Kaitseliitlase pöördumine vabariigi aastapäeva eel

Kallid lugejad, mul on siiralt heameel tervitada teid vabariigi aastapäeva puhul! 24. veebruari traditsioonilised vabariigi aastapäeva tähistamise tegevused on väga olulised. Nendega külvame vaimu ja usku – me külvame eestluse vaimu koos usuga iseendasse ja oma kaasmaalastesse.
Seeläbi kasvab ka usk omariiklusesse, kus kohalikud põliselanikud on peremehed omal maal, mitte poliitkorrektsed etturid suurvõimude kulissidetaguses malemängus. Praegusel muutuste ajastul, kus rünnatakse palju rohkemat, kui esmapilgul paistab, on oluline uskuda ühistesse ühiskonda ühendavatesse põhimõtetesse ning nende põhimõtete järgi ka tegutseda. Ja seda mitte ainult valitud riigijuhtide, vaid ka üksikisiku tasandil.
Kõigile muudele meie iseolemist varitsevatele ohtudele lisandub veel Venemaa, kes juba pikemat aega toimuva relvajõudude mastaapse arendus- ja laiendustegevusega valmistub konventsionaalseks sõjategevuseks. Süsteemselt sõjaliste vahendite tekitamisele lisaks suunatakse riigisiseseid ning -väliseid ressursse, kaasa arvatud elanikkonda, ja seda just Euroopa ning NATO suunal. Rünnaku nool näitab meie peale! Ei ole mõtet luua helesiniseid illusioone igavesest ja iseenesest juhuse tahtel eksisteerivast rahust. Täna elame me sisuliselt sõjaeelsel ajastul ja seda vastu meie tahtmist. Kas sõda ka tegelikkuses puhkeb, see on juba omaette küsimus. Siinjuures on väga oluline arusaamine, et ohtude aus teadvustamine ei ole põhjus sõjaliseks hüsteeriaks, hirmuks või muidu paanikaks. Lihtsalt tuleb säilitada külma närvi ja riskidele vastavalt tegutseda.
Sõja ja selle koleduste ees ei pea tundma hirmu. Hoopis vastupidi, paratamatusele tuleb astuda julgelt vastu ja võidelda. Isegi kui me ei taha tunnistada, siis „sõdalase verd“ voolab meis rohkemgi kui arvata oskame. Ajalugu on näidanud, et rasketel hetkedel tõuseb Eesti rahvas sõdalase vaim. Tõelised kangelased tekivad otsustavatel hetkedel meie endi, kõige tavalisemate lihtsate inimeste seast. Seda kõike eelkõige siis, kui nende järele on tõeline vajadus – me peame lihtsalt iseendisse uskuma. Ei pea uskuma võitu, tuleb uskuda sellesse võitlusesse. Läbi lahingute saadame kogu maailmale sõnumeid „Eesti võitleb“, “Eesti vabadusvõitlejad avaldavad okupatsioonivägedele visa vastupanu“, „Eesti ei ole kaotanud usku“.
Sellised teated on poliitikute ning saadikute tööriistad rahvusvahelise üldsusega suhtlemisel. Nende sõnumite toel kaubeldakse humanitaarabi, relvastust, varustust ja ka otsest sõjalist abi. Veelgi enam, need lahingute verega kaetud sõnumid talletuvad rahvuslikus alateadvuses ka meile mittesoodsate arengute korral, et siis kümnete või sadade aastate pärast uuesti lõkkele lüüa ja mälestustena kangelastest rahvusriigile teed sillutada. Me oleme sellesse uskunud varem ja meie kohus on sellesse uskuda ka edaspidi.
Mida mina tean, on see, et otsustaval hetkel mina ja minu lähimad võitluskaaslased võitlevad. Paljud teised kaitseliitlased, reservväelased ja kaadrikaitseväelased võitlevad. Seda isegi okupatsiooni tingimustes. Meid ei ole Eestimaal suure Venemaa kõrval palju, kuid kaugeltki ei tähenda see seda, et meid ja seda jõudu on armetult vähe. Nii et „Võidelda ja võidelda sirge seljaga!“ Sellise usu ja veendumuse najal omandatavad oskused ning teadmised, faktiliselt olemasolevad ja igapäevast tööd nõudvad üksused – sellest heidutus koosnebki.
Usutav, toimiv ja reaalselt olemasolev heidutav vastujõud on minule teadaolev ainukene viis, millega on võimalik sõjaline konflikt ära hoida. Seega, kaitsevõime arendamine on üks mitmest võtmetegurist, et praegusel muutuste ajastul kindlustada Eesti rahvusriigi jätkusuutlikkus ja rahu. Riigikaitse nõuab meie kõigi panust.
Kõige otsesem ja lihtsaim viis Eesti riigi jätkusuutlikkuse tagamiseks on vabatahtlikuna astuda Kaitseliitu või selle allorganistatsioonidesse. See ei ole higimull otsa ees rahmimine, vaid elustiil, kus igapäevane elu tuleb korraldada viisil, et aasta ligikaudu viiekümne kahest nädalast tegeletaks vähemalt nädalapäevade jagu aktiivse väljaõppega, omandamaks ja hoidmaks alal minimaalsemaid vajalikke sõjalisi oskusi. Oma riigi eest ei ole seda palju.
Ärge kartke, hoidkem külma närvi, usku, julgust ning tahtmist üheskoos astuda vastu ohtudele ja varem või hiljem saadab meid edu. See kõik algab lihtsatest asjadest. Astu oma väljakutsele vastu, kasva sõdalaseks, eeskujuks või kangelaseks – tule Kaitseliitu!

Tõnu Emberg, nooremleitnant, Kaitseliidu Rapla malev