Vana-Vigala tüdrukust sirgus rahvusvaheline smuutikuninganna

Smuutikuningannaks tituleeritud Eliq Eelika Maranik on välja andnud kakskümmend üks raamatut, mida on tõlgitud kahekümnesse keelde ja müüdud üle kahe miljoni eksemplari. See läbi aegade üks enim müüdud, kuid kodumaal veel suhteliselt vähetuntud kirjanik on pärit Vana-Vigala metsade vahelt ja just seal me temaga kohtusimegi.

Eelika tuli Eestisse sel korral nädalaks ajaks, et reklaamida oma kolmandat eesti keeles ilmunud raamatut „Tervisesmuutid“. Selle nädala jooksul jõudis Eelika anda mitu intervjuud, külastada raadiostuudioid ning viia läbi kaks raamatuesitlust, ühe Tallinnas ja teise Tartus. Meie kohtume Eelikaga esimest korda Tallinnas tema raamatuesitlusel, kuid pikema vestluse võtame ette rahulikul pühapäevasel päeval Eelika lapsepõlve mängumaal Vana-Vigalas.
Sõidan Eelika juhendamisel Vana-Vigalas vana, nõukogudeaegse kolmekorruselise kortermajani ja juba näengi tuttavat nägu. Kuigi olime kohtunud varem väga põgusalt, tervitab rõõmsameelne naine mind kallistusega. Hiljem saan teada, et Eelika ei kõhkle kunagi ja tervitab alati kõiki inimesi sooja kallistusega.

Kõik sai alguse Vigalast

Kuna on mõnus hiliskevadine pärastlõuna, võtame ette jalutuskäigu loodusesse. Nendel samadel radadel avastas Eelika looduse võlusid juba varases lapsepõlves. Jalutame mööda muruseid radu, kui ühtäkki viipab Eelika tühjale muruplatsile ja ütleb: „Kui muru ei piserdataks, saaks muruniiduki tühjendada otse masinasse.“ Saan aru, et smuutikuninganna viitab siin oma usaldusväärsele blenderile, mille abil ta looduseväega smuutisid valmistada armastab. Enamik inimesi jalutab looduses ja imetleb selle ilu, hingab ehk sisse sireliõite lõhna või punub võililledest pärja, aga Eelika näeb kõikjal võimalusi, kuidas oma järgmist söögikorda huvitavamaks ja toitvamaks muuta.
Teadmise, et meid ümbritsevas looduses on tervise vägi, sai Eelika kaasa just Vana-Vigalast. Kuna tema tädi oli Vigala Sassi elukaaslane, olid tal juba varases nooruses kuulsa ravitsejaga puutepunktid ning temalt jäigi Eelika hinnangul tõenäoliselt see „tera“ temasse idanema.
Kui Eelika oli umbes 12-aastane, oli tema ema Malle väga raskelt haige. Ta põdes lümfivähki ning haigus arenes nii kaugele, et arstid elulootust enam ei andnudki. „Mäletan, kuidas ema ütles, et arstid rääkisid, et me enam jõule ei näe. Ema ostis viimase raha eest meile hästi moodsad dressid. Pärast seda suve oli kõik lootus läinud,“ kirjeldab Eelika. Täna usub Eelika, et ema haigus on väga tugevalt seotud sellega, miks ta täna tegeleb pidevalt terviseteemaga.
Eelika sõnul on tema ema täna elus tänu Vigala Sassile. Keegi ei tea täpselt, mida ema ja Vigala Sass omavahel arutasid või mis juhtus, aga aasta pärast seda, kui surmaotsus öeldi, selgus, et vähki enam ei ole. „Siis tuli mul hästi sügav austus looduse vastu. Mõistsin, et sellel kõigel, mis on meie ümber, on hästi tugev jõud,“ meenutab Eelika.
Samas on Eelika veendunud ka selles, et tervenemisel mängib suurt rolli inimese tahtejõud. „Ema otsustas, et ta saab terveks. Ta on mentaalselt hästi tugev ja võimekas naine. Imeinimene, kes oskab kõike ise teha,“ kiidab naine.
Teine võimekas naine tema elus on alati olnud Vigala vanaema, kelle juures Eelika veetis kõik nädalavahetused ja suved. Sel perioodil, kui ema põdes vähki ja lootust enam ei olnud, hoolitsesid Eelika ja vanaema teineteise eest mõnda aega iga päev. Eelika 82-aastane vanaema Õie meenutab oma vanimat lapselast kui väga head last, kes aitas meelsasti aiamaal peenraid hooldada, marju korjata ning kes vabal ajal õmbles oma nukkudele terveid rõivakollektsioone.

Teekond lapsehoidjast ettevõtjani

Koolis Eelikal aga väga hea lapse mainet ei olnud, kuna keskendumisraskustega püsimatul tüdrukul oli raskusi autoriteedile allumisega. Pärast põhikooliõpinguid Raplamaa koolides jõudis Eelika pisipedasse ehk Tallinna Pedagoogilisse Kooli, kuid lahkus sealt üks aasta enne lõpetamist. Kui ta hiljem õpinguid jätkata soovis, oli kool juba kõrgkooliks muudetud ning poole pealt enam jätkata ei õnnestunud.
Täisealiseks saanud, otsustas Eelika minna oma unistustemaale Rootsi lapsehoidjaks.

Stina Andok / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 7. juuni Raplamaa Sõnumitest