Sularaha peab olema kättesaadav kõikjal

1995. aasta lõpuks oli Eestis 150 sularahaautomaati ning 90-95 protsenti pangakaartide tehingutest moodustas sularaha väljavõtt. Tänaseks on Eestis üle tuhande sularaha väljastamise punkti, kuid sularaha väljavõtt on ligi seitse korda ebapopulaarsem tehing kui kaardimakse.

Samas on klient oluliselt nõudlikum kui kaks kümnendit tagasi. Uudis sellest, et Kehtna A&O kauplusest kaob pangaautomaat, jõudis nii ajalehtede veergudele, tele- kui ka raadiouudistesse. Inimesi ei rahulda pankurite mõttevälgutused stiilis: “Jah, sularaha enam ei saa välja võtta. Aga alternatiivina võite Raplasse sõita.”
Kliendi nõudlikkus on igati arusaadav. 1995. aastal oli eestimaalaste keskmine palk viis korda madalam kui Portugalis või Kreekas, nüüd oleme neist möödumas. 21. sajandi eestimaalane on eurooplane, kes tahab selliseid teenuseid, nagu talle parajasti vaja on – nüüd ja praegu – just seal, kus ta parasjagu ise on. Turumajandus seisnebki heades alternatiivides.
Ühest küljest soovib eestimaalane võimalust kasutada kiiret internetti nii Tallinnas, Kärdlas kui ka Kehtnas, aga teisest küljest tahab ta tarbida parimaid tooteid, mida alati poest osta ei saa – masstoodang ei suuda võistelda ahjusooja leiva, värskelt püütud kala, mahepiima või koduse õunamahlaga.
Kuid ka need on osa majandusest, mis pakuvad inimestele lisaväärtust. Sealjuures on ebatõenäoline, et neid väärtusi kaardimaksete abil vahendataks.
Sealjuures on rõõm tõdeda, et mahekaubad on muutumas normaalsuseks eestimaalaste toidulaual ning olgu nende allikaks kauplus, kohalik kalur või talumajapidamine – selliste väärtuste jõudmist inimesteni tuleks soodustada, mitte pidurdada.
Siinkohal jõuamegi olulise barjäärini. Miks peaks kohalik kalur müüma ahvenat või särga kaardimakse terminali abil? Olukorras, kus ta peab maksma terminali kasutuse eest tehingutasu pangale ning kaluri sissetulek pole nagunii kuigi kõrge, oleks häbitu talle lisakulutusi tekitada.
Sularahaautomaate jääbki vähemaks
Pangad võivad sularahaautomaate kaotada. Arvestades, et osa Eestis tegutsevate pankade jaoks on 1500 tehingut kuus piisavalt madal number, et sularahaautomaat minema viia, siis suure tõenäosusega jätkub nende vähenemine maapiirkondades ka tulevikus. Seda põhjusel, et elanikkond suureneb Tartus ja Tallinnas, kuid väheneb maapiirkondades.
Coop Finants on sularahavõrgustiku kahandamise vastu. Mõistagi parandab tehnoloogiline progress eestimaalaste elu ning kaardimaksete populaarsus suureneb ka tulevikus. Teiselt poolt tuleb arvestada, et ükski väärtus pole absoluutne. On tõenäoline, et tulevikus teostatakse 99 protsenti maksetest elektrooniliselt. Selle vastu ei saa kellelgi midagi olla. Kuid me ei saa jätta kahe silma vahele seda 1 protsenti, kes sooviks alternatiivi ning kelle hulka võime kõik aeg-ajalt kuuluda. Kui kohalik kaupmees arveldab sularahas, siis peab säilima alternatiivne võimalus talle tasuda.
Raplasse sõitmine pole hea alternatiiv. 21. sajandi eurooplased ei pea sõitma edasi-tagasi kakskümmend kilomeetrit selleks, et sularaha välja võtta. Kõigil Säästukaart Plussi omanikel on võimalik võtta sularaha välja rohkem kui 350 kauplusest kogu Eestis – see on nii praegu ja saab olema ka tulevikus. Tänavu väljastasid Coop’i kauplused esimese poolaasta jooksul rohkem kui 4 miljonit eurot sularaha.
Seega on sularaha kättesaadav kõikjal Eestis ka siis, kui suurpank ei pea mõne alevi või väikelinna kogukonda endale enam piisavalt kasumlikuks. Olgu tegemist Tallinna, Kärdla või Kehtnaga, sularaha on ja jääb kättesaadavaks kõikjal Eestis nii täna kui ka tulevikus.

Tiina Tali, Coop Finantsi müügi- ja turundusjuht