Rahvusvaheline õigus – väikeriigi tuumarelv*

allar jõks

Allar Jõks /

Keskmine jaanipäev aastal 2016 Eestis: harjumatult hea ilm, väike lõke ja grill, ehk pits kangemat või pudel õlutki. Samal ajal Suurbritannias: kollektiivne otsus lasta vastu taevast senine arusaamine Euroopa Liidust. Otsus lahkuda ühisest väärtus- ja majandusruumist. Brexit.

Sellest kõigest on nüüd kuu aega möödas. Eestimaalased on jaanilõkke juba unustanud. Mis on saanud aga vahepealse kuu jooksul brittidest? Mis on saanud Euroopa Liidust? Tegelikult ei ole saanud mitte midagi. Euroopa pikkades koridorides on segadus. Segadus on ka Londonis, kus kõik Brexiti eestvedajad on vastutusest loobunud.
Mis on selle aja jooksul juhtunud Eestis? Peamiselt on keskendutud Brexiti-teemalistes aruteludes sellele, kuidas lahendada eesseisvad praktilised mured. Arvutatakse, kui suur on Suur-britannia lahkumise mõju meie eelarvele. Või kas meil tuleb nüüd 6 kuu asemel olla 9 kuud Euroopa Liidu eesistuja rollis ning kui palju töötunde sellega lisandub. Või kuidas hakkab tulevikus välja nägema Londonisse reisimine ja seal töötamine.
See kõik on oluline. Kuid need on detailid ja paljuski tehnilised küsimused. Olulisem on küsimus, milline saab või peab olema Euroopa Liit pärast seda, kui britid oma otsuse ka teoks teevad ning ära vormistavad. Sellest millegipärast Eestis ei räägita.
Nii nagu lahutuse puhul ei ole kunagi täielikult süüdi vaid üks osapool, nii tuleb ka ülejäänud 27 liikmesriigil, Euroopa Komisjonil, Euroopa Liidul tervikuna samamoodi peeglisse vaadata. Euroopa Liidu toimimise põhireeglid on kirjas aluslepingutes. Kui me tahame, et brittide lahkumisele ei järgneks lahkumislaine, siis ei ole pääsu aluslepingute kriitilisest ülevaatamisest. Vastasel juhul võimegi jääda ekslikult arvama, et Brexiti ainuke põhjus peitub manipuleeritavas ja rumalas britis.
Brexitit võib võrrelda spordivigastusega. Kui on soovi ka edaspidi sporti teha, tuleb vigastus välja ravida. Aga sellest kõigest on vähe kasu, kui sa ei saa või ei taha aru saada vigastuse põhjusest. Ma mängisin mitmed aastad tagasi Eesti meistrivõistlustel jalgpalli, olin neljandas liigas FC Toompea äärepoolkaitsja. Õnnestus isegi mõned väravad lüüa. Aga ühel hetkel pidin sellest harrastusest ja heast seltskonnast loobuma, sest ei tahtnud igal hooajal kipsis lõpetada.
Niisamuti on Brexitiga. Me peame aru saama, miks see juhtus. Ja mida teha, et ei tekiks doominoefekti. Euroopa Liit oli juba aastaid autopiloodil ning kurss oli valitud üha suurema integreerumise, laienemise, järjest suurema ühisosa poole. Poolnaljaga võib öelda, et vähemalt nii palju on Brexitist kasu, et autopiloodi saame nüüd maha võtta ja peame taas kord mõtlema, kuidas edasi sõita. Kuidas keerata, millal suunatuli, millal pidurdada, milline käik sisse panna.
Euroopa Liitu tuleb reformida – see on selge. Väga suure üldistusastmega võttes on meil valik: kas jätkata järjest suuremat lõimumist ja tihedamat läbikäimist või võtta suund sinna, kust EL alguse sai. Alguses oli tegemist peamiselt ühise majandusruumiga. Kas muuta teda paindlikumaks või vastupidi, veelgi tsentraliseeritumaks? Usun, et võti on paindlikkuses. Rohkem julgust tegeleda suurte asjadega ja rohkem paindlikkust ja iseotsustamist asjades, kus ühisosa ongi raske või võimatu leida. Viimasel 10-15 aastal on suund olnud pigem vastupidine.
Teine küsimus, ja see pole grammigi vähemkaalukas kui esimene, on küsimus rahvusvahelise õiguse kehtivusest ja selle kehtestamisest. Üheltpoolt ei ole pääsu aluslepingute ülevaatamisest, kui me tahame EL-i reformida. Eestil ei pruugi olla jõudu seda protsessi üksinda mõjutada, aga ohtlikum on oma arvamuse puudumine.
Mis juhtub siis, kui Šotimaa otsustab iseseisvuda ja jääda EL-i liikmeks? Aga katalaanid ja baskid? Venemaa hõõrub samal ajal ilmselt käsi ning haistab oma kõveraid võimalusi seoses Krimmi ja Donbassiga. EL-i tugevus ei ole ainult 27 liikmesriigi omavahelise läbikäimise küsimus, see on küsimus rahvusvahelise õiguse kehtimisest. See on küsimus ka suhetest Venemaaga, kogu regiooni stabiilsusest.
Viimane sõltub suuresti sellest, kuivõrd me suudame rahvusvahelisele õigusele riikidevahelises suhtlemises kaalu anda. Olin ÜRO eksperdina Gruusias, kui seal käis sõda, ja nägin, kuidas suurriigid läksid rahvusvahelisest õigusest külmalt üle. Nemad saavad rahvusvahelise õiguseta elada, aga väikeriik Eesti ei saa. Eesti iseseisvuse taastaminegi, millest peagi möödub 25 aastat, sai vähemalt sellisel kujul teoks tänu juriidilistele argumentidele nagu riigi järjepidevus ja anneksiooni õigusvastasus.
Eesti riigijuhtidel peab olema julgust ja soovi kaasa rääkida selles, milline saab olema Brexiti-järgne Euroopa Liit ja Euroopa. Ja meil peab olema rohkem ambitsiooni kui tegeleda vaid küsimustega, kas Eesti võidab või kaotab sellest, kui Suurbritannia pole enam EL-i liige. Selleks peab riigijuhtidel aga olema julgust otsustada ja unistada.
Inimese kohta öeldakse, et kui sul pole väärikust, pole sul midagi. Väikeriigi kohta tuleb paraku öelda, et kui sul pole rahvusvahelist õigust, pole sul midagi.
* Pealkirjas toodud mõte kuulub president Lennart Merile.

Foto: Kaupo Kikkas