Kogukondliku omavalitsuse kui riigi alusmüüri lõhkumine võib hävitada kogu ehitise

tõnis tõnisson

Eksivad need, kes tahavad uskuda, et avalikus halduses tarvitseb vaid väikesed suurtega liita, suuremad veel suuremaks teha, osa funktsioone tsentraliseerida, teine osa kliendi ning teenindaja tasandile taandada, mõned inimesed kuulekamatega asendada ja ongi kõiki rahuldav tulem käes.

Ajaloost võib tuua näiteid, mis kinnitavad, et reformijate meelest justkui läbimõeldud süsteem ei hakka üldse esialgsete plaanide kohaselt toimima. Ta võib meile pakkuda kordades enam, kui esialgu loota oskasime, kuid tulem võib ka ehmatav olla. Eesti omavalitsusliku halduskorralduse pikal teel on tähtis tärmin 1866. aasta. Siis rakendatud vallaseadus on ühe olulise etapi alguseks.
150 aasta jooksul, ehk siis tollest kaugest tärminist tänaseni, on Eestis kohalikku halduskorraldust reformitud kolmel korral, kui jätta arvestusest välja vahepealsete okupatsioonivõimude ette võetud ümberkorraldused. Niisiis esimene oli 1866. aasta vallaseadus (nimetatud ka maakogukonna seaduseks), järgmine põhimõtteline muutmine võeti ette seitsekümmend aastat hiljem ja seda tuntakse 1937. aasta vallaseadusena, kolmas, 1990. aasta reform, oli küll pigem taastav kui uuendav, aga reform ikkagi. Nüüd, napilt veerandsada aastat hiljem, seisame neljanda suure muutuse lävel.

Esimene reform
Baltimaade vallakogukondade valitsemise seadust ellu viies oli tsaaririigi eesmärk vähendada siinsete mõisnike mõjuvõimu. Mõisate eestkostest vabastamine ja ise oma elukorralduse üle otsustama hakkamine kahtlemata seda ka tähendas. Päris kindlasti ei osanud reformi algatajad ette näha, et vallavolikogud (nimetatud ka kogukonna volimeeste kogudeks) saavad tulevaste kohalike poliitikute kasvulavaks ja soodsate tingimuste tekkimisel ka omariikluse vundamendiks.
Tagantjärele teame, et eesti rahvas sai oma riigi suuresti tänu väljakujunenud tugevatele omavalitsustraditsioonidele. Vabadussõja ajal, kui riik oli alles loomisel ja riigi valitsemise oskust veel ei olnud, lasus just kohalikel omavalitsustel kõige suurem vastutus. Vallad ja linnad olid need, kes korraldasid meeste saatmist rindele, tegelesid korrakaitse organiseerimisega ja kandsid sõjaväe ning elanikkonna varustamise raskust.
Kauaaegne Tallinna linnapea Anton Uesson kirjutas 1938. aastal: „Tugevad omavalitsused on riigi rajamisel esimeseks tähtsaks eeltingimuseks. Ja nagu hiljem selgus, olid Eesti riigi loomise esimestel päevadel rahva jõudude organiseerimisel just omavalitsused määrava tähtsusega tegurid.“ Vabadussõja lõppedes võidi tunnistada, et enam kui pool riigist oli omavalitsussüsteemi näol juba olemas, luua jäi veel ainult pealisehitis.

1937. aasta vallaseadus
1866. aastal loodud omavalitsussüsteem arenes koos ühiskonnaga – ajaga koos liikudes olid muutused iseenesest mõistetavad. 1890. aastal viidi läbi esimene kogu ala hõlmav haldusterritoriaalne reform, mille käigus vähendati valdade arvu ligikaudu 1000-lt umbes 400-le. Muutusi oli teisigi, kuid ükski neist ei riivanud väljakujunenud kogukondlikke omavalitsustraditsioone.
1920-ndate aastate keskel, kui riik oli juba enam-vähem loodud, toimus pööre suhtumises kohalikku omavalitsusse. Järjest selgemalt hakkasid esile kerkima riigikeskse halduse teoreetikud. Sellest on 2010. aasta Riigikogu Toimetistes kirjutanud filosoofiadoktor Mikk Lõhmus (1).
Väga hästi iseloomustab riigikeskset lähenemist tolleaegse õigusteoreetiku Artur-Tõeleid Kliimanni väide 1932. aastast: „Omavalitsus oma iseseisvusega on kiiresti ja otsustavalt teotseda tahtvale riigiadministratsioonile tõkkeks ees. Teiseks oma territoriaalse iseloomu tõttu omavalitsus on täielikus vastuolus riigiadministratsioonis valitsevale haldusprintsiibile. Kolmandaks oma praeter legem (2) määrusega omavalitsus häirib parlamendi sisepoliitilist tegutsemist.“
Algusaastatel segas riigikeskse teooria rakendamist teatud poliitiline ebastabiilsus ja poliitilise konsensuse puudumine. Riigikeskse lähenemise realiseerumine sai võimalikuks 1934. aasta 12. märtsi riigipöörde järel Pätsi autoritaarse valitsemise ajal. Selle elemente kasutati 1937. aasta vallaseaduses, 1938. aasta linnaseaduses ja kinnistavalt ka 1938. aasta maakonnaseaduses.
Väga lühidalt kokku võttes saab kinnitada, et reformiga kehtestas riik senise suhteliselt iseseisvalt toiminud omavalitsusliku süsteemi üle range kontrolli. Vallavolikogu tööd juhtis vallavanem, kelle kinnitas (või vabastas) siseminister. Vallavanemal omakorda oli õigus trahvida või volikogust välja arvata vallavolikogu liikmeid, kes ei allunud tema tahtele või näitasid üles lugupidamatust riigi juhtide suhtes.

Tõnis Tõnisson / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 25. mai Raplamaa Sõnumitest

Samal teemal

Maavalitsuse ülesannete ülemineku otsustavad praeg... Teatavasti sulgevad 2018. aasta 1. jaanuarist oma uksed kõik Eesti viisteist maavalitsust. Seetõttu on üles kerkinud küsimus, kes nende senised sisult...
Valitsus otsustas, et Juuru sundühendatakse Täna kinnitas valitsus haldusterritoriaalse korralduse muudatused, mis puudutas ühtlasi valitsuse poolt varem tehtud ettepanekut sundühendada Juuru va...
Kehtnakandit ei tulegi, Järvakandi leppis Kehtna ... Haldusreformi käigus Kehtnast ja Järvakandist moodustatava uue valla nimeks saab Kehtna. Esialgu otsustasid ühinevad vallad, et uueks nimeks võiks ...