Rahutu süda Euroopa südames

mariliis vest

Mariliis Vest.

On kummaline, kuidas maailmas toimuv ning meedias kajastatu moonutab ühe inimese mõtlemist, käitumist, arusaamasid ning lisab tema elule uusi hirme ja kõhklusi. Ühtäkki justkui oledki aheldatud omaenda hirmude küüsi.
Alustaks sellest, et ma ei ole iial olnud rassistlik inimene. Vaenulik mitte ühegi rahvuse suhtes. Elasin kolm aastat Inglismaal, riigis, mis on võrreldes mõne teise kohaga ikka väga multikultuurne ning mille uulitsad täis eri rassidest inimesi.
Kui tänaval kõndides tuli mulle vastu keegi, kes erines minust kas nahavärvi või riietuse poolest, ei tulnud mulle siis mõttessegi neist midagi mõelda. Ei seda, kuidas nad sinna sattunud on või mida nad üldse teevad. Need inimesed olidki täpselt sellised nagu mina. Oma esimesel puhkusenädalal külastasin aga Belgia pealinna Brüsselit. Ma ei olnud juba mõnda aega välisriiki reisinud. Teatavasti ei ole just väga kaua möödas sellest, kui sealses lennu- ning metroojaamas plahvatasid pommid, mis võtsid endaga igaveseks kaasa paljud inimesed. Sarnaselt Londoniga on ka Euroopa süda Brüssel paik, mille tänavatel liiguvad mitmest rassist inimesed.
Sel korral oligi midagi teisiti. Täiesti kontrollimatult ei suutnud ma mitme inimese puhul peast heita kõhklust, et äkki on just temal ümber kõhu pommivöö või hõlma all tulirelv. Pähe oli justkui kodeeritud, et kui raekoja platsil tuleb vastu maani kitliga, põlvini habemega tõmmum meesterahvas, kes kannab seljakotti mitte seljal, vaid kõhule pööratult, siis tema võib tahta kellelegi halba. Ma ei tahtnud niimodi mõelda ja ma ei olegi varem niimodi mõelnud, kuid need kolm päeva Brüsseli tänavatel olid minu jaoks tõesti närvilised. Ükskõik kui palju ma ka ei üritanud, ei suutnud ma täiesti rahuliku südamega seal ringi käia.
See pidev hirmutunne saatis mind terve reisi vältel. Ma silmitsesin neid inimesi, keda ma ei ole kunagi varem teistmoodi vaadanud, nüüd ometi teisiti. Ma tõesti ei taha seda teha, kuid juhtunud sündmuste tõttu on lihtsalt kuidagi raske ennast välja lülitada.
Korrutatakse mulle ja korrutan mina sõpradele, lähedastele, et ei ole mõtet selle kõige järgi elada. Ei ole mõtet jätta ära kauaoodatud puhkusereis või külaskäik sugulaste juurde. Ometi olen ma ise ikkagi üks nendest, kes hirmude küüsis mõtleb, kas sügiseks plaanitud puhkusereisile tasub ikka minna või mitte. Kuidas küll seda välja lülitada?Võib-olla on asi minu loomuses. Ehk olen liialt emotsionaalne, kergeusklik, üleliia muretsev. Võib-olla ma lihtsalt loen ja uurin liiga palju ning tekitan sellega endas paanikat. Järjekordse näite pakub ennustaja Vanga, kes väidetavalt juba üheksakümnendatel teadis öelda, et Islamiriik vallutab maailma. Noore inimesena kerkib mulle jälle pähe kahtlev küsimus – kui maailm liigub sinnapoole, siis kas tõesti tahaksin ma lähitulevikus sellisesse maailma lapse sünnitada?
Õnneks on ikkagi rohkem selliseid hetki, kus suudan endale justkui külma vett näkku visata, pead raputada ning kahe jalaga maa peale tulla ja mõista, et kogu elu nüüd seisma jätta küll ei saa. Kindel on aga see, et Eestimaa pinnal tunnen ennast kordades turvalisemalt kui kusagil mujal.