Umbisikulised netifoorumid võiks olla teistest eraldi

Juune holvandus

Soov öelda midagi loetu, kuuldu või vaadatu kohta on väga loomulik. Eriti veel, kui teema on huvipakkuv. Särtsaka mõttevahetuse lõpuks võib esile kooruda täiesti uus vaatenurk, tulemus, millegi lahendus.
Mõttetalgud ongi olnud igasuguste arvamuskeskkondade loomise mõte. Küll ei ole arusaadav, mis kaalutlustel on internetifoorumid kujunenud pigem sellisteks, kuhu kirjutavad läbisegi jumal teab mida põhiliselt need, kes oma nime ei avalda. Portaal tähendab eesti keeles tegelikult väravat. Muistsetes linnades oligi tavaliselt üks niisugune värav, mille taha sõnnik linnast välja lükati. Väravad uue mõttekvaliteedi juurde need portaalid niisiis pole, pigem solgitorustik.
Miks arvamusportaalid üldse loodi anonüümseina? Et ületada nõukogude inimese atavistlikku hirmu välja öelda oma mõtteid, sest Stalini ajast alates – hiljem küll vähem – võis ennatlikult öeldud mõtteavaldus äkki osutuda poliitiliselt ebakorrektseks, lõppeda halvasti. Ütlejat materdas siis avalik arvamus, võis kaotada töö, aga kõige halvemal juhul lõpetada vangilaagris. Ühesõnaga, arvamuse avaldus võis pöörduda vägagi ütleja vastu. Nüüd võib nautida vastupidist – ütle ükskõik mida täiesti karistamatult.
Enamasti näib anonüümne arvamuse avaldaja lisaks kirjaoskamatusele selgelt ebaprofessionaalne. Kes on asjatundaja vähemalt ühel alal, ei lahmi nii kergelt teiste pihta. Muidugi peavad tänapäeva inimesed kõik end asjatundjaiks vähemalt neljal alal – peaaegu kõik võtavad ülikergelt sõna arstide, õpetajate, poliitikute ja ajakirjanike asjus. Seda enam siis netifoorumis, kus isegi oma sõnadele pole vaja alla kirjutada, kus võid olla iseendalegi uus isik.
Mida anonüümsetelt “väravatelt” ka ei oodatud, seni on nad tulu toonud oodatust vähem. Kõiki ebameeldivusi muidugi ei nähtudki ette. Kas hüüdnime all või täiesti umb­isikuliselt võib seal keelt teritada kõige vastikumal moel, võib inimesi karistamatult ähvardada, kirjutatu-nähtu sisu pea peale pöörata. Pika foorumilohe lõpul on mindud täiesti eemale teemast, mida eelpool käsitleti. Mõnikord poetataksegi seda kaudu ringlusse vihjeid, pooltõdesid, delikaatset teavet. Ent sel juhul võikski olla kaks asja lahus: anonüümsed “väravad” auru väljalaskmiseks neile, kes seda mujal teha ei saa.
Positiivsema hoiakuga inimesed on sageli kurtnud, et hea meelega vahetaks ju mõtteid, aga anonüümse tigedusega ei jaksa ega tahagi suhtestuda. Niisiis üks osa, kes hindaks konstruktiivsemat ja positiivsemat mõttevahetust, tegelikult eirab neid “väravaid”. Võid ikka väga solgiseks saada täiesti mitte millegi eest, möödaminnes. Nagu liikluseski on kohustus tähele panna, kas enne suurde porilompi sumamist mõni jalakäija läheduses märjaks ei saa, peaks olema kohustus ka vaimse poriga ettevaatlik olla.
Tegelikult ei saagi keegi suurt end kaitsta. Kaaperdada saab nii e-kirjade kasti kui ka näoraamatu kontot. Vabalt saab saata teie nime alt laiali jampsi, pornot, valet, riigisaladusi. Seletama ja vabandama peate pärast teie. Elu on näidanud, et abi on tublist “itimehest” märgatavalt rohkem kui EV politseist.
Kui saan teada, et mu vestluspartner osaleb foorumeis, küsin huviga, miks? Ja umbisikulisena? Vastused korduvad: mind ei kuulatud ära, ei võetud mu arvamust arvesse. – Kas niimoodi siis võeti? – Ei, aga sain vähemalt ära öelda. Vastatakse ka, et huvitav on ju vaadata igasugu hulle, neid tagant torkida, hoogu anda. Ja et muidu ei julgetaks nii avameelne olla. Veel, et lõbus tegevus, kui on igav üksi kodus napsitada.
On jahmatav, millised inimesed on anonüümsetes netikeskkondades end avaldanud. Tuleb välja, et mitmed üpris ontlikud tegijad, pädevad omal alal, aga netis mitte heatujuliselt, vaid täie tigeduse ning küünilisusega.
Kui julged halvasti ütelda, ähvardada, peaks julgema ka oma nime lisada. See tähendaks vajadust peeglisse vaadata: miks ma seda teen, miks nii ütlen? Kas lisan kuhugi midagi olulist või hoopis poetan prügiämbri sisu praegu naabrite kasti?

Juune Holvandus