Võta maa ette!

Möödunud neljapäeval toimus Rapla Vesiroosi gümnaasiumis osaluskohvik. Üks lauateema oli: võta maa(l) ette. Kahjuks sai päeva jooksul seitsme laua seast valida vaid kolm meelepärast, kus diskuteerimas käia, ning just eelmainituni ma ei jõudnud. Kui kokkuvõtteid tehti, sain aga kuulda põhipunkte, mis välja toodi.
Üheks ülesandeks oli noortel välja tuua maal ja linnas elamise plussid ja miinused. Lauajuhi sõnul leidsid õpilased linna kohta kõvasti enam positiivset. Räägiti meelelahutuslikust poolest, parematest võimalustest ja mugavast käeulatusest. Mis siin salata, mäletan, et selles vanuses oli igasugune maaleminek tüütu ja igav kohustus, sest seal polnud midagi teha ning ega ju internetki hästi levinud. Ja ega väljatoodud punktides midagi vale polegi.
Pärast üritust hakkasin samuti mõtlema nendele headele ja halbadele külgedele. Sai üsna kiirelt selgeks, et minu jaoks on maal elamisel positiivset palju rohkem, kui seda on linnas elades. Nüüd ütlen õnnelikult, et mul on selline võimalus, et saan nädalavahetused veeta väikeses külas.
Need on just pisikesed asjad, mis teevad maal olemise nauditavaks. Esiteks juba see, et mul on võimalus 15 minutiga jalutada läbi kogu küla. Ühtlasi külastan teekonnal paljusid oma lähedasi – vanaema, onu, ema, õde, isa, rääkimata tuttavatest ja sõpradest.
Kujutan aga ette, kuidas ma Tallinnas sooviksin külastada üht oma sõpradest ilma autot omamata. Praeguste ilmadega oodata bussipeatuses bussi, mis võib vabalt hilineda ning millele soovib võib-olla trügida kolmkümmend inimest. Seisad seal loksuvas bussis, kus segu parfüümi- ja alkoholilõhnast paneb pea ringi käima. Minu jaoks kõlab küll 15-minutiline jalutuskäik paremini.
Teiseks ei kõla üldse hästi see, kui elad mitmekorruselistes majades koos mitmesaja erineva inimesega, kellest tihtilugu ei tea sa ühtegi ning kellele sa iial teregi ei ütle. Maal tead sa kõiki kohalikke külamehi ja -naisi ning seetõttu tunned end juba turvalisemalt. Hea näide külaelust on, kuidas üks kunagine naabritädi käis sinise hommikumantliga poes. Lastena hakkasime teda siniseks vilkuriks hüüdma. Lisaks sellele jääb maal ruumi ka igasuguseks privaatsuseks, mida linnast just kõige lihtsam leida pole.
See, et maal midagi teha pole, on vale puha. Eks meelelahutuslikke võimalusi on tõesti vähe, kuid seda iga päev tarvis polegi. Looduses on palju vaadata ja teha. Kui ikka maja läheduses jookseb mööda jõgi, millel mitmed kop­ratammid, on täitsa huvitav nende tegemisi jälgida. Mets, vaikus ning puhas õhk ületavad küll igasuguse linnakära, kõrged hooned ning pideva kiirustamise.
Kui mul oleks vähegi võimalik oma elu tulevikus korraldada nii, et ma ei peaks elama kesklinnas, kus akendest välja vaadates paistavad vaid kaubanduskeskuste tuled ning kus naabruskonna inimesed on kontvõõrad, siis valiksin igatahes selle variandi. Eks igale ühele meeldib omamoodi, mulle meeldib nii.
Lõpuks veel üks tore näide õigest maaelust, seda möödunud nädalavahetusest. Jõe ääres käies jõudsime omadega lõpuks naabrite majani välja. „Jõudu, naabrinaine!“ karjus isa. „Tarvis! Kas sa mulle koti teri saad anda, poiss tuleb käruga järgi?“ kõlas vastu. „Ikka!“ vastas isa. Oh seda vahvat maaelu küll!

Mariliis Vest / foto: Siim Solman

Samal teemal

Osaluskohvik tõi kohale üle 100 huvilise Novembrikuu esimesel neljapäeval toimus Kohila gümnaasiumis osaluskohvik, kus võrdselt said kogemustest rääkida ning ettepanekuid teha nii noored, pol...
Valgu küla põlise talupidaja suurim mure ja rõõm ... Meie ajalehe toimetuse reklaamiosakonnas heliseb lauatelefon ja tragi reklaamijuht vastab kõnele. Sel korral lehte müüma ei pea. Nimelt selgub, et Mär...
Osaluskohvikus arutleti Raplamaa tuleviku üle Verivärske Raplamaa noortekogu korraldas osaluskohviku, kus arutleti ühiselt seitsmel maakonda puudutaval teemal. Neljapäeval, 10. detsembril kogun...