Kas Eurovision on tõsine üritus või naljategemine?

siim jõgis

Eile õhtul sai Ukraina pealinnas Kiievis alguse igakevadine trall Eurovisioni ümber. Esmalt kaks poolfinaali ja seejärel laupäeval finaaliõhtu. Kas tegemist on tõsise lauluvõistluse, naljategemise või tagatubades poliitika ajamisega?
Üks poliitiline skandaal juba tänavust Eurovisioni raputas. Ja see on otseselt seotud Krimmi poolsaare okupeerimisega Venemaa poolt 2014. aastal. Algul plaanis Venemaa tänavusest lauluvõistlusest osa võtta ning valis 12. märtsil endale isegi esindaja. Venemaad pidi Kiievis esindama ratastoolis laulja Julia Samoylova ingliskeelse lauluga “Flame is Burning”. Märtsis teatasid Ukraina võimud, et Samoylovat ei pruugita üle piiri Ukrainasse lubada.
Põhjus seisnes selles, et laulja oli 2015. aastal esinenud Krimmi poolsaarel ning läinud sinna otse Venemaalt. Ukraina seaduste kohaselt on aga Venemaalt otse Krimmi sisenemine keelatud. Seetõttu määrati Samoylovale kolmeaastane keeld Ukrainasse sisenemisel. Kentsakas olukord. Laul on valitud, laulja valmistub esinemiseks, aga riiki teda ei lubata. Nii ei jäänudki Venemaal muud üle kui 13. aprillil teatada, et tänavu nad Eurovisionil ei osale.
Ei tasu ka unustada, kuidas Ukraina aasta aega tagasi õiguse Eurovisioni korraldada teenis. Nad saatsid võistlusele laulu pealkirjaga “1944”, mille esitaja oli Jamala. Laulu pealkiri võis ajalugu tundvale pealtvaatajale esmalt tunduda provokatiivne ning sisu kinnitas seda veelgi. Laulusõnad räägivad krimmitatarlaste küüditamisest neljakümnendatel aastatel Nõukogude Liidu poolt. Teatavasti on krimmitatarlased just see grupp poolsaare elanikke, kes praegu seisavad vastu Venemaa okupatsioonile.
Olgugi et Eurovision püüab end esitleda poliitikaülese ettevõtmisena, päris kõrvale sellest jääda siiski ei saa. 2016. aastal oli mõningaid proteste ja vastuväiteid, kas “1944” peaks saama osaleda või mitte. Toona otsustasid korraldajad, et ei laulu pealkiri ega lüürika sisalda “poliitilist kõnet”. Niisiis lubati Jamala lavale ning nagu välja tuli, meeldis see Euroopa publikule väga. “1944” võitis 2016. aasta Eurovisioni lauluvõistluse rekordilise punktisummaga 534. Teise koha sai siis Austraalia ning kolmanda koha Venemaa.
Eile läks kogu see trall esimese poolfinaaliga uuesti lahti. Homme õhtul on teises poolfinaalis võistlustules Eesti laul “Verona”, mida esitavad Koit Toome ja Laura Põldvere. Kas neil on võidulootust? Mine sa tea. Esmalt oleks hea, kui pääsetaks finaali. Mäletatavasti ei õnnestunud see eelmisel aastal Raikkülast pärit Jüri Pootsmannil lauluga “Play”.
Aga pöördudes tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde, kas Eurovision on ikkagi tõsine üritus või naljategemine, on see natuke üht ja natuke teist. 2008. aastal tõestas Kreisiraadio, et päris labase naljaga suurt midagi ei saavuta. “Leto Svet” jäi oma poolfinaalis eelviimaseks, kogudes kõigest kaheksa punkti. “Verona” on Eurovisioni fännidelt saanud tunduvalt positiivsema hinnangu. Ühes edetabelis hääletasid fännid selle 242 punktiga viiendale kohale. Homme õhtul võib minna päris põnevaks.
Tegemist on eelkõige meelelahutusega. Seega ei tasu Eurovisioni suhtuda ei liiga tõsiselt ega liiga kergelt. Intriigi on see üles kiskunud minevikus ning küllap kisub ka edaspidi.

Siim Jõgis

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga