-1.7 C
Rapla
Laupäev, 20 apr. 2024
ArtikkelMõisainterjööride konverents tõi esile mõisate sisemuse

Mõisainterjööride konverents tõi esile mõisate sisemuse

Helerin Väronen

22. mail veebi vahendusel toimunud Raikküla mõisa mõisainterjööride konverents keskendus küsimusele, kuidas mõista mõisaarhitektuuri ja -interjööre ajaloolise fenomenina.

Restauraator ja maalikunstnik Heli Tuksam rääkis puitmõisate interjööridest. Puitmõisaid on meie aladel olnud vähemalt 17. sajandist, kuid kahjuks on paljud neist hävinud ja terviklikke näiteid Eestis praktiliselt pole. Tuksam tõi välja, et puitmõisate üheks levinud ruumikaunistamise võtteks on olnud maalingud, samuti oli levinud palkide katmine lõuendiga ja palju kasutati ka pabertapeete. Ka lagesid kaunistati. Vanemal perioodil kasutati enamasti talalagesid ning nii talad kui ka nende vahelised lauad olid kaunistatud.
Üks terviklikumaid ja uhkemaid puitmõisaid on kunagisele Liivimaa territooriumile jääv Ungurmuiža, kus maalinguid võib leida peaaegu igast ruumist. Soomes asuv korrastatud ja restaureeritud Mustio mõis paistab aga silma itaalialike maalingutega, maast laeni lõuendiga ja pitsmarmoriga tapeediga.
Tuksam ise on pikemalt olnud seotud Esna mõisaga. „Selle mõisa restaureerimiskontseptsioon nägi ette, et tuleb säilitada ajaloo tunnet selles mõisas. Tihti on nii, et kui läheme midagi hoogsalt restaureerima, on seal lugematul arvul võimalusi, kihistusi, aga et pakkuda endale ja vaatajale avastamisrõõmu, on hea, kui on võimalik näidata kõiki kihistusi, seda küll vastavalt võimalustele,“ rääkis Tuksam.

Arhitektuuriajaloolase Oliver Orro ettekanne kandis pealkirja “Esinduslikumate härrastemajade ruumiline struktuur ja ruumikontseptsioonid barokist juugendini”. Kõige vanemad mõisahooned olid ruumistruktuuri poolest üsna lihtsad, enamasti koondusid ruumid ühe või mitme mantelkorstna ümber. Hoone keskosas korstna ümber olid tavaliselt aasta ringi köetavad ruumid, hoone kaugemates otstes olevaid ruume kasutati vaid suvel, peegeldades niimoodi inimese eluringi hoone struktuuris.
Vanemate kivist mõisahoonete puhul võib otsida palladionistlikku ruumistruktuuri, millele oli sageli omane üks keskne ruum, mille ümber koondusid teised.
Siinses ehitusarhitektuuris on paljuski eeskujuks olnud kaugemate maade ehitised. Näiteks Rooma Panteoni templi eeskujul kasutati palju kuplimotiive, aga selle vahega, et mitte üks neist ei olnud päris kuppellagi. Väline kuppel on omaette ehitusliku struktuuriga ja seesmine on tükk maad allapoole toodud ja maalitud kassettlae imitatsiooniga.

Restauraator Mati Raal rääkis sellest, millest kõnelevad mõisainterjöörid vanadel fotodel. Pildi lugemise oskus oleneb paljuski sellest, milliste eelteadmistega fotot vaadata. Näiteks restauraator võib mõisainterjööri pilti vaadates märgata esimesi märke sellest, et mõis hakkab lagunema. Samuti võivad vanad fotod endas kanda vajalikku infot restaureerimistööde jaoks.
Konverentsil näidatud mõisainterjööride piltidest võib välja lugeda, et sisustuses on palju kasutatud erinevaid tapeete ja mööbli katteriiete valik ei olnud üldse nii ahtake, kui arvata võiks.
Kuigi on arvatud, et siinkandis polnud kombeks mööblit värvida, räägivad pildid teist keelt. Näiteks Alu mõisas olnud biedermeieri mööbel oli värvitud.

Kunstiajaloolane Krista Kodres otsis oma ettekandes “Mõisahoone ja seisusliku representatsiooni traditsioon” vastuseid küsimusele, kuidas tekkis idee hakata materiaalseid objekte käsitlema isiku käepikendusena. Juba Kreeka kultuuris oli levinud mõte, et kui inimesest midagi muud alles ei jää, siis vähemalt ehitised jäävad, neis elab edasi ka nende omanik. See idee on läbi ajaloo edasi kandunud.
Ruumistruktuurid on muutunud ja täienenud ka selle mõjul, mida ühiskond vajab ja esile tõstab. Näiteks mingitel ajahetkedel on tähtsaks peetud mugavust. Pillava tarbimise kohta sõnas Kodres, et see tundub raha tuulde loopimisena, kuid selle taga on panustamine oma sümboolse kapitali kasvamisse, see on investeering, mis tuleb näiteks au ja tunnustusena tagasi.

Ajalooliste interjööride praktilisest poolest rääkis sisearhitekt Pille Lausmäe-Lõoke, kes sõnas, et iga interjöör on oma tellija nägu, peegeldades näiteks tema tõekspidamisi. Sisearhitekti ülesanne on aga luua see lugu, mis tuleb omanike kaudu, ja samas tuua nähtavale selle paiga ajalugu, aru saada, kas oluline on esile tuua kõik kihistused või osa neist. Lihtne on hävitada interjöörist tema hing ja tunnetus, kuid suutes säilitada ka seda kulunut ja pragunenut, on ajaloolised põlved selle eest tänulikud. Sellised väiksed minevikku pilku heitvad detailid tekitavad sooja ja südamliku tunde.
Pikemalt peatus Lausmäe-Lõoke Eestimaa rüütelkonna hoonel, mis on keeruline objekt, kus tuleb leida konsensused, kuidas peegeldada seal võimu, vaimu, meie ajalugu hetkel ja kõiki neid kihistusi niimoodi, et oma hinge ja jälge jättes ei hävitaks vana.

Konverentsi lõpus olnud aruteluringis jäi kõlama mõte, et ilusates interjöörides, eeskätt mõisates hakkavad inimesed sosistama, ilmselt siis aukartusest. Annab ju vana mööbelgi ruumile erilise hõngu ja emotsionaalse välja. Samas olid kõik konverentsil osalenud seda meelt, et modernsed lahendused ajaloolistes interjöörides on lubatud ja oodatud, ehk parem olgu aus kaasaegne kui halb vana.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare