakuteks ja väärtusteks. Eelnevate kogemuste analüüsimine ning mõtestamine leiab aset refleksiooni ehk eneseanalüüsi kaudu ja annab võimaluse järgmisel korral teisiti reageerida või käituda.
Täiskasvanud õppija vastutab ise oma tegevuste ja tulemuste eest ning õpe toimub edukalt vaid siis, kui see on võrdsetel alustel õppija ja koolitaja vahel. Eugen Rosenstock on väitnud, et täiskasvanute koolitaja peab olema professionaal, kes suudab õppijatega koostööd teha. Sealjuures on koolitaja roll aidata õppijal areneda ennastjuhtivaks teadmiste omandajaks. Enda arengus pidev osalemine eeldab õppijalt iseseisvat mõtlemist, teadlike valikute ja otsuste langetamist ning aktiivset uute teadmiste loomist. Sõltub ju kogu ühiskonna elukvaliteet inimese võimelisusest ning valmidusest end pidevalt arendada elukestvalt õppides.

Täiskasvanud õppija vastutab ise oma tegevuste ja tulemuste eest ning õpe toimub edukalt vaid siis, kui see on võrdsetel alustel õppija ja koolitaja vahel.

Mis siis ikkagi paneb täiskasvanud inimest õppima? Paljudel on selleks loomulik uudishimu rohkem teada saada, teistel vajadus pidevalt liikumises olla. Sisemise õpisoovi ilmestamiseks sobib Raplamaa aasta õppija 2019 Margot Adra mõte: „Õppimine teeb õnnelikuks!“ Samas võib tõuge arenguks tulla ka väljastpoolt, näiteks kaob senine töökoht või kolitakse välisriiki elama. Nii sisemise kui ka välimise õpiajendi korral on inimesel vaja leida enesest tulenev impulss, mis on aluseks tema edasisele tegutsemisele ja arengule. Just motivatsioon määrab tegevuse eesmärgid selliselt, et need väljenduvad õppijale tema enda soovidena.
Tundes soovi oma elus uuele astmele liikuda, on täiskasvanutel võimalus osaleda kolmes õppevormis. Esimene neist on formaalõpe, kus kooliharidust saab täiskasvanute gümnaasiumites, kutse- või kõrgkoolides. Raplamaal on kaks kutsekooli: Kehtna Kutsehariduskeskus ning Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool. Mina olen viimased aastad olnud seotud Rapla Täiskasvanute Gümnaasiumiga (RTG), kus näen iga päev, kuidas töö ja pere kõrvalt usinalt õpitakse. See on õppijale suur ajaplaneerimise, enesedistsipliini ja pere ning töökoha toetust vajav pingutus. Tänu projektile „Teisel Ringil Targaks Raplamaal“ toetavad RTG-s õppijaid sotsiaal- ja eripedagoog ning osaleda saab tasandusõppe tundides. Lisaks on lapsehoiuteenuse kasutamise võimalus. Kuigi õppimist toetavad tingimused ja tugivõrgustik on üliolulised, jääb põhivastutus ikka õppija enda kanda.
Teine õppevorm on mitteformaalne, mis on küll eesmärgistatud, aga samal ajal vabatahtlik. Tegu võib olla nii erialase täiendõppega, mida toetavad tööandjad ja Töötukassa, kui ka vabaharidusliku teadmiste täiendamisega, millele võib leida tuge erinevatest fondidest. Elukestvas õppes osalema kutsutakse kõiki – olenemata vanusest, haridusest, sotsiaalsest kuuluvusest või muudest teguritest. Täiskasvanuhariduse populariseerimiseks korraldatakse täiskasvanud õppija nädala (TÕN) raames õpisündmusi ja tunnustamisüritusi, mida Raplamaal on aastaid koordineerinud Ivi Sark.
Koolitajate ühendamiseks ja mitteformaalõppe arendamiseks on loodud mitmeid võrgustikke. Rapla Rahvakool, mille juhatuse liige mina olen, kuulub neist kahte: Eesti Vabaharidusliitu ja Eesti Rahvaülikoolide Liitu. Lisaks loetletud võrgustikele ja tegevustele on elukestev õpe meie omavalitsuste arengukavades esindatud. Kindlasti saame maakonnas omavahelist koostööd veelgi rohkem arendada, kaasates jätkuvalt erinevaid osapooli ja küllap leiavad ka õppijad endale meelepäraseid kursusi, olgu need siis e-õppe vormis, nagu ajale kohane, või kontaktõppes.
Lõpetuseks toon välja kolmanda õppevormi, meie igapäevase saatja – informaalõppe. See hõlmab õppimist tavaelu olukordades. Olgu selleks pere- või töökeskkond – alati tuleb ette situatsioone, mida lahendada ja vigu, millest õppida. Nende õpikogemuste eest ei anta meile ei tunnistust ega diplomit nagu formaalõppes, aga ehk muutume seeläbi paremateks kaaslasteks ning saame tänutäheks mõne tunnustava pilgu või naeratuse osaliseks. Peamine on, et elukestev õppimine muudaks meie enda ja ümbritsevate elusid õnnelikumaks ja edukamaks.

Jäta kommentaar

avatar