Halb suhtumine on nagu tühi rehv

Siin-seal on kõrvu jäänud, kuidas leitakse, et esmamulje teisest inimesest tekib tema välimuse järgi. Minu arvates see nii ei ole.

Esimene arusaam tekib ikkagi siis, kui omavahel on vahetatud mõned laused. Alles siis selgub, milline on inimese suhtumine endasse ja ümbritsevasse ja see just ongi tähtis esmamuljet kujundades.
Säärane mõttevälgatus sai tegelikult alguse siis, kui Eesti president Kersti Kaljulaid Raplamaad külastas. Mõtlesin tagasi presidendi valimise trallile. Meenutasin, kuidas olin pettunud, et mitte öelda tõre, kui riiki sai juhtima mulle täiesti tundmatu inimene, kelle nägu ei öelnud mulle mitte kui midagi. Olin jälginud teisi kandidaate, nende intervjuusid ja tegemisi ning selle alusel endale meelepärase suhtumisega inimese leidnud. Just see tundmatu nägu tekitas küsimusi – milline on üldse selle inimese suhtumine, ma ju ei tea seda. Ma ei ole küll ise saanud presidendiga vestelda, kuid intervjuusid lugedes võin öelda, et mulle tema suhtumine meeldib.
Suhtumisest kui sellisest ma üldisemalt tahtsingi kirjutada. Ma olen lihtsalt sellise mõtlemisega, et minu jaoks saab palju alguse suhtumisest. Teisel inimesel ei pruugi ja ei peagi olema minuga sama maailmavaade või visioon, kaugeltki mitte, kuid kui ta suudab ka erimeelsuste kõrval jääda hea suhtumise juurde, on ta minu silmis au sees.
Mida ma siis õieti hea suhtumise all silmas pean? Eelkõige ikka viisakust, arusaamist, mõistmist. Igasugune põhjuseta nähvamine, turtsumine, n-ö kõrri hüppamine loob kohe halva esmamulje.
Raplamaal on minu arvates mitu väga hea suhtumisega vallavanemat. Ma ei räägi üldsegi mitte nende vaadetest, poliitilistest põhimõtetest, vaid sellest, millised nad näivad inimestena. Hea näitena tooksin välja Kohila vallavanema, kel igal pool, ükskõik kus teda näen, on nägu naerul ja ta ütleb alati midagi lõbusat. Säärase inimese poole on lihtne pöörduda nii rõõmu kui ka murega. Selline võikski ja peakski olema üks rahva esindaja. Mossitavat nägu, norus pead, tõredat ilmet, nähvavat tooni ei taha keegi kuulda. Sellise inimese poole ei taheta lihtsalt pöörduda.
Ma lausa naudin hea suhtumisega inimesi. Ma naudin, kui tajun koostöötahet, vastutulelikkust, empaatiavõimet. See kõik tuleb ju ometi igal pool kasuks, ükskõik kus ja kes sa ka ei oleks. Ole sa siis klienditeenindaja, klient, ajakirjanik, vallavanem või ükskõik mis ameti pidaja. Kohati on mul väga raske aru saada inimestest, kes ei oska olla head. Tekib vaid küsimus – miks? Miks on vaja nähvata ja tõreleda, kui selleks tegelikult põhjust ei ole?
Mulle väga meeldib üks tsitaat, mille ma juba ammu aega tagasi interneti avarustest leidsin. Seda esitatakse küll kahes versioonis, aga üks kõlab inglise keeles nii: „A bad attitude is like a flat tire, you can’t get very far until you change it.“ Eesti keelde tõlgituna kõlab see küll veidi kohmakalt, kuid midagi sellist: „Halb suhtumine on nagu tühi rehv, sa ei jõua kaugele, kuni sa seda ära ei vaheta.“ Eks erand kinnitab reeglit, kuid loodan, et näen tulevikus enda ümber veel rohkem head suhtumist.

Mariliis Vest