-1.2 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
ArtikkelPärimusa laager loob turvalise ja hooliva keskkonna

Pärimusa laager loob turvalise ja hooliva keskkonna

Helerin Väronen / foto: Ulvi Blande.

Vana-Vigala mõisas toimunud Kandlekoja XVII Pärimusa laager tõi 5.-11. augustini kokku peaaegu 60 noort pillimängijat ja 12 õpetajat.

Et laagri elust paremat ettekujutust saada, käisime laagrirahval mõisas külas. Pärast mõningast otsimist mõisa lõputuna tunduvates ruumides leidsime kogu rahva saalist, kus Jaan Sarve eestvedamisel võeti üles hommikune regilaul.
Pärast seda algasid pillitunnid ja laagri eestvedaja Margit Kuhi leidis aega rääkida nii tänavusest laagrist kui ka sellest, miks selline laager oluline on. Kokku oli sel aastal laagris 60 last, mida on rohkem kui varasematel aastatel. Margit nentis naerdes, et see on peaaegu sama suur laager, nagu on Eesti ETNO, teine laager, mida naine juhib. Poisse oli küll vähem kui tüdrukuid, täpsemalt 17, kuid seegi arv on suurem kui varem. Kuigi enamasti tegutsetakse läbisegi, on traditsiooniliselt tüdrukute laulud ja poiste laulud eraldi.
Igal aastal on ka uusi tulijaid, mis näitab laagri elujõudu. Sel korral oli laagris uusi tulijaid 15 ringis. Noorte jaoks on laager kujunenud teiseks koduks, kus on tekkinud kooskasvamise tunne. Selle tõestuseks näeme hetke, kus suurem poiss kallistab väiksemat. Margit selgitas, et mõned vanemad osalejad võtavad nooremad oma tiiva alla ja jälgivad, et nad õigel ajal magama läheks, hambaid peseks, end turvaliselt ja hästi tunneks.
Rõõmsa vaimu hoidjaks ja kurva meele äraajajaks on laagris alati üks inimene, kes seekord oli Kirsti Villard. Ühe ülesandena, mille ta lastele andis, tuli iga päeva lõpus paberile panna seda päeva iseloomustavad sõnad, millest laagri lõpuks sai kokku märksõnade kogum. Näiteks võis märksõnade seast leida selliseid nagu maailma parim laager, maitsvad vorstid, higi, mõnus, moosisai, toredad vanemad, ilus uus lugu, päikseline.
Iga laps sai laagris ka endale salasõbra, kellele meisterdati näiteks käepaelu ja sooviti ilusaid mõtteid. Lõpukontserdil sõnas Kirsti selle kohta, et nende laste vanemad võivad uhked olla ja selliste inimestega saab küll maailma muuta. Selline üksteise märkamine ja hoolimine on Margit Kuhi sõnul üks nendest asjadest, mis iga laps ja noor laagrist endaga oma maailma kaasa saab.

Endistest laagrilistest on saanud õpetajad

Nii mõnigi neist, kes praegu laagris õpetab, on sirgunud osalejate seast ja Margit Kuhi arvates on seda ülitore näha, kuidas uue energia loomine käib vana baasilt. Palju on ka neid, kes on saanud just tänu Pärimusa laagrile tõuke minna pärimusmuusikat edasi õppima. Margit sõnabki, et pärimusmuusika seisukohast on see laager justkui algkool ja põhikool, Etno laager aga on juba edasijõudnutele ja võrdub kõrgkooliga. “Kõigil on õigus mängida pilli,” sõnas ta ja lisas, et looming, olgu siis pillimängimine või käsitöö, on suur samm õnnelikkuse poole.
Sel aastal lükkas Margit käima ka laste Etno. Olles harjunud kahe toimiva laagriga, olid uue laagri raskused talle esimese hooga harjumatud. Uued kogemused on aga need, mille kaudu õpitakse, ja Margit lisas veel tabavalt, et me õpime siis, kui miski pigistab. Ehk me õpime kõige paremini läbi raskuste.
Oma osa laagrist on ka õhtused esinemised vabal laval, mis annavad noortele võimaluse näidata oma teist külge peale muusika, olgu selleks tants või luule. Üks esimest aastat laagris olev laps oli Margit Kuhile öelnud, et laager on koht, kus ta saab ja julgeb olla päriselt tema ise. Neljapäeva õhtul esines aga vabal laval ansambel Keris, mille juured ongi selles laagris ja mis on oma tegevusega jõudnud nii kaugele, et sai sel aastal võimaluse esineda ka Viljandi Pärimusmuusika Festivalil.
Kokkusaamispunkt Pärimusa laagri näol on oluline nii lastele kui ka õpetajatele. See, mis laagris toimub, on tervendav ja energiat andev. Ka põgus õpitubade külastamine andis meile tõeliselt mõnusa tunde ja see suurenes järgmisel päeval lõpukontserdil veelgi.
Üks pealtkuuldud seik väärib veel äramärkimist. Üks laps näitas emale hiiu kannelt, mida ta laagris oli mänginud elus esimest korda, ja ema imestas, kas laps tõesti seda mängida oskab. Kõrvalt aga kostis vastu, kas ema kahtleb selles, pärast sellist laagrit? Tõesti, Pärimusa laager on koht, kus pilli õpib mängima igaüks. Ja alustatut saab jätkata ning süvendada või hoopiski uue pilli valida. Seda emotsiooni, mis tekib, vaadates neid noori, kes vaevu nädalaga on nii palju õppinud ja üksteisega seotuks saanud, ei olegi võimalik sõnadesse panna. Põnev oli vaadata, kuidas päris väiksed olid natukene arglikumad ja hästi püüdlikud, juba stabiilsed laagris käijad aga pillidega suuremad sõbrad ja suhtusid pillimängu vabamalt.
Kontsert jagunes kaheks osaks, esimeses pooles esinesid iga õpetaja käe all harjutanud õpilased ja teine pool kuulus ansamblitele. Lugudest, mis kuidagi eriliselt hinge jäid, tooks välja Austraaliast pärit loo “Ellen`s Trouble”, mida mängisid Rute, Triin, Ainu ja Emma, karmoškade “Ööbik, ära laula” ning lugu “Illos valts”, mida mängisid hiiu kandlel Ann Maria ja Iiris.
Üheteistkümnendat korda oli Pärimusa laager Vana-Vigala mõisas ja Margit Kuhi leiab, et paremat kohta laagri jaoks pole. Vigala on eriline kant, mille energiaid ja kultuurikihte on aastasadu loodud. Laagrilistel on kujunenud traditsiooniks hiies käimine, nii et ka selle osa pärimusest, mis käsitleb looduse austamist, saavad nad endale laagrist kaasa.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare