Peksame lüpsilehma, äkki annab rohkem piima?

Olnud kord ühel talumehel lüpsilehm. Lehm andnud hästi piima, aga eks talunik toitnud ka teda tublisti. Siis aga tulnud talus rasked ajad. Vili ikaldus, heinasaakki nurjus. Lehm jäänud poolnälga ja ahtraks ega andnud enam tilgakestki.
„Annan talle ühe korraliku keretäie,” mõelnud talumees siis. „Mis see siis olgu – talus niigi raske aeg ja temalt ei saa ka enam miskit kätte.”

Need nurjatud OÜ-tajad
Rumal talumees oli. Ega siis peksuga piima saa. Aga umbes nii, et äkki saab, näib praegu mõtlevat ka üks osa Eesti ühiskonnast.
Jutt käib muidugi maksudest, mis tuleb väikeettevõtjatest välja peksta. Neist, kes Maksuameti särava sõnaloome kohaselt tegelevad OÜ-tamisega. Paistab, et sama arvab ka osa ajakirjanikke.
Näiteks Vahur Koorits kirjutab „Pensionitõusu tahad? Aga tasuta arstiabi? Kui jah, siis puudutab OÜ-tamine ka sind”.
Aga kui ei taha? Vähemalt mitte esmajärjekorras. Kui oled äkki ammu leppinud mõttega, et meie põlvkonnale mingit pensionipiimajõgedes suplemist ei tule. Ja kui tasuta arstiabi asemel sooviksid vajaduse korral hoopis väga head arstiabi ja jaksu selle eest maksta? Kas siis tohib OÜ-tamise teemal midagi ametlikust peavoolust erinevat arvata? Sest see teema puudutab küll. Nagu siis, kui näed, kuidas kedagi nüpeldatakse, lootuses ta seljast veel kaheksaski nahk kätte saada.
Ei, ma ei arva, et kõik väikeettevõtjad on vaakumise piirile kurnatud vaesekesed. Kindlasti mitte. Ettevõtjad on üldjuhul julged ja ettevõtlikud, sageli ka keskmisest taibukamad ja nuputavad ikka midagi välja, kuidas hakkama saada.
Aga paistab, et nüüdsel ajal on maksumaksja teenistusest elutsev ühiskonnakiht muutumas samuti üha ettevõtlikumaks, et päriselt sisse toova töö viljadest üha suurem tükk kätte saada.

Kust raha tuleb?
OÜ-tamise all mõeldi algselt seda, kui tegelikult tavaviisil kuskil ettevõttes tööl käivad inimesed ei saa mitte palka, vaid on ennast vormistanud osaühinguks ja esitavad oma töö eest oma OÜ nimel arveid. Nõus, et selline praktika tõepoolest solgib ettevõtluskeskkonda ja Maksuametil on õigus sekkuda. Aga kui selline tegutsemine on massiline, siis kerkib küsimus, miks näevad ettevõtjad vaeva, et nõnda skeemitada. Äkki nad ei tule muidu kuidagi välja, sest tööjõumaksud on ebaloomulikult suured?
Ja kui selline käitumine on erand, siis milleks üldistada? Milleks kahtlustada kõiki? Ja mis siis, kui üksikettevõtja, näiteks peaministri elukaaslane Luisa Värk ei maksa endale palka? Küllap võtab siis ükskord dividende ja maksab nende pealt tulumaksu.
Temal, nagu ka paljudel teistel üksikettevõtjatel ei ole ju oma ettevõttes tervet kollektiivi OÜ-dena ametis. Ja kas kohtumõistjad oskavad öelda, kui palju ta peaks endale maksma, et nad rahule jääksid? Miinimumpalk kindlasti peaministri prouale ei sobiks.
Ja nüüd kujutan ette, kuidas ettevõtjad OÜ-tamise hirmus hakkavad endale massiliselt miinimumpalka maksma, ja silme ette kerkib pilt, kuidas entusiastlik Maksuamet teatud osa ühiskonna mahitusel hakkab neid jälitama, et teha kindlaks, millest nad päriselt elavad, sest miinimumpalgast pole ju võimalik.
Muidugi pole Maksuamet kurja juur, vaid püüab ühiskonna tellimusel teha oma tööd nii hästi kui oskab. Aga paistab, et meie ühiskond on põhjalikult ära unustanud, et ettevõtlus on ainuke tegevus, mis päriselt raha sisse toob. Miks muidu seda äkki mitmest suunast tümitatakse.
Vivika Veski

Samal teemal

Talupidajad: tööd on alati ja nälga ei jää Kui linnainimestest riigijuhid räägivad maaelust, ütlevad nad, et traditsiooniline talupidamine on väljasurev nähtus ja maal tuleb arendada teistsugus...
Vihm on tänavust viljasaaki mõjutanud erinevalt Kevadine põud ning augustikuu tugevad, sagedased sajud on mõne põllumehe viljasaagi täielikult rikkunud, teise põlluharija oma aga mitte oluliselt. ...
Maaeluministri kava jätab toetusest ilma ligi 60 p... Eesti Põllumeeste Keskliit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda. Maaeluministri hiljutine kava otsida piimasektori toetamise lahendusi olemasolevate ...