Kuidas kaubandus meiega manipuleerib

katri reinsalu

Poelettidelt vaatavad möödakäijaid juba nädalaid säravad kuuseehted, hiiglaslikud advendikalendrid ja muu kuld-kard. Poes käies tuleb tihti telefonist kuupäeva vaadata. Tundub uskumatu, et telefon ei viska suurelt ette mõnd detsembri kuupäeva.
On ju alles novembri keskpaik ja jõuludeni on tublisti üle kuu veel aega. Võin pea anda, et pealinnas algas jõulubuum juba oktoobri alguses. Eks saab ju nalja heidetud, et pärast jaanipäeva hakatakse kohe jõuludeks valmistuma. Palju tõesti puudu ei jää.
Miks ometi on vaja juba praegu poeriiulid kuuseehteid täis laduda? Kas tõesti keegi meist toob oma jõulukuuse juba novembris tuppa? Või on see ikkagi pigem viis tarbijatele meelde tuletada, et jõuluaeg on saabumas ja tasuks rahakotti kergendama hakata. Jõulud on kahjuks muutunud massilise tarbimise ajaks.
Kuidagi on kujunenud nii, et jõulude kõige olulisemaks osaks on saanud jõuluvana. Ja mitte sellepärast, et jõuluvana lööb patsu ja laseb enda põlvele istuda. Jõuluvana sümboliseerib ju kingitusi. Mis sest, kui jõuluvana ongi Lapimaal liig hõivatud või põhjapõdrad tõrguvad. Peaasi, et tema hiigelsuur kingikott ikka ukse taha potsataks. Tühja siis sellest patsust.
Mul ei ole ju kingituste kui selliste vastu midagi. Kingitus on tore viis oma lähedastele nende olulisusest märku anda. Kingitus, mis tuleb südamest ja omab saajale tähendust, on ilus žest. Selleks tuleb aga aega võtta ja tähelepanelik olla.
Ka minul mõlguvad vaikselt peas mõtted, millega oma perekonda jõulude ajal rõõmustada. Nuputan mis ma nuputan, aga ma ei suuda leida mitte kedagi oma lähedastest, kellele šampooni ja dušigeeli komplekt sentimentaalset tähendust omaks. Ometi võib neid juba praegu poelettidelt avastada. Jõululaupäeva lähenedes hakkavad aga riiulid neisse lausa uppuma.
Pigem on need komplektid suurepärane viis, kuidas pood saab kiiret raha teenida. Kui on vaja kiiresti midagi kingikotti toppida, saabki midagi suvalist jõuluehete kõrvalt haaratud ja korvi visatud.
Sellised kingid teevad aga hinge haigeks. Neis ei ole tükikestki kellegi südant või sooje mõtteid. Käsi südamel, eelistaksin palju enam saada oma kätega küpsetatud piparkooke, vanaema kootud sokke või joonistatud kaarti. Ja kui ei tulegi ühtegi mõtet jõulukingiks, siis võib selle kingi asendada sooja kallistusega.
Miskipärast kasvab nimekiri inimestest, kellele midagi kinkima peab, justkui iga aasta. Paratamatult on raske teha südamest tulev ja personaalne kingitus poolesajale inimesele. Esimese hooga tuleks ilmselt kriitiliselt üle vaadata, kellele üldse kingituse tegema peaks.
Praegu on veel aega. Äkki ei läheks sel aastal hulluks ja ei alluks kaupluste manipulatsioonidele panna meid igasugust tarbetut träni kokku ostma lihtsalt sellepärast, et jõulud tulevad. Teeks hoopis midagi ise oma kätega. Ja kui ise ikka üldse ei oska, siis kuulaks vähemalt maad ja kingiks midagi sellist, mis kingisaaja kapinurka tolmu koguma ei jääks ja ka päriselt rõõmu tooks.

Katri Reinsalu

Samal teemal

Raplas avati mini-Rimi Pärast põhjalikku ümberehitust avas kolmapäeval kell 12.00 Rapla endine Säästumarket uksed mini-Rimina.Eelmise aasta lõpus otsustas Rimi loobuda Sääst...
Maakonna valdades maksti aastalõpupreemiaid erinev... Jõulude ning aastavahetuse aeg on tihti selline, mil töötajaid eriliselt tänatakse ning tunnustatakse kas kingituste või rahapreemiaga. Eelmise aasta ...
Kui teadlikud me eurotoetustest tegelikult oleme? Euroopa Liidu toetuste abiga on Eestis ellu viidud palju kasulikke ja edukaid projekte ning inimesed teavad eurotoetustest ja nende kasutamisest üldis...