Maastikest, milles me elame

Margus Lattik (43), tuntud nime all Mathura, on luuletaja ja tõlkija ning tal on oma väike kirjastus nimega Allikaäärne.

Olekult on Mathura soe ja südamlik. Räägime temaga ta hiljuti ilmunud esimesest proosateosest “Jääminek”, tema kirjastuse tegemistest ja üldse kirjandusest ja selle tulevikust.
“Jäämineku” kohta ütleb Mathura ise, et ehk on see hoopis pikaleveninud luuletus. Raamat jutustab loo ühest üksinda jäänud vanamehest mahajäetud maastikul. Peategelane Manivald mõtleb möödunule ja arutleb, mis on saatus, mida tähendab aeg ja mida peidab talve kõikehõlmav vaikus.

“Jääminek” sai inspiratsiooni Kasari jõe luhast ja tühjenenud küladest. Kuidas täpsemalt see idee tuli?
Ma olen ise otsapidi pärit Läänemaalt. Mu ema ja ta vanemad on pärit Lihula lähedalt. Muidu elasin ma Tallinnas, aga kõik koolist vabad ajad olime seal maal. Nii et selles mõttes on see maastik mulle hästi tuttav. Kidur ja askeetlik, aga samas kuidagi hästi rahulik. Seda raamatu ideed konkreetselt olen ma päris mitu aastat juba endaga kaasas kandnud. Ja mulle tundub, et sellel on olnud võib-olla rohkem kui üks tõuge, kust see lugu täpsemalt sündis minu jaoks. Aga üks ajend kindlasti oli see, et ma käisin seal Kasari luhal, nüüd hiljem.
Iseenesest seal ongi üks selline luhasaar, kus ei ole küll kindlalt teada, et seal kunagi elatud on. Seal on küll kunagi olnud üks kaev ja sealt on käinud talvetee. Sealt on liigutud kindlasti. See on selline kõrgem koht Kasari luhal, mis ka tulvavee ajal jääb veest välja. Ja omal ajal on kindlasti need tulvaveed olnud suuremad. Ja sellest käigust sinna luhale mul tekkis mõte, et kui seal keegi elaks, kuidas see siis oleks.

Kas peategelasel Manivaldil on reaalne elus vaste olemas? Kust tema kuju tuli?
Otseselt mitte. Võib-olla on see selline hüpoteetiline projektsioon, et kui ma ise vana mehena elaksin sellises kohas, et kuidas ma seal oleksin. Mida küll tõenäoliselt kunagi ei sünni. Ja võib-olla teine selline väike ajend või eeskuju oli mõned aastad tagasi nähtud dokfilm. See võis olla Mark Soosaare film, mis rääkis paarist vanainimesest, kes elasid Soomaal. Ja olid samamoodi tulvavee ajal kõigest muust suhteliselt ära lõigatud, veega ümbritsetud.
Seal olid üks mees ja naine, kes elasid eraldi. Aga nad olid kuidagi rahul oma eluga. Ja ma mäletan, et seal oli stseen, kui naine küsib mehelt, et kas sul igav ei ole siin üksinda elada. Mees vastas: “Ei noh, ega igav mul siin küll ei ole.” Sealt jäi mõte õhku, et me oleme tänapäeval harjunud, et selleks, et oleks huvitav, peab koguaeg midagi ümberringi toimuma. Aga tegelikult võib elu olla väga huvitav ka siis, kui väljaspool toimub väga vähe. Kuigi tegelikult on seal väljaspool ka alati midagi. Looduses toimub alati midagi, mingit staatikat ei ole.

Mida talve vaikus endas peidab? Mis seal põnevat on?
Ma olen nüüd viimased seitse-kaheksa aastat põhiliselt elanud Lelles, kus on ümberringi rabad. Ja see oli vist kaks talve tagasi, kui oli mingi periood, et oli ikka talve ka. Ma käisin hästi palju raba peal too talv. Ja siis ma kuidagi avastasin enda jaoks talve.
Talve võetakse surma sümbolina looduses. Mina leidsin, et vähemalt siin, Eestis, pigem see ei vasta tõele. Kui looduses ongi mingi surma sümbol, metafoor, siis pigem on see sügis. Kui talvel käia metsas või raba peal, siis mida aeg edasi, seda enam näed märke, kuidas loodus valmistab end kevadeks ette. Selles mõttes talv tegelikult minu arust ei ole tardumuse aeg.

Helerin Väronen / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 16. novembri Raplamaa Sõnumitest

Samal teemal

Konkurss “Sada särinat” ootab laste ja noorte loo... Sel sügisel toimub teist korda kultuurifestival “Särin” (15.-16. september) ja seekord on festivali laiendatud muusikast ja teatrist kaugemale. Juurde...
Meditatiivsed rännakud Mathura loomingu seltsis Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses esitles Mathura kolmapäeval, 1. märtsil oma uut raamatut “Jääminek”. Kuulda sai katkendeid raamatust ja luuletusi M...