Jalgadega tekid, pätupitud ja söödavad udud

Mõni aeg tagasi täitsin oma väiksema lapse kohta lasteaia jaoks pabereid ja küsiti ka lapse naljade, juhtumiste ja ütlemiste kohta. Olen üht-teist üles kirjutanud, nii et otsisin märkmed välja. Ka vanema tütre osa nalju on üles märgitud.

Sattusin mälestuste virvarri. See on täiesti uskumatu, milliseid kilde lapsed visata võivad. Mõni nali on lihtsalt nii hea, et tahan neid jagada.
Alles hiljuti tuba koristades sõnasin ühe teki kohta: “See tekk peaks pesus käima.” Noorem tütar Emma vaatas mind, vaatas tekki ja sõnas siis: “Aga emme, tekkidel pole ju jalgu.”
Umbes nädal tagasi oli hommik udune, kui vanemat tütart kooli viisin. Ta vaatas seda udu ja küsis: “Miks seda piimasupiks kutsutakse, kui seda tegelikult süüa ei saa?” Jäin vastuse võlgu. Ilma kohta on lastel varemgi ütlemisi olnud. Näiteks selline arvamus eelmisest talvest: “Lund sajab ja päike paistab. Kas ilmataat on lolliks läinud?!”
Suvel maal olles ütles vanem tütar ühe maja juures, kus üks vana naine põllul tööd tegi: “Vaata milline hernehirmutis neil on! Ei, see ikka ei ole hernehirmutis, see on naine ju…”
Eelmisel talvel tuli tihti vereproovi anda, Kord, kui enne proovi andmist eriti valulikku nägu tegin, üritas tütar mind lohutada, et see pole üldse valus: “Isegi titt ei nutaks selle peale.” Kui aga natuke hiljem tegin sõrme suus märjaks, et lapse põske puhtaks pühkida, vaatas ta mind väga etteheitvalt ja küsis: “Emme, kas sulle meeldiks, kui keegi sind tatiga peseks?”
Valesti öeldud sõnadega saab pidevalt nalja, kui veel õigeid häälikuid ei osata öelda. Mõlemad lapsed ütlesid väiksemana päkapiku kohta pätupitud ja kassid olid trutad (see oli ka ainus sõna, kus mõlemad suutsid r-tähte hääldada).
Eelmisel suvel maal olles üritas meespere pimedas tulede järgi aru saada, mis automargiga tegu on. Pakkusid, et ilmselt on Škoda. Noorem laps kargas seepeale voodis püsti ja hüüdis: “Jah, sooda jah!”
Kuidagi on kujunenud nii, et vanem laps tunneb end kodusemalt aiateemades, sest juba pisikesena teadis ta päris mitme taime nimetusi. Minu õe koolilõpetamise ajal lõbustas ta külalisi ekskursiooniga meie aias. Noorem aga tunneb suurt huvi igasuguse tehnika vastu. Maal olles on just tema see, kes koos vanaisaga läheb autot remontima. Vanaisa imestaski, et kuidas laps ometi teab, mis on rehvid. Kord seletas tüdruk aga vanaisale: “Kui sul ilukilbid on pandud, pead sa tegema nii,” ja pühkis käsi omavahel kokku.
Vahel oskavad lapsed suurtele inimestele mõistetamatuid asju lihtsalt ja loogiliselt ära seletada. Kui vanem tütar oli viieaastane, näitas minu õde talle ilusa mehe pilti. Küsimusele, kas see on ilus mees, vastas tüdruk, et ei ole, ja põhjendas: “Mõned mehed peavad olema koledad, mõned peavad olema ilusad.” Küsimusele miks, vastas ta: “No aga muidu sa armud ju kõigisse ära.”
Need on vaid väiksed killud ja hetked, mida olen suutnud talletada. Paljud naljad jäävadki sellesse hetke, kus need sündisid. Killuke nalja peab igas päevas olema, siis on elu ilusam.

Helerin Väronen