Hea muusika rokib sokid ka jalast

Minu armastus muusika vastu hakkas umbes kümnekuuselt ja esimene lemmik oli Ivo Linna koos Rock Hoteliga. Viskasin tukka loo “Tean, ei tea” järgi ja laulsin “Lollooloollloo…!” Järgmised lemmikud tulid välismaalt, mida kuulasid vanemad, seda kuulasin ka mina. Näiteks Desireless´i “Voyage, voyage” ja Modern Talkingu muusika oli lapsepõlve lahutamatu osa.

Vahepeal oli mingi segane (vara)teismelise periood, kus kuulasin igasugust popmuusikat, Britney Spears´i ja Back­street Boys´i teatud lugude sõnu mäletan veel nüüdki. Samas meeldisid mulle Gorillaz, Eminem, Toe Tag. Sai ikka kuulatud seda, mida teised kuulasid. Ja vahel suhteliselt sunniviisiliselt. Mäletan, et mulle ei meeldinud Kuldsed Lindid absoluutselt, aga õde mul fännas neid. Ja siis ta käis ja lasi meelega mulle nende muusikat, et mind närvi ajada.
Gümnaasiumi lõpu poole ja ülikooli alguses kuulasin pigem sellist raskemat muusikat – Metallica, Oomph!, Korpiklaani, Rammstein, Nightwish, Evanescence, Metsatöll, Kosmikud. Aegumatuks lemmikuks on jäänud System Of A Down. Mäletan, et gümaasiumi lõpus käis klassiõde mul külas, tutvustasin seda bändi talle ja ta vaatas mulle suurte silmadega otsa: “Päriselt?? Sina ja kuulad sellist muusikat?” Ilmselt ongi nii, et mida rahulikum ja näiliselt vaiksem inimene, seda rajumat muusikat kuulatakse. Tean üht noormeest, kes on ülirahuliku olekuga, vaikne, kuid tema muusikamaitse on selline, et ka minul, muusikaliselt “kõigesööjal” oleks kõrvatroppe vaja.
Viimase paari aasta jooksul on mu muusikamaitse muutunud pehmemaks, sinna on tekkinud folgi, bluusi, džässi noote sisse. Rocki selle erinevates väljendusviisides armastan ma küll seniajani. Ja üldse erinevate muusikastiilide segamist. Mulle tohutult meeldib, et Raplamaa on nii erinäoliste muusikute kasvulavaks, Anne Veskist Riho Sibulani, The Notesist Jüri Pootsmannini, Vaiko Eplikust Pärt Uusbergini. Mida aeg edasi, seda enam veendun, et Rapla on tõeline muusika pesa. Mitut inimest olen kuulnud ütlemas, et ju siin ikka midagi maagilist leidub, et see nii on.
Lapsepõlves ma kontsertidel ei käinud, ei olnud võimalusi. Esimesed kontserdid tulid kusagil gümnaasiumis ja ülikooli alguses. Kuid siis tuli aeg, kus lapse ja ülikooli kõrvalt ei olnud võimalik kontsertidel väga käia. Südames oli aga suur-suur soov vähemalt korra kuus mõnele muusikaüritusele jõuda. Ja nüüd taipasin, et koos Raplasse elama tulemisega on mu soov täide läinud, suuremalt kui loota oskasin. Igas kuus on ikka rohkem kui üks kontsert olnud. Eriti suureks on nende hulk läinud sellel sügisel.
Nii hea meel on näha nii siinseid kui ka piiritaguseid muusikuid reaalselt esinemas. See annab nii palju juurde lihtsalt. Kõik need vahetekstid, naljad, näoilmed… Põnev on kuulata nii neid, keda varemgi kuulnud olen, kuid samas avastada ka täiesti midagi uut ja teistmoodi muusikat. Ja äge on see, et on nii rahulikke, intiimseid kontserte ja siis on sellised, kus peaaegu et sõna otseses mõttes rokidki sokid jalast. Muusika on äge ja Raplamaa muusikud on veel ägedamad!

Helerin Väronen