Martin Lapin vs MartinsLapins

Kas teie usute, et Eesti nokiaks võiks olla võileib, mida saab kasutada kassikarva läikima löömiseks, puidu lihvimiseks või surnud naha koorimiseks? Martin Lapin, või õigemini MartinsLapins usub.

Kõnnime 19-aastase Kaerepere noormehe Martin Lapiniga Rap­la ühisgümnaasiumi õuel. Kaks pisikest poissi hüüavad „Jou, MartinsLapins. Ma panen sulle subscribe“. Me mõlemad Martiniga naerame. On kohe selge, et inimesed tunnevad noormeest tänaval ära. Seda ka põhjusega: äsja Rapla Vesiroosi gümnaasiumi lõpetanud seltskondlikul, sõbralikul, sportlikul mehel on ka teine karakter nimega MartinsLapins, kes YouTube’is laineid lööb.
YouTube’i kanalil nimega martinslapinsstreetsworkouts näeb humoorikaid, pisut totraid, kuid mõneti ka õpetlikke videosid. Näiteks ühes videos soovib ta end koos oma lindudest sõpradega vihma käes pesta, järgmises näitab, kuidas üks õige eestlane tantsima peab. Ühes loos motiveerib MartinsLapins kõiki trenni tegema, järgmises juba õpetab, kuidas tüdrukute ees särki seljast võtta. Kõigest aru saamiseks tuleb lihtsalt see kanal avada ja ise üle vaadata. Martin julgeb välja öelda, et tema tegemisi tihtipeale kas armastatakse või vihatakse – eks iga inimene mõistab huumorit omamoodi.
Martini videod on aga muutunud väga populaarseks. Tal on üle 4500 jälgija ning kokku umbes 30 videot, millest esimene valmis tänavu veebruaris. Tegelikkuses on aga kogu „tsirkusel“ ka tõsisem iva. Tänavatreening, millega Martin tegeleb, on tõsine spordiala, kus pannakse proovile kogu keha lihased ja kontroll nende üle. Tänavatreening on nimelt käepäraste vahenditega vabas õhus treenimine, kus tehakse näiteks keha ülestõmbeid, lükkeid. Aga laseme sellest kõigest juba Martinil endal rääkida.

Kuidas street-workout sinuni jõudis?
Ma ei tea, täiesti suvaliselt. Kui ma gümnaasiumisse läksin, olin tegelikult kergejõustiku peal ja tegin niisama trenni, käisin jõusaalis. 10. klassi lõpuks läksin street-workout’i peale üle ja see meeldib mulle rohkem ja on end rohkem ka õigustanud. Nägin lihtsalt YouTube’is videosid, kuidas vennad teevad imeasju. Mõtlesin, et oleks lahe, kui ma ka tulevikus selleni jõuaksin. Kõik need trikid tundusid alguses nii utoopilised, aga siis hakkasin proovima ja paar sõpra olid veel, kes minuga koos tegid. Suvi otsa treenisime ja kuidagi jäigi pidama see meie juurde.

Kas katsetasite siis ise videote järgi või hakkasite kuskil trennis käima?
Kõik on täiesti ise tehtud. Ise olen ennast treeninud, ise olen õppinud. Kergejõustikutrennis oligi, et treener kogu aeg ütles, mida tegema peab, ja see tüütas ruttu ära. Iseenda boss on ikka parem olla.

Praegu käite te Kohilas trennis?
Praegu käime enamasti Kohilas jah. Seal on korralikud torud, mille peal saab trikke visata. Vahepeal teen üksinda kodus ka, kui igav on.

Kas on ka esinemisi ette tulnud?
No mitte väga, paar esinemist on olnud, aga mitte eriti. Vahepalana üritustel oleme teinud.

Kas selleks on sul kava koostatud?
Mina ei võta seda nii professionaalselt. Kui lähengi inimestele näitama, mida ma oskan, siis ma ise naudin seda ja teen, mida ma soovin. Ma kuulan enda keha, mitte nii, et panen hullu kava paika ja kui ma pole seda harjutanud, siis võib täiesti metsa minna. Ongi, et teed tunde järgi ja naudid asja. Mis mul pähe tuleb, seda lähen teen. Limiite ei ole. Ma ei soovitakski inimestel seda väga professionaalselt teha, sest see on selline väga vaba ala. Sa teed seda nagu sa ise tunned, ja tuleb loominguliselt läheneda.

Mis eeldused olema peavad, et street-workout’i tegema hakata?
Eeldusi polegi. Kui mina alustasin, ega mul ei olnud mingeid akrobaatilisi oskusi. Ma ise olin ikka keskmiselt kogukam, ikka täitsa suur olin. Siis hakkasin tegema ja tõmbasin suvega kümme kilo alla ning lõpuks tegingi juba igasuguseid vigureid.

Kust see motivatsioon tuli tol hetkel?
Minu jaoks on motiveeriv olnud see, et ma väiksena olin hästi vormist väljas. Ma ei jõudnud joosta, ma ei jõudnud mitte midagi teha. Mingi aeg kaotasin ma kakskümmend kilo ja see on saanud minu motivaatoriks: et ma mitte kunagi ei taha olla see, kes enam ei jõua mitte midagi teha. Terve lapsepõlv olin ma spordis kõige halvem. See on kahe otsaga asi. Võib-olla on see halb, et ma liiga palju ennast sunnin, aga samas mulle meeldib.

Nüüd need YouTube’i videod. Sa kombineerid omavahel nalja ja trenni?
Alguses oligi täiesti naljaga see streetsworkouts. Nüüd aga on trenn tõsisem. Eestis on aga suhteliselt raske, sest huvilisi ei ole väga palju ja neid tuleb ise tekitada. Nüüd olen ma videotes rohkem nalja peale üle läinud. Ma olen võib-olla isegi geneetiliselt pärinud, et olen selline, kellel loba jookseb, meeldib esineda ja tähelepanu keskpunktis olla. Meil koolis oli selline üritus nagu „Kaader“, kus tegime kaks aastat järjest filme ja alati jäid järgmist “Kaadrit” ootama, sest nii meeldis see protsess. Siis mõtlesingi, et aga miks mitte sellist asja ise teha ja kogu aeg.

Su kanalil on päris palju jälgijaid, kui ma õigesti mäletan.
Nüüd juba üle nelja ja poole tuhande. Hiljuti on korralikult kasvanud. Kuu aega tagasi oli 1600 jälgijat, nüüd on 3000 juurde tulnud. See on selline lumepalliefekt, et kui hoo sisse saad, siis hakkab juurde tulema. Praegu paistab nii, et hoogu hakkab veel rohkem juurde tulema.

Kustkohast ikkagi tulevad need hullud mõtted? Ma mäletan, et kõige esimene video, mis ma vaatasin, oli sellest, kuidas võileiba mitmel viisil kasutada.
Ideed täiesti plahvatavad (naerab). Kui ma video teen, on see täiesti enda idee. Ma ei võta mitte raasukestki teiste pealt. Võib-olla mõni video on selline, mida ka teised teevad, aga ma üritan ikkagi seda võimalikult originaalselt teha ja anda enda osa juurde. Sellepärast ma alustasingi, et kui vaatan praegu teisi noori, siis neil on üks keskne teema. Nad on üpris sarnased, aga mina tahtsin proovida midagi sellist, mida mitte keegi teine ei tee. Teen oma rada ja vaatan, kuhu ma jõuan sellega.

Mariliis Vest/ foto: Alice Võsu
Loe pikemalt 24. augusti Raplamaa Sõnumitest