Rõõm liikumisest

mariliis vest

Viljandi järv muutub iga aasta 1. mail justkui pikemaks. Teise kõrgema, lausa tipu vallutamist vajava künka juures on jalad nagu pakud all. Sõuan ja sõuan ja… oh üllatust, ongi finiš. Ma tegin selle ära!

Tegelikult mind rõõmustab, et olen siia ilma sündinud (või siis kasvatatud) keskmiselt suure spordipisikuga. Erinevaid alasid teen küll harrastaja, mitte tippsportlase tasemel. Ometi on hea tõdeda, et liikumine kuulub vähemalt mingil määral minu ellu.
Sissejuhatuses tuletasingi meelde iga-aastast 12 kilomeetri pikkuse distantsiga Viljandi Suurjärve jooksu, kus võimsa rahvamassiga koos tuleb järvele ring peale teha. Kaksteist kilomeetrit ei olegi iseenesest hirmus pikk distants. Sealsed „mäed“, mida on teekonnal kaks-kolm, on aga minu tasemel harrastajale omaette mõnusad katsumused.
Kahel korral olen poole distantsi peal mõelnud, et enam ma siia hullule rajale ei tule, ometi olen järgmisel 1. mail jälle stardipositsioonil. Õnneks annab tohutu rahvamassiga kaasa vuhamine lisa-powerit ja finišijoonele olen alati rahulolevalt jõudnud.
Möödunud suvel osalesin esmakordselt Konsumi jooksul. Distants 11,3 kilomeetrit – Rap­la ühisgümnaasiumi staadionilt Kehtna A&O kaupluseni. Üks sirge tee ilma huvitavate kurvide või küngasteta. Tol päeval oli väljas kuskil +26 kraadi (kui mitte rohkem). Juba kolmandal kilomeetril tundsin, kuidas päike niidab ning varsti annan alla. Õnneks üks tore jalgrattur kandis endaga mitut veepudelit ja aitas sel moel viimastel ponnistajatel lõpuni jõuda. Hea näide toredast rahvaspordist.
Peab tunnistama, et spordiga kaasneb hetki, kui pärast kooli- või tööpäeva koju jõudnult kleepud diivanile nagu kärbes liimipaberile. Lohutad ennast, et mis see üks vahelejätmine siis ikka on. Ega see üksik kord ei teegi midagi, kuid tegelikult on ju teada tõde, et kõige raskem osa trenni mineku juures ei ole treening ise, vaid üle ukseläve astumine.
Sportimiseks on lihtsalt mõnel päeval motivatsioon madalam kui teisel. Tean aga omast käest, et see tunne, mis valdab pärast liikumist või rahvaüritust, on ikka kordades mõnusam kui see mugav lesimine pehmel diivanil. Finišisse jõuda, murule pikali visata, enda üle uhke olla – kõik on ülim emotsioon.
Harrastusspordi puhul meeldib mulle veel see, et üldjuhul säilib sõbralik keskkond. Seda vähemalt võrkpalli puhul. Tihtipeale, vaadates profisportlaste pallimänge, kipuvad nii korv- kui ka jalgpallurid ja teisedki platsil omavahel kisklema.
Ei ole ju halb, et asja võetakse täie tõsiduse ja kirega, kuid harrastajatena mängides on tore, kui visatakse rohkem nalja ega riielda liialt kohtunikega.
Kokkuvõtteks – kõigil inimestel, kes mõtlevad hakata kevade saabumisel ennast rohkem liigutama, soovitan kokku võtta kogu jõud ja tahtmine ja see lihtsalt ühel päeval ära teha! Leidke omale motivaatorist kaaslane.
Iseendale olen harjumuseks seadnud, et iga kord, kui on plaan sportima minna, vahetan kohe pärast tööpäeva tööriided trenniriiete vastu: panen jalga jooksuretuusid ning sportliku pluusi. See on viis, kuidas mina ennast vahel tagant tõukama pean.

Mariliis Vest